Ja taaskord on meil uus peresündmus! Nimelt läks Kadi kooli 
Kui suurem enamus koole alustas laupäeval 1. septembril, siis meie Reiniku kool alustas kenasti nädala algusega, ehk esmaspäeval 3. septembril.
Võtsime Kajaga mõlemad päeva vabaks ja kodu jäi ka Miia. Nii saime südapäevaks kenasti kõik koos seda pidulikku sündmust tähistama minna Algatuseks saatsime Kadi klassi kus ta endale koha valis ja siis läksime saali ootama kuniks lapsed klasside kaupa vanemate õpilaste kõrval kohale jalutati. Küll aga asjad ei läinudki väga libedalt Kadi läks pisut endast välja, kõik oli ju uus ja kogu sagimine tekitas temas ebakindluse ja ta hakkas klassis üsna ohjeldamatult nutma. Kaja jäi klassi kuniks tulid vanemate klasside lapsed ja siis üks tüdruk võttis asja üle, pakkudes Kadile kommi Nii sai emme saali meie juurde tulla.
Saali saabusid klassid üksteise järel ja lapsed pandi istuma. Siis olid erinevad kõned direktori ja õppealajuhataja poolt ning lõpuks jagati kätte aabits koos tekliga. See jagamine muutus üksluiseks Miiale, seega läksin temaga kooli peale jalutama.
Kui aktus läbi sai, jalutasid klassid õue ühispildistamisele ja siis juba oma klassi kuhu võisid ka vanemad minna. Ega seal miskit suurt toimunudki, anti kätte raamatute-vihikute pakk, mõned infolehed ja näpunäited. Ja oligi esimene koolipäev läbi! Tegime õues perega mõned pildid, viisime asjad kodu ja jalutasime Aparaaditehase õuele, et minna lastega lõunasöögile.
Kolmes Tillis oleks saanud kõik midagi hamba alla, aga just täna on nemad kinni. Teistest lähedal asuvatest pubidest pole aga midagi, mis meie lapsed sööksid, võtta... Nii suundume Lõunakeskusesse, sest seal on üks koht kus on alati kindla peale minek
Uus päev, teisipäev, on esimene tõeline koolipäev Saadan hommikul Kadi kooli. Tema teab täpselt kus on garderoob, kuidas asjad käivad ja mis tegema peab. Siin on ka üks klassiõde kellega kohe ka juttu sabistatakse Ja siis liigume klassi. Annan õpetajale üle raha ja paneme paika joonistustarbed. Ongi kõik. Kadi on heas tujus ja positiivne algava päeva suhtes Ütlen talle veel, et kui tunnid läbi saavad, ootan teda fuajees.
On aeg lapsele järele minna. Astun fuajeesse ja siin on juba kümmekond lapsevanemat ootamas Võtan istekoha ja ootan, aega on veel seitse minutit. Selle ajaga tuleb lapsevanemaid juurde, vähemalt nelikümmend küll, osad hajuvad koridori peale ära. Kes passib, kes istub telefonis, minul kipub naer peale 
Napakas olukord seal niimoodi passida Tunni lõppemist kukkuv kell pole mitte nagu meie ajal üks lärmakas ja vali kellahelin vaid rahulik meloodia. Harjumatu! Ja siis hakkab kool kihama, sumin läheb valjuks jutukõminaks ja liikumist on palju. Läheb mõni aeg kuni Kadi trepist alla tuleb, mulle lehvitab ja naeratab ning riidehoidu suundub. OK, kui nii, siis nii, järelikult käib ise üksi ära, mina ootan toolil edasi kuniks Kadi tagasi tuleb.
Laps on emotsioone täis ja vestlusest selgub, et päev on korda läinud. Ta on lõuna ajal isegi söönud ja mingisuguseid tagasilööke ei ole. Ainus negatiivne asi mille ta ära mainib, on kisa vahetundide ajal.
Ja nii siis on kooliajastu meie peres avatud. Miial läheb veel kolm aastat enne kui tema koolikõlbulikuks saab Küll me sellegi aja ära jõuame oodata!
