See, mida kirjutan, oli mul selge juba enne kogemust, aga nüüd, peale kogemust, on see veel selgem, ja nüüd võib sellest ka julgelt artikli kirjutada - siiski päris isiklik kogemus 
Nimelt sai siis elatud pea viis ööpäeva ilma emmeta, õlul üks nelja aastane ja üks viiekuune tüdruklaps. Selleks ajaks oli mul võetud puhkus, seega olin kui isapuhkusel üksikvanem 
Teisipidi võib seda nimetada eksperimendiks, et mis saab siis, kui üks vanematest on mingil põhjusel eemal. Nagu me teame, siis eemal olemise põhjusi on rohkem kui ainult reisile minemine.
Alustame esimesest päevast. Kolmapäevane päev, emme läheb lõunast ära, Kadi on lasteaias ja Miia parasjagu magab. Kõik on kontrolli all ja minu ainus hirm on see, kuidas Miia emme kadumise üle elab. Et lõunauni liikus lapsel hilisema aja peale, siis Kadile lasteaeda järele lähen jala, tõukeratas käru küljes kaasas. Kõik on normis. Ka hiljem kodus olemine pole midagi keerulist. Miia emmet taga ei otsi ja Kadi teab, et emme täna ei tule. Kadi koha pealt ma ei pelga üldse midagi, ei igatsemist ega miskit, peaasi, et haigeks ei jää, ja tööpäevadel õigeks ajaks lasteaeda saab ning kodu tagasi.
Neljapäev. Öö on nagu iga teine. Kõik ajastub täpselt nii, et saame õigel ajal üles, kõik korda, ning sõidame Kadit lasteaeda viima. Kodus on tunda, et iga liigutus mis teed, peab olema põhjendatud, mingit sahmimist pole vaja. Titt vajab palju tähelepanu, aga siia vahele tulevad veel söömised, magamised ja pudeltite pesu jms. Väga hea on see, et Kadi on lasteaias, kahe lapse tahtmiste vahel oleks nii äkki liiga keeruline opereerida.
Lõunauinakul jalutame korraks töö juurde ja siis pargin käru kuuri ette päikese kätte ja ise istun kuuris ning toimetan arvutis kirjatöö kallal. Praegu on aeg iseendale ja seda on tõesti vahelduseks vaja.
Täna pole päris tavaline päev, nimelt on õhtul lasteaias lastevanemate koosolek ja ma pean Miia sinna kaasa võtma. Suuremad lapsed saadetakse kõrvalrühma, kuna väljas sajab ja seega neid õue lasta ei saa. Kahjuks juhtub nii, et kui lasteaeda jõuame, ajab laste kisa Miia üles. Ta sai kuskil 15 minutit vaid magada... Terve koosoleku on ta üleval, on näha, et tahab magada, aga unele ei jää, tee mis tahad. Õnn oli vaid see, et ta polnud üldse häälekas. Vahepeal midagi nagu torises, aga muidu pidas mul väga hästi vastu
Kui lasteaiast tulema saame, jääb Miia autos kohe magama. Otsustame siis teha autoga suurema ringi ja integreerin sinna lapsele friikartulite hankimise – kodus ju süüa nagunii tehtud pole...
Kadi on terve õhtu korralik ja hea tüdruk, aga magama minnes kipub virilaks. Ta ei taha, et ma peale Miia uinumist tuba koristama ja nõusid pesema läheksin. Lõpuks saan temaga kaubale ja saan ikkagi minna. Et päeval on palju liikumist olnud, siis elamise koristamine on jäänud tahaplaanile ja selline korralagedus mulle meeltmööda ei ole. Toimetan päris pikalt enne kui ise magama saan minna. Lõppkokkuvõttes tegus päev, kuigi õhtu läks liiga kiireks toimetamiseks.
