Pikema aja jooksul on kokku saanud teema sellisest bändist nagu Ultramelanhool. Kuidas ma ta leidsin? Teleseriaalis Ühikarotid kõlas üks mõnus lugu mis jäi kummitama ja üritasin seda sõnade järgi netist leida. Selleks looks oli Talvehommik. Siit edasi hakkasin lõngakera edasi harutama ja jõudsin raamatukokku albumi Must Apelsin järele. Ülejäänud lood said leitud netiavarustest, kusjuures teine plaat oli kunagi nende kodulehelt tasuta alla laetav, kahjuks seda kodulehte enam ei eksisteeri.
Kes nad siis on? Ultramelanhool on:
- Robert Kurvitz - vokaal, täiendavad löökriistad, tekst ja kontsept
- Tõnis Veelmaa - klahvpillid ja muusikaline kompositsioon
- Martin Harak - kitarr ja muusikaline kompositsioon
- Meelis Niine - bass
- Raoul Kurvitz – trummid
Netist leiab bändi kohta väheseid infokillukesi. Paistab et bändi enam ei eksisteeri. Seega ega ma muud lisada ei oskagi kui väikese arvustuse lugudest. Lisasin ka laulutekstid kuna täielikku kogu neist ei kippunud leidma. Netis on ka kohti kus mõningaid lugusid saab kuulata, näiteks SIIN.
Paljude jaoks võib bändi looming tunduda liiga depressiivne, aga mulle ta siiski meeldib. Mingeid võrdlusi võiks tõmmata sellise kadunud bändiga nagu id_rev. Lauljal on mõnus hääl, kohe haarab kuidagi. Lood on täis muutusi, neis on omad tõusud ja mõõnad, pole lihtsad plänn-plänn palad vaid vajavad vähe rohkemat pilli- ja muusikatundmist.
Bändi esikalbum Must Apelsin:
01 - Fööniks tõuseb – intro, miski mõttetu kitarrivigistamine.
02 - Bänd astub lavale – hea lugu, refrääniga pisut ajudesse suruv, aga seda positiivselt. Lapsepõlve muretusest kuniks avastad et "elu on varjude mäng"
03 - Oopiumiingel – lihtsalt hea lugu, nagu pealkiri juba sisse juhatab siis tegu narkomaaniaga.
04 - Sametist revolver – mulle meeldib, selline omamoodi rahulik. Iga algus on ilus,peale ilu tuleb argielu.
05 - Äraoleseekesoledoleilus – lõpp on pisut liiga neurootiline ja kriipiv. Me kõik oleme katki aga ei näita seda välja "ära ole see, kes oled, ole ilus"
06 - Peeglite muusika – mõnus rahulik ja mõtlik lugu. Meile ei meeldi alati see kes peeglist vastu vaatab.
07 - Pimedus & lumi – täiesti tavaline igav talveõhtu. Mulle meeldib.
08 - Tsepeliin – jura.
09 - Mõranev laul – niijanaa.
10 - Vladivastoki agulis – väega depressiivne lugu rongisõidust Vladivostokki.
11 - Ilusat und hr.insener – hea lugu ja mõnusad sõnad
12 - Talvehommik – albumi parim lugu, õigemini bändi parim lugu üldse 
Hommikuse äratuse lugu: "On talvehommik, aeg kohvitassi taga uueks sündida".
13 - Viimasena seisab armastus – algotsas mõnusalt vinguv kitarr, selline kiirteemuusika, mõnus. Venemaa avaruste mõttetusele tähelepanu tõstmine, seal justkui on midagi aga samas nagu pole ka.
Muud lood, nagu aru olen saanud siis nende tasuta jagatud albumilt II (Materjal):
Hümn Korteripeole – lugu oleks kirjutatud justkui järgmine hommik: "Nii sinisuitsu looja kops, Pea suigutab me trotsi, Ja maailm on ta tuhatops, Täis sigaretiotsi."
Idaeuroopas – kahtlane vingumine, ood idaeuroopa avarale mõttetusele.
Kirjastus Pimedus Tallinn 1972 – täiesti rahuldav lugu, nõukaaegne aastavahetus, kõik pidutsevad aga teavad et "On uueaastaöö ja on kindel see, Et midagi ei muutu et midagi ei muutu".
Prototüüp – masekas nii musikaalselt kui verbaalselt
Šaht Kapital Aprikoos – lugu on mõnus aga sõnumist ma aru ei saa, olen vist pisut liiga sotsiaja lõpu inimene.
Tunnusmeloodia Kooliaktusele – ei lähe peale, jällegi ei saa hästi sõnumile pihta.
Võililleväljad – kõik mis saadud on saadud vere hinnaga ja mille minevik varjub aja kulgevasse hämarusse, teisisõnu "Kuhu küll kõik lilled jäid..."
Meie Sinu Vastu – eee, kreisi ja haige värk :s
Mustad Linnud – juba palju helgema soundiga lugu kuigi sõnumis koputatakse otsaette et: "kord sureme me kõik, kord saab sinustki lilledes aas"
Orbitaalbluus – vaat seda mul pole