Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Käisime lapsega ortopeedil. Et laps oli kuni sünnini tuharseisus, siis oli see korraline visiit. Mina ei osanud enne asjast midagi arvata, kui vaja kontrollida siis muidugi, kontrollime. Arst saatis meid röntgenisse, tegime seal lapse puusast pildi ja tulime oma tohtrihärra juurde tagasi. Vaatab seal pilti arvutiekraanilt ja siis kutsub Kaja endale lähemale. Parim kild on see: „Te oleksite võinud varem tulla.“ No mida pulli, perearst suunas meid ja järjekord oli lihtsalt poolteist kuud, meie oleks võinud tol korral ka samal päeval tulla. Igatahes, näitab seda pilti, võtab miski joonlaua ja näitab siis kuidas jalg puusaliigeses olema peaks ja kuidas ühel poolel Kadil on. Siis hakkasin aduma et asi on vist natuke nihu ja tundsin kuidas seljakarvad püsti tõusid. Jäin ootele milline ravi nüüd määratakse.
Raviks saime traksidega padja mida peame lapsele pepu alla panema vähemalt kaheks kuuks. Leiti meile ka sobiv padi ja näidati kuidas alla käib, lisati et sedasi peab laps olema 23/24. Paistis küll ilus aga kuidagi ebamugav.
Kodu jõudes olid mul segased tunded. Ma olin nagu kuidagi pettunud või löödud. Ega Kajagi parem välja näinud. Ei oleks olnud paljut vaja et mõlemad oleks pisaragi välja ajanud. Ma ei tea, selline sügav kurbus. Õnneks järgmiste päevadega hakkas kergem. Paistis et ka Kadi leppis sellega, kuigi on peale padja saamist virilam, kärgib rohkem ja uni on ka kuidagi õhem. Aga tähtis on see et ta korralikult välja areneks!