Esmaspäev. Nagu ikka esmaspäeviti – tööle. