Kaks pisemat mehehakatist käisivad Supilinnas Emajõe äärses konnatiigis kala püüdmas. See õnn ja rõõmuke said väga suureks kui pika ussiujutamise peale suudeti kätte saada üle 10 cm pikkune kalanatuke. Õnn oli kohe nii suur et otsustati kala mitte ära süüa-sööta, et viia ta parem kodu ja panna ämbrisse elama. Mõeldud tehtud. Kaks päeva söödeti suurt saavutust ja rõõmu ikka veel jagus. Ühel hommikul aga avastati et ämbris peale vee pole kedagi. Vesielukast oli ämbri kõrval ainult selle pea oma kaunite silmadega. Lugu siis selline et pere teine loom oma pehme käpakesega, mis teatavasti teravaid küüsi sisaldab, osanud kala välja õngitseda ja selle eluküünla kustutada. Et aga hea kraam raisku ei läheks, siis paremad palad see karvane vanatühi ka ära sõi.