Nonii, kaks kuud on möödas sellest ajast kui ma lasin endale teha esimese vaktsiinisüsti.https://www.raudmaa.eu/et/11-blogi/jflash/2592-vaktsineerimine-i "Kohusetundliku kodanikuna" pidin kuulekalt minema ka teisele süstile. Käidud.
Kuna tervis tundus korras olevat, asusin koolist haigla poole teele. -22 kraadi ja üsna kehvasti lumest lükatud tänavad just minekut mugavamaks ei teinud. Hämardus. Võtsin teel ka mõned lumised ning härmased kaadrid, nautisin puuvõrade-horisondi piiril kuusirpi ja Tulbi tänava katlamaja korstna tossu ning jõudsingi kohale.
Aga mis vahepeal meenus, et kuna mu telefon hommikul koju jäi, ei ole mul ei pangakaarti ega ka ID-kaarti kaasas. Ainus, mis kaasas oli, on ITIC kaart mille ma juba eelmisel aastal teha lasin ja millega mul siiani pole kordagi midagi peale hakata olnud. Koukisin selle kotipõhjast välja: pilt on peal, isikukood peal - võiks ju sobida!
Mask ette, jope riidehoidu ja vastuvõtulauda. Vabandasin ette ja taha ja lootsin, et ITIC'u alusel antakse mulle sutsakas ikka kätte, kuna üldse ei tahaks Kaja majast välja ajada või homme tagasi tulla. Tädike vaatas, klõbistas arvutis ja pidas dokumendi registreerimiseks kõlblikuks (Y) Päästeti! 
Ja siis asun süstimisalale. Siin on iga meetri peal naisterahvas kes suunab sind järgmise naisterahvani kuni sulle pink ette näidatakse. Sain oma pepi maha kui öeldi, et võin minna vaktsineerimiskambri ukse taha toolile. Seal sain paar minutit istuda, siis oli minu kord sisse minna.
Süstija oli seekord oluliselt jutukam, küsis palju ja seletas palju. Ametlik värk noh. Ja siis kerge nõks ja süst ka valmis, aeg minna ooteruumi viiteteist minutit kulutama.
Vaatasin mingeid ajakirju ja jõin Värskat. Ajakirjad olid mitmete aastate tagused - ei taheta siin ka värskemat kraami jagada; Värska oli loodetavasti värske
Ja siis vahin inimesi kuniks tuleb mingi tätoveeringutega tüüp kes peale süsti tahaks kohe ära minna. Lärmab kurat üle küla, näitab oma meelsust välja. Mõtlesin, et on ikka frukt. Kui ta minuti istus, algas uus hala, ma hõikasin talle, et ära torise, aga ta vist ei kuulnud seda. Igatahes tädikesed surusid ta uuesti maha, aga mitte kauaks... "Mul ei ole ju midagi viga, kiire on, tahan ära minna! Sina," ja näitab sõrmega ühele maskiga tädikesele: "sina ju tead mind! Ma ju kuus kuud tagasi käisin ka!" Tädike tast eriti välja ei teinud, teine ka mitte, tõstsid käed üles ja ütlesid, et vägisi ei saa nad siin kedagi kinni hoida ja tüüp lahkus. Nii oleks tahtnud küsida, et mille kuradi pärast ta siis üldse tuli, igavene toriseja selline... Ja kui mina aja täis istusin, oli ta registratuuri juures ja ajas seal mingi naisterahvaga juttu - nii kiire oli sellil!
Aga jah, tõmbasin riided selga ja alustasin koduteed, jala, läbi õhtupimedate, aga valgustatud tänavate, pildistamiste saatel. Tehtud!
Nüüd, päev hiljem on käsivars küllaltki valus. Hommikul oli üsna unine olla ja kuna lõuna ajaks koolis juhe veel rohkem kokku jooksis, otsustasin koju minna. Muid tüsistusi hetkel nagu pole