Reede (10.11.2017) oli kaks konkureerivat üritust mida mõlemat oleks tahtnud külastada: rokiklubis Psühhoterror ja Genialistide klubis Viikate koos Kosmikutega. Kuna aga mulle meeldivaid Soome bände kodulinna üsna harva satub, tegin oma valiku just Viikate peale. Kaido aga oli pigem Psühhoterrori poolel, seega otsisin endale teise kaaslase ja selleks sai Toomas.
Saime Toomasega üheksast raeplatsil kokku. Kuna oli aega, tegime linnas tänavate vahel jalutuskäiu ja Toomas üritas nahka pista tal kaasas olnud üsna magusa veini. Aitasin teda selles minimaalselt, nii et istusime veel Genialistide klubi õuelgi enne kui sisse läksime.
Rahvast oli omajagu. Kõik kohad istumiseks olid täis, oli vaid üks pisike ala taga seina ääres, palusime mattidel logelejatel pisut koomale tõmmata ja nii mahtusime Toomasega sinna ära. Siit oli hea ülevaade kõigele.
Praktiliselt ei pidanud me minutitki ootama. Kõlas kohe sissejuhatusteema ja varsti olid poisid laval: trummar ja kolm kidrameest kellest üks ka solistiks oli. Kohe pandi pidu käima ja see mis sealt tuli, oli lihtsalt vaimustav. Ausalt, Viikate on lavalt kuulates parem kui helisalvestistel 
Vahetu suhtlemine on lihtsalt ülihea. Väikese ruumi halb akustika polnudki nende puhul rusuv. 
Viikate muusikapalade ülesehitus on lahe, teemad muutuvad, käigud vahetuvad, no lihtsalt nauditav! Ma olen ülimalt rahul, et valisin tänaseks just nende kontserdi. Bänd on laval elu täis, flirdib lavaga, suhtleb rahvaga ja rahulolu on rahva õnnelikest nägudest kerge välja lugeda. Järgmine kord, kui seda peaks juhtuma, tulen neid jälle kuulama!
Kahe bändi vahel võetakse lavaline tehnika laiali ja tassitakse uus. Seda oma tund aega. Küll ma seisan, kükitan ja kohati ka istun – no ikka pole mugav olla 
Pealegi tuleb rahvast järjest juurde ja saal on totaalselt ülerahvastatud. Minu arust pole klubiruumil ka ventilatsiooni, sest palavus, hapniku puudus ja läppuv õhk hakkavad kurnavalt mõjuma. Toomas käib vahepeal ikkagi ringil ja saabub kahe Jägermeisteri tilgaga Peale see kraam küll ei lähe, aga lööb selles klimaatilises kataklüsmis olemise pisut selgemaks.
Kosmikud tulevad lavale analoogselt Viikatega: makilindilt käib muusika ja sõnadega pikitud intro. Siis tulevad ka poisid lavale. Koosseis on rahvaarvuliselt sama, ainult et lauljal erinevate lugude käigus pillid vahetuvad. Täna esitletakse oma uut albumit „Sügis sanatooriumis.” Ka muusikaline mitmekesisus on sarnane Viikatega, aga on pisut karmim ja sügavam ja jääb ruumi väiksusesse koledasti kinni ning hakkab mulle kergelt mürana mõjuma. Aasta eest Ostrova festivalil neid kuulates oli hoopis teine minek: suur lava, tulede möll ja muidugi ka alkoholi tase andsid üsna ebamaise tunde. Tänases värske õhu kriisis ma seda tunda ei saanud. Ligi kümme lugu ehk pidasin vastu, siis ütlesin Toomasele, et mina rohkem ei jaksa, et tema võib edasi nautida kui soovib. Üldiselt ma ei saanudki vahepeal aru, kas ta naudib silmad kinni või magab Igatahes arvas temagi, et tuleb ära. Kui nii, siis nii.
Saaliukselt, kust muidugi rahvast end läbi suruma pidi, lõi külm ja värske õhk otse näkku. Pääsemine! Numbrilise järjekorraga kruvi otsast, 233, anti kätte jope, jalutasime inimtühjast trepikojast alla ja jätsime Toomasega tänava peal hüvasti. Mõlemad olime kontserdiga rahul.
Kodutee võtsin ülikooli peahoone tagant üle Toomemäe. Suure osa teest lasin jooksujalu – energiat oli ülearu ja just jooks tundus see mida hetkel vaja. Kodu jõudsin kella ühest, arvatavasti sel ajal Kosmikud lõpetasid.
Lõppu kordan veelkord, et Viikate oli üle pika aja midagi mõnusalt uut. Olen neid arvutist palju kuulanud, aga vahetut elamust ei olnud kuni siiani veel saanud. Kui Toomasega alles peole läksime, ütles ta midagi sellist, et ta kuulas netist Viikatet, aga ega talle väga ei meeldinud. Peale nende esinemist aga oli Toomas väga rahul, ütles veel, et sarnausi tema lemmikžanriga oli palju ja see kõik mõjus Jah, mõjus küll!
PS Viikate esitlus on üles ehitatud terve meeskonna, meloodiate ja põnevate käikude peale. Vokaalsel poolel on paljuski kandev roll, kuigi ma sõnadest otseselt aru ei saa. Kosmikute suureks alustalaks on aga soolokitarrist kes teeb tööd mitme mehe eest Kui Laulude sõnadel erilist kandmist pole, siis muusikaline ülesehitus ja solisti hääletämbri kooskõla on just see mis Kosmikutest Kosmiku teeb. Tänud mõlemale!