Olen hoidnud kätt pulsil ühel virmalistega seotud eestlaste kommuunil FB's: eestimaavirmalised.https://www.facebook.com/groups/eestimaavirmalised Seal siis kuulutati, et 17.03. õhtul on kindlasti näha Eestis virmalisi. Et minu pisike maailm pole mulle veel elus kunagi virmalisi lubanud, siis nüüd võtsin kätte ja sõitsin linnast välja nendega kohtuma.
Juba enne Lähtet lõi taevas helendama ja tekkisid suured rohelised sambad. Nii palju kui autoroolist neid nautida sai, niipaljuke ma siis nautisin ka. Tõsisem plaan oli aga Lähte torni juurde minna ja ka mõni pilt teha.
Juba tee pealt oli näha, et Lähte torni juurde viib miljonist lambist kulgev valgustee, see aga pärsib igasugu korralikku taevanautlemist. Seega sõitsin pisut edasi, keerasin Kukulinna teeotsast sisse ja sõitsin kõrgele mäe otsa. Siin oli kenasti pime ja oli võimalik fotomasin kohe auto juures püsti panna, et ise samal ajal vahepeal saaks autos soojas käia.
Sain oma kaadervärgi üles, kui midagi analoogset, mis teel olles taevasse lõi, uuesti helendama hakkas. Tegin siis pilte nii kuidas oskasin, aga tõsi ta on, et ega väga ei osanud. Ma pole oma fotokaga veel eriliseks sõbraks saanud, näiteks ei osanud ma säriaega pikemaks panna. Noh, paljuski sellest ka minu fotokatsetus luhtus, aga midagi ma kätte sain. Aga, olgem ausad, tähtis polnudki niivõrd fotosaavutus kui isiklik nägemine. Pole ma ju siiski elu sees nendega veel kohtunud, nüüd aga küll 
Pildistasin mitukümmend kaadrit, neist kolm redigeerisin vaadatavamaks, teised saatsin prügikasti Kui väljas poleks -10 kraadi ja 5 m/s tuul olnud, oleks kindlasti rohkem klõpsutanud, aga no kvaliteet oleks neil kõigil sama jama olnud 
„Tänu“ oma oskamatusele võtsin fotoka uurimiseks tõsisema töö ette ja järgmine kord, kui see ka kunagi tuleb, olen juba osavam
