Panime Kadi sügisel inglise keele tundi. Kuigi ta seda ise ei tahtnud, siis üritasime ikkagi suunata. Nüüd, viis kuud hiljem, me katkestame selle kooli. Miks? Sest esiteks ta ei taha seal käia ja ausalt, talle pole seal suurt midagi ka külge jäänud. Üldiselt aga läksime seda teed, et kui ikka ei huvita, siis me õhku maksma ei hakka, vaid võtsime lapse tunnist ära.
Rääkisin sel teemal ka ühe õpetajaga. Üldiselt oli ka tema seda meelt, et lastel on tegemisi ja õppimist praegugi niigi palju, et ei ole eriti mõtet neid lisaõpetustega koormata. Oleks siis veel midagi füüsilist trenni. Et eriti kui õppetund on õhtusel ajal lasteaia ajast, sest siis peab laps oma tegeliku töö – mängimise, katkestama, ja minema tundi. Käib tunnis ära, tuleb tagasi ja siis on vanemad juba järel – laps on õnnetu, sest tema mängida ei saanudki. Tõesti, on Kadiga nii olnud küll, et kui järele lähed, siis ütleb, et ta ei saanudki teistega mängida.
Küll ma siiski ei arva, et laps ei võiks lasteaias keeli õppida. Sellisel juhul peaks see olema nö õppekavas ja seda tehakse kõigile ning regulaarselt. Praegu, üks kord nädalas pool tundi pole just eriline keeleõpe...
Ka emaga rääkisin, on ju temagi pedagoog. Tema näiteks arvas, et ma Kadi keeletunnist ära võtmisega valesti tegin. Võiks ju arvata, et nõukaaja inimene, nagu ta ju ideeliselt on, on üsna kinnine ja ei poolda igasugu uuendusi. Aga ei, tema oli väga seda meelt, et mingi osa teise keele õppest võiks lasteaedades sees olla. Jah, see kattub ka presidendiproua väljaöelduga, aga ikkagi jään selles osas enda juurde, et üks kord nädalas pool tundi ei ole keeleõpe 
Kirjutades seda artiklit sain vahepeal ka keelekooli juhatajalt tagasiside. Nimelt olla Kadi tunnis inglise keele vastu üsna apaatne olnud, et prooviti igat moodi, aga hästi ei õnnestunud. Seega, oli õige mõte teda praegu sellest säästa/päästa