Reede hommikul saame kõik taaskord õigel ajal, ilma sundimata, üles. Öösel oli pisut trianglit Miiaga. Laps ise on hommikul kena ja rõõsa, minul on aga kohutav peavalu... Tabletid ka ei aita 
Kadi saab kenasti lasteaeda, lõunauinaku ajal jalutan pitsa järele ja saan taaskord kuuri all olla, hiljem Kadile jällegi järele - puhas lastele elamine, va kuuri all olemine
Õhtul teeme emmega Skype kõne nii, et Miia ka emmet näeb. Siiralt loodan, et see mulle nüüd kuidagi kätte ei maksa Paistab, et ei maksnud ja Miia emmet hiljem taga otsima ei hakanud.
Õhtuks olen külla kutsunud Lille, et Kadil lõbusam oleks. Tänu Lille tulekule on elamises rohkem melu ja see Miiale meeldib. Kui muidu on Miia üsna emotsioonitu olnud ja naerab-jutustab vähe, siis nüüd on kõik taas rööbastes. Ka saab kodus rohkem toimetada, siiski rohkem silmapaare majas.
Unele jääb Miia lihtsalt, seltskonnas olemine on ta ära väsitanud Öösel käidi vaid üks kord söömas!
Laupäeva hommik algab Kadi nutujoruga ja sellest ärkavad peaaegu kõik üles. Nädalavahetus on nüüdseks avatud.
Kümneks viin Kadi mängumaale sünnipäevale ja tulen ise kodu Tõrva minekuks asju kokku panema. Miia on veidi rahutu, seega pean temaga iga natukese aja tagant tegelema. See aga hakib asjade kokku panemist ja selles suunas mõtlemist. Kohati ma sahmin juba tühja ja saan sellest ise aru. Varemalt on asju kokku pannud Kaja ja ma nüüd üritan kahe lapse koha pealt välja mõelda mis kõik kaas avaja on võtta. Algselt panen asju ilusti kotti, aga et järg pidevalt käest ära läheb, võtan kõik välja ja tekitan põrandale kaks hunnikut: Kadi asjad ja Miia asjad. Miia jääb aga järjest jonnisemaks ja lõunauni hakkab peale suruma. Tekib suisa kaos ja lootusetus. Siis aga löön käega, et kui jääbki miski maha, tulen tagasi või ostan uue. Viskan asjad kokku ja komplekteerin auto ning sõidan Kadile järele. Miia jääb magama ja nüüd on siis võimalik järele mõelda mis maha jäi ja mis valesti läks, et kaos tekkis.
Tõrvas muutub kõik kergemaks. Kadi läheb Õnne juurde ja Miia jääb minu ja ema kanda. Kahekesi titega tegelemine on käkitegu, tõsiselt. Kõik toimib ja muresid eriti ei ole.
Üks intsident on. Kui mina emaga Lõvel käin, siis Õnne jalutab magava Miiaga väljas. Aga õhtune uni on tavaliselt pooletunnine ja me ei jõua nii kiiresti tagasi. Miia avastab ärgates võõramad näod ja kukub ulguma, aga nii kui ma tema jaoks eetrisse ilmun, rahunetakse maha.
Pühapäeva öö on mõnusalt rahulik. Kaks korda öösel süüakse, aga see on tavapärane ja harjutud käitumine. Kõik on ilus ja kena, lõpuks paneme asjad kokku ja hakkame Miia lõunaune ajal Tartusse tagasi sõitma. Sõidu ajal uinub ka Kadi ja kõik tundub, et emme öise tulekuni ei saagi enam miskit valesti minna
Kodus saan isegi Tõrvas käimise asjad laste kõrvalt omale kohale tagasi panna, et ei teki segaduse kaost Kolme paiku proovin Miiat lühiunele panna, aga Kadi mängib telefoniga ja seal mingi helin käib liiga kõvasti. Käin ja vaigistan masina ning lähen Miia juurde tagasi kuna ta veel ei maga. Siis aga hakkab Miia südantlõhestavalt karjuma. Võtan ta üles, soputamine ja kussutamine aga ei aita. Lähen temaga siis päris üles mõneks ajaks.
