Käisin Maximas sularaha järel. Seal täna laat - maja paksult müüjaid ja ostjaid täis. Lähen mina sularahaautomaadi juurde, selle kõrval härrasmees müüb vanaaegseid uure, kohvrit ja muud samalaadset. Vaatan mina kohvrikest, ilus ja ahvatlev, on kindel plaan peale raha välja võtmist hinda uurida.
Kuniks ma raha järjekorras seisan, tuleb üks perekond: ema (40...50 aastates), tütar (20...30 aastates) ja tütretütar vankris. Tütar vaatab kohvrit ja uurib hinda – 10 EUR. Vaatan juba, et nina alt läheb asi ära. Tütrel aga ema hakkas tuure maha tõmbama, et kas ikka on vaja ja milleks see. Tütar kibeleb, kohe näha, hirmsasti tahab kohvrit :P Aga esimese hooga jääb ema peale...
Saan raha masinast kätte ja härrasmees ütleb veel lahkuvale perekesele järele, et pärast kindlasti kahetsete, et ära ei ostnud. Keerasin ümber laua ja ütlesin, et mina võtan selle küll ära. Maksin kohvri eest, vaatasin pisut uure ja ostsin vastaslauast lotopileteid. Uksest tuleb see tütar ja kõnnib lauakese juurde, kindla kohvriostu plaaniga – aga kohver läinud Vahetasime veel härrasmehe ja naabermüüjatega tõeterasid ja lähen uksest välja. Tütar istub just autosse ja ema tal ka vaatab, naeratavad veel mulle – teada ju, et kes hiljaks jääb, see ilma jääb.
Minul aga on nüüd uus läpaka kott, mahub sinna ilusti nii läpakas kui ka kõik minu sada muud asja
Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!
Ühe kohvrikese lugu
- Üksikasjad
- -> 2136