Ema: "Hea, et vanaema seda enam nägema ei pea - ta on ühe sõja juba pidanud üle elama." Jah, palju meil neid on kes on sõda üle elanud? Praegune sõda on meist küll kaugel, aga tema mõjud ja võimalus ka meiega juhtumiseks, on üsna suured. Tähendab, sõda Ukraina on küll vahemaa mõttes kaugel, aga uudisena meie jaoks lokaalse tähtsusega.
Infosõda. Kõnealune sõda on ühelt poolt reaalselt lendavad püssikuulid ja raketid, aga teiselt poolt on ta infosõda. Tundub, et ei ole kõik must ja valge mida uudistest lugeda. Täit tõde sealt nagunii ei saa, alati on kuhugipoole mingigi kallutatus. Ka ei ole mina siiani aru saanud, mida Venemaa Ukrainast tegelikult tahab - ühtegi sobilikku vastust ma selleks leidnud ei ole. *
Sanktsioonisõda. Euroopa, oma tavapärases seotuses ja hambutuses ei otsusta, nagu ikka, midagi. Komisjonid, kokkusaamised, arvamused... Venemaale ja tema rikastele keeratakse sanktsioone mille mõjud ei purusta vaid Venemaa majandust vaid ka Euroopa enda oma. Kõik on ju ka arusaadav - Euroopa püsimajäämine sõltub paljuski Venemaast - enamus Euroopa majapidamisi ja tööstusi kasutavad Vene gaasi. Kui võtta ette reaalsed sanktsioonid, keeratakse gaasikraan kinni ja siis on Euroopa omadega üsna käpukil. Hea, et suvi tulekul on.
Sanktsioonide saatel keelasid meie maa kauplused ise ära venemaist päritolu toidukaubad. Miks? Nende eest on ju Venemaa juba raha kätte saanud. Või on toit kuidagi sõjas süüdi? Mina näen seda meie inimeste karistamisena. Loodetavasti see toidukraam lihtsalt prügikastis ei lõpetanud!
Ka meelelahutuslikud telesaated keerati ära. Sensitiivide Tuleproovi meeldis mulle küll vaadata. Usun, et selle saate oli TV3 terve hooajana kinni maksnud, miks siis ei võinud nüüd lõpuni näidata? Selles saates polnud kopikagi eest vene ideoloogia kandmist, pigem nägid just kui kehvasti seal elatakse...
Pagulaskriis. Selles vallas veel päris kriisi meil ei paista, kõik riigid majutavad, toimetavad, elu käib. Samas aga vaadates kuidas EV käitub ja milliseid üleskutseid teeb, siis... Saan aru ja pooldan, et neid inimesi tuleb aidata kuniks nende maal on sõda, aga seda tuleks teha arvestusega, et peale sõda saaksid nad ka oma maale tagasi minna. Praegu aga peale elamiskoha otsitakse neile ka tööd ja juba soovitakse Ukraina lapsi meie koolisüsteemi paigutada. Jällegi ilma igasugu pinnase loomiseta tehakse koolisüsteemile minu hinnangul haiget. Need mõned viimased kuud ei topiks mina küll võõrkeelseid lapsi eestikeelsetesse koolidesse - siseelu keeratakse pahupidi. Niigi pole koolid kaks aastat saanud täisaurul purjetada.
Abi. Aga Ukraina ja ukrainlaste jaoks kell tiksub, iga minut on oluline, iga kuul on vajalik, iga abi vastupanuks kulda väärt. Protestiavaldustega võime näidata poolehoidu, reaalset kasu aga sõdijatele sellest ei ole. Sama kehtib lipsukeste kohta rinnal ja FB vesimärgistatud profiilipiltide kohta.
Poola lubas lennukeid anda, aga mitte keegi ei taha neid oma riigi lipu all Ukrainale anda, et mitte Venemaa ees patuoinaks jääda. Ja nii need lennukid ootavad ja Putin saab "segamatult" edasi suruda.
Kuskil uudises oli, et juriidilisi takistusi eestlastel Ukraina eest sõdimisel ei ole ja olla vist juba seal ka mingeid salkasid. Tore, kui on selliseid, kes tahavad oma elu hinnaga abistada, minu jaoks on see aga võõras sõda. Ei, ma ei ole erapooletu, olen Ukraina poolt, hinges, mitte rusikas. Ja nii ma vaikselt jälgin ja üritan aru saada mis tegelikult toimub, sest, nagu ütlesin, asi ei ole nii must ja valge kui välja näidatakse.
<< Nädalaga on minu teadvuses mõned muutused ja uued mõtted >>
Koolisüsteem. Olen aru saanud, et Ukraina laste koolisüsteemi lülitamine võiks olla siiski positiivse efektiga. Kui neilt ei hakata nõudma täisväärtuslikke õpitulemusi võrreldes eestlastega, siis integreerimise mõttes pole ju paha kui ukrainlased saaksid tutvuda meie noorte, kultuuri ja kooliga. Ja küll asjad sügiseks ise paika loksuvad.
Pagulaskriis II. Nagu ma eelpool mainisin, ei ole uudistest loetav kunagi kuld. Kui muidu meie meediast võis lugeda kui kenasti me pagulasi vastu võtame ja majutame, siis Karelli saade andis tegelikkusele hoopis teise nurga. Juba see, kui Tallinna linnavalitsus ja ministeerium ei anna luba saadet teha, siis tähendab see, et midagi on mäda. Karell läks siis vabatahtlikuks ja sai ikkagi vastused oma küsimustele. See, mis sealt vastu vaatas, oli organiseerimatus ja kaos. Loodame, et meil mujal Eestis loodud keskustes on asi ikka parem kui telest nähtu.
* Palun mitte hakata lahmima, tegemist on minu nägemusega asjadest ja see ei pruugi ühtida teie nägemusega!