Veidi hiljem laps rahuneb, aga on pisut jonnine. Proovin teda veelkord magama saada, aga see saab olema suure karjumise saatel ja magama ei jääda. Üritan rahulikus jääda ja üritada aru saada mis selle jama põhjuseks on. Toas voodil lapsel jalgu üles kõhule ajades tundub, et see mõjub ja laps jääb suisa võimlemise ajal magama. Nüüd teeme Kadiga kiirelt ja paneme ruttu riidesse ning läheme õue jalutama. Kadi oli üllatavalt tubli ja kiire riidesse panija!
Õues Miia aegajalt karjub. See teeb mind järjest murelikumaks, et kas nüüd hammas lõikub, on emme igatsus või valutab kõht vms. Kui laps vankris enam vaikset hetke ei näita, läheme tuppa. Siit edasi on üks paras košmaar ja hullumaja. Miia vaatab vahepeal otsa nii nagu mina teeks talle haiget. Midagi on ilmselgelt valesti, aga mis, sellest aru ei saa. Mul on siiski tunne, et kõht on see mis valu teeb. Kõik algas peale porgandimehu andmist, kuigi ta seda ka varem saanud on...
Kuidagi õnnestub Miia lõpuks magama saada. Söönud ta küll neljast alates ei ole, aga parata ma sinna midagi ei saa. Terve see aeg olen üritanud ka Kadi tegevuses hoida, aga ega see väga ei õnnestunud. Peale Miia magama saamist saan Kadiga rohkem tegeleda ja ka tema unele saata. Edasi pole muud kui ootan pikisilmi emmet (ja koristan loomulikult! ), et äkki siis mured kaovad.
Emmel läheb aga kohalejõudmisega aega. Seega viskan üheteistkümne ajal Miia juurde magama. Magada lastakse pea kaks tundi, siis algab kogu triangel otsast peale. Lõpuks suudan lapse rahulikuks saada ja siis saabub ka emme ning võtab lapse üle.
Siit edasi märgin ära, et öösel emme peaaegu magada ei saanud ja lapsel on siiski midagi suuremat viga. Kolmapäeval saab arstile ja vaatame siis mis põhjus leitakse.
Võtaks siis nüüd need päevad kuidagi kokku ka. Nagu sissejuhatuses kirjutasin, siis ma kujutasin ette mis mind ootab, väljaarvatud küll pühapäevane õhtu. Üksikvanemad, kes sellises olukorras on, ka neid võib üksikvanemateks nimetada kelle mehed Soomes tööl käivad, peavad ikka väga tugevad olema. Kogu ajaplaan peab olema läbi mõeldud ja tuleb sisse saada rutiin, et mis ja kuna tehakse-ollakse. Mida vähem erisusi päeva sisse, seda mugavam ja sujuvam kõik on. Erisusteks on minu näite puhul lastevanemate koosolek ja arvatav kõhuvalu. Sellised rutiinivälised asjad kipuvad kõik plaanid sassi lööma ja siis tuleb juba ööaega kasutada, et ree peale tagasi saada.
Üks reegel, mille kiiresti selgeks sain: iga asi, mis kuskilt võtad, tuleb kohe ka tagasi panna. Kui seda reeglit eirata, siis on lapse magamise aeg enda jaoks ainult üks koristamine. Mäletan küll milline elamine jäi maha kui Tõrva sõitsin
Mina olin siis üksikvanem vaid neli ja pool päeva ning seda kahe lapsega. Saab hakkama. Ma ei kurda väga millegi üle, peale selle, et kahele lapsele korraga tähelepanu anda on ülikeeruline ja sellega ma veel hakkama saada ei suutnud, kuigi peab suutma. Lastest ei tohiks keegi jääda teisejärguliseks. Mind neil päevadel aitasid Lille ja vanavanemad, kuigi laps vajab ikka ka oma vanema tähelepanu.
Lõpetuseks: võib teinegi kord kuni viis päeva üksikvanem olla (Y)
Miia söömiste statistika milliliitrites sel ajal:
K päev 120 (hommiku ei tea)
N öö 110
N päev 340
R öö 120
R päev 460
L öö 120
L päev 410
P öö 190
P päev 270