Viimased kolm ööd olen näinud värvilisi, detailseid ja meeldejäävaid pool-kataklüsmilisi unenägusid. Ei tea kas midagi on tulemas või lihtsalt mu fantaasia vili on täie tõsidusega tööle hakanud. Pole nagu selleteemalisi asju vaadanud-lugenud, aga näed, aju neid igatahes genereerib.
.
04.11.2011. Oleme Kajaga Tõrvas, Valga mnt 64 maja ühes korteris Valgapoolses otsas. Kohe peaks algama korralik torm, oleme voodi peal pikali ja ootame. Ja siis ta algab. Akna tagant viib tuul mööda mitu pakiautot. Tuul puhub Valga poolt nii kõvasti et terve maja väriseb, seda on voodi peal selgelt tunda. Vastu maja otsaseina põruksid justkui suured kivikamakad. Mõnekümne sekundi pärast on kõik möödas. Läheme majast välja. Taevas on helge, punakas-oranžides toonides. Täielik tuulevaikus ja lihtsalt vaikus. Mõned üksikud madalamad puud seisavad majade vahel, ka mõned autod. Mingeid märke laastamisest pole, lihtsalt kõik on kuidagi liiga vaikne.
05.11.2011. Kuskilt suvalise põõsa alt leian kaks uut ja uhket mobiiltelefoni ning kompaktkaamera. Arvatavasti on mingi seltskond nad maha unustanud ja ma võtan nad ära. Ei, mul pole tunnet et tahaksin neid tagastada. Lähen mingisse hoonesse mis peaks olema ülikool või miskit sellist. Siin on igale jagatus mingi kastike pinda magamiseks ja meid on siin palju. Mängin ühe telefoniga ja avastan et menüüd on soomekeelsed, teen ka mõned pildid.
Ühel hetkel olen kuskil metsas, kõnnime siin Inna ja tema mingi töökaaslasega. Ühe puu otsas on kaks inimest üles poodud või ennast poonud. Imelikul kombel polegi hirmus, justkui peakski nii olema. Kõnnime mööda mingist veesilmast ja lõpuks jõuame metsatee peale...
Ühel hetkel olen kuskil metsas, kõnnime siin Inna ja tema mingi töökaaslasega. Ühe puu otsas on kaks inimest üles poodud või ennast poonud. Imelikul kombel polegi hirmus, justkui peakski nii olema. Kõnnime mööda mingist veesilmast ja lõpuks jõuame metsatee peale...
06.11.2011. Olen kuskil hiiglaslikus hoones mis on maha jäetud ja mis pole justkui kunagi valmis saanud. Tean et see on asutus kus on kunagi tegeldud mingite imelike laste kasvatamisega ja osa neist on praegugi siin. Hiilivad salaja ja peidavad ennast. Tean et siin majas peaks olema mingi kosmoseaparaat millega saaks lennata mõneks ajaks kosmosesse, et olla eemal eelseisvatest Maal toimuvatest sündmustest. Lahkun majast ja olen varsti suure laia asfalttee peal mis kõrge mäe otsast laugelt kaugusse kaob. Siin on veel mõned inimesed. Taevas on helge, punakas-oražikas, täpselt nagu paar ööd tagasi. Ja jällegi on vaikus ja tühjus ümberringi.
07.11.2011. Nüüd on põrgu lahti, täna öösel ei näinud üldse mitte midagi :P