Tõnumaa kirjutas Telegram’mis üsna julge ja jõulise artikli kampaania Anname Au suunas. Üldises mastaabis teeb ta selle ürituse maatasa, jättes siiski küsimustega vastastele ruumi oma vastulause öelda. Vastulauset loomulikult pole.
Olen minagi mõelnud, et kellele ja milleks selline kampaania, aga süvenenud väga ei ole. Suure Isamaasõja veterane meil ju enam pole, aga kas tänapäevased võõrriigis oma töökohustusi täitnud sõdurid on just need veteranid kellele me kõik peaks au andma? Rumal küsimus? Ei ütleks, pigem maailmavaateline küsimus.
Ja lugedes artikli all kommentaare, siis on kohe on näha, et sõjaväelastel on oma arvamus ja patsifistidel oma. Üks härra kukkus seal minu kommentaarigi aasima omatahtsi järeldusi tehes ning eeldades. Eeldus on aga kõigi perseminekute ema.
Paar aastat tagasi mingi ürituse raames ostsin sinilille, enam ei osta. Miks? Ei, mul pole kahju sellest paarist eurost, vaid mulle pole lihtsalt mingit sellist nänni vedelema vaja. Pealegi, reklaamikampaaniate maksumus on nii suur, et selle asemel võiks suunata kohe raha otse sinna kus nad seda vajavad. Ja vaadates kampaania kodulehte, on seal sponsoriteks kõik suured ja piisavalt rikkad firmad, et tavainimeste rahakoti poole pole mõtet isegi mitte vaadata. Kuigi, ise ma arvan, et kampaania mõte polegi mitte raha teenida või kedagi aidata, vaid sõjamehi esile tõsta ja läbi selle isamaalisust (?) ja/või patriootlikkust (?) tõsta. Kas see aga ka toimib, ma ei tea.
Aga OK, on mis on, teil on teie arvamus, minul veel arvamust pole, või õigemini on toores 
Aga kui keegi viitsib mulle kampaania vajaduse ja/või mõttetuse ära seletada, siis ma olen avatud. Ja palun minu kirjutisest mitte teha järeldusi minu maailmavaadete osas, sest, ’eeldus on kõigi perseminekute ema,’ jätke see endale meelde.
Ja hoidkem lipud kõrgel, kuigi, selliste asjadega kipub see teema juba väga propagandaliseks minema...