Võtan siin kokku meie suguvõsa noorimate võsukeste eluetapi praeguse hetke nii nagu ta on, võibolla lihtsalt tore lugeda 
Reijo. Reijo on selline muhe mees. Räägib rahulikult, naerab laginal ja nutab peene häälega üle elamise.
Võõristusmomenti sel poisil pole, igaüks võib temaga rääkida ja teda sülle võtta. Iseasi, kas igaüks teda väga kaua süles hüpitada jaksabki, kuna meheraas on oma seitsme kuu kohta vaat et kümme kilo! Selle kümne kilos sisse mahub nüüdseks ka üks hammas.
Poiss on viks ja viisakas, saab juba omal jõul edasi liigutud ja ka ümber pööramine pole mingi probleem. Võiks öelda et ta peaaegu juba käputab – nähes midagi põnevat, siis ajab ta tagumenti kergelt taevapoole, käed lükkavad korraks keha kõrgemale, aga mitte kauaks ja nii kraabib aga edasi!
Muusika poisile meeldib. Laulmisega on teda kõige lihtsam naerma ajada, kuigi, teda on niisamagi üsna lihtne suisa kilkama saada. Poiss naerab suure ja avala näoga, silmad suured, rõkkab täiest hingest, väga tore ja liigutav vaatepilt! Lauludest on tema jaoks üks mõnusamaid sakslaste Schnappi.
Üks asi mis poisile meeltmööda ei ole, on teiste laste pisutki valjumad hääled. Nii kui keegi korraks kraaksatab, see mees nutab nii et ka naabrid kuulevad. Aga eks ta õige ole oma pahameelt välja näidata, egas polegi ju ilus karjuda
Mänguasjad meeldivad, eriti nende närimine ja tagumine. Reijole toodi mõni aeg tagasi elektroonilisi mänguasju mis talle alguses üldse ei meeldinud. Näiteks mingi auto mis teeb pisut muusikat, ise edasi sõidab, kalluri kasti lahti ja kinni teeb. Selline vigur oli esmakohtumisel liiga võõras ja tema peale tuli ka pahandada ning peenikest nutujorugi laulda. Teine kohtumine oli juba pisut julgem, järgmised kohtumised aga enam probleemi ei tekitanud.
Poisile on antud korralik söögiisu. Piisab toidu nägemisest kui juba nokake lahti on Kõik süüakse ära, ka see mis teistest üle jääb! Ei teha vahet püreedel ega ka tahkemal toidul, kõik kõlbab, kandke aga ette.
Öö on majas tavaliselt rahulik ja vaikne. Magama minnakse kaheksa paiku ja üles kiputakse tulema seitsme paiku. Päevased tudimised võivad toimuda ka päris valges, see pole mingiks probleemiks, saab magada küll.
Et ööd on rahulikud, siis võib mõneks ajaks loota ka naabritädi peale kes poisil silma peal hoiab kuniks emme näiteks mõnd üritust külastab. Üksikemana on sellist aega kindlasti väga vaja.
Vaat sellised lood siis Reijoga. Mul on äärmiselt kahju et nii toredast sellist tema bioloogiline papa teada ei taha. Või äkki tahab aga ei julge? Ei tea, aga võin öelda, et veel pole hilja selle vahva poisslapsega tutvust teha!
Kadi. Kadi on oma pea ühe eluaasta kohta juba paras krutski. Iga lolli asja peale enam ei naerda, elu on ju siiski raske ja tõsine. Juttu see-eest puhub ta vahepeal nii et ka tänaval möödakäijad seda kuulda saavad. Nutujoru aga tuleb lihtsalt, eriti selline vinguv jorin, keera tüdruk selili ja juba ta üritab sulle selgeks teha et tema seda ei taha.
Võõristada oskab see tüdruk ainult suuri karvaseid onusid. Olgu see karvasus siis kahar soeng või paks habe, vahet ei ole. Kui karvand pingsalt otsa vaatab, siis tahab Kadi kaugemale saada, ise jorisedes. Kui võõras on kaugemal, siis peab teda ju piiluma, äkki polegi nii õudne
Süles Kadil olla ei meeldi. Noh, kui just ei võeta näoga ettepoole ja siis nii ringi ei kõnnita-joosta. Eriti lahe on tema jaoks kõhu-kandekott. Kui papa trakse selga sikutab, siis laps juba hõigub ja sirutab käsi ettepoole – kiiresti on vaja kõhu peale saada!
Huvitavad on vahepealsed õrnusehetked. Eriti tekivad need siis kui uni kipub peale tulema. Siis surutakse pea armsalt vastu emme või issi pead. Musi küsimine läheb enamasti vett vedama, aga kui õnnestub, siis saab pisut torru aetud huultega ühe mõnusalt tatise mopsu!
Punktist A punkti B liikumine ei ole enam mingi küsimus. See korraldatakse kas käputades või asjade najal vargsi liikudes. Päris ise veel ei kõnni, aga kui lubatakse mõlema käega sõrmedest kinni võtta, siis võib isegi joosta, sõltub tujust. Ka üle maas lebava inimese ronimine ei ole enam probleemiks, üle saades ei kukuta enam nina peale maha nagu varem
Ma ei tea kas muusikaarmastus suures plaanis meil puudub või alles areneb, aga meeldiva muusikalise pala korral näidatakse seda välja end kahele poole kiigutades, jalgadega astudes ja pepuga õõtsutades. Issi laulmine jätab enamasti külmaks, aga Schnappi lugu arvutist mitte kunagi. Raadio mängides minnakse tihti meeldivat muusikakanalit otsima, kuigi enamasti lõpeb see eetrivaikusega. Seinal olev teler aga on mõistatuslik kast mis võiks isegi olemata olla kui sealt telereklaame ei näidataks! Reklaami korral ärge tüdrukut segage, see on püha. Nutma just ei hakata, aga kui keegi või miski ette tuleb, siis tuleb kiiresti leida parem koht vaatamiseks. Loomulikult on parim koht võimalikult lähedalt, aga lähedalt vaatamine on vanemate poolt ära blokeeritud.
Läptopid laua peal on maailma naba. Sealt näeb ju lastelaule (Schnappy, Hippo And Dog jms) ja Jänku Jussi! Kui keegi arvuti taga on, siis peab seal kindlasti olema ka Kadi. Seisame tooli juures ja teeme häälekalt teatavaks et laske mind ka ligi. Enamasti on see mis vanemad teevad igav, seega lõpeb asi sellega et laps peab oma küünekesed klaviatuurinuppude taha saama...
Söögiisu on lapsel pigem söögi isutus. Suure vaevaga saab talle midagi sisse aetud. Tissipiima põli on nüüdseks läbi, selle tingis emme hambavalu – vaja oli tablette süüa. Aga ega me selle peale pahandanudki, polegi vaja, maailmas on muudki head kraami, näiteks kamapallid! Söögiisu tõuseb meil vaadates Jänku Jussi, telereklaame või Youtubest lastelaule. Päris nälga aga laps end ei jäta, teeme siis natuke häält ja sõdime toidupukiga kui kõht enne õiget aega tühjaks peaks minema
Praeguseks oskame juba ka selgeks teha kui me midagi neäem ja seda tahame. Näiteks, tahame kiikuda, siis läheme kahe ukse vahele, teeme häält ja ise vaatame just kiigu poole. Näeme kuskil mingit asja mida tahame kätte saada? No siis tuleb vahel suisa röökida ja mõnikord me isegi näitame sinna suunas sõrmega.
Kui jutustama oleme kohati väga maiad, siis päris sõnu me ikka kokku veel ei pane. Sõna „emme“ tuleb küll puhtalt, aga „mam-mam“ kõlab rohkem „ämm-ämm“ moodi. Sõna „issi“ me üldse ei tunnista, aga kui kassi näeme, siis „kiisu“ asemel tuleb suunurgast „kiiiissss,“ hea seegi
Öine tudumine on enamasti rahutu, paar-kolm korda tuleb ikka vanemaid tervitada. Enamasti läheme tuttu peale üheksat, iseasi kuna me magama jääme. Vaja on ju ennast ringi keerata ja püsti ajada, lisaks küüntega ükspuha mida kratsida. Öö-und on meil tavaliselt kuni üheksani. Päeva peale magame tavaliselt kaks korda vähemalt pool tundi korraga.
Kadi ja Reijo. Kui nüüd lapsed omavahel kokku panna, siis nii nagu mujalgi – alati on põnevam just see mänguasi mis on teise käes. Aga, teiselt ära kiskumiseks ei lähe. Üldjoontes mängulusti nende vahel veel pole, aga sellises eas nad seda veel ei oskagi. Omavahel erilist jutustamist ei ole, sest kui Kadi midagi häälekamalt ütleb, siis Reijo taluvuspiir on momentaalselt ületatud ja ta näitab seda kõrgetoonilise kisaga väga osavalt välja. Aga aeg on kiire minema, seega, võibolla kui järgmine kord midagi sellist kirjutan, on väga palju muutunud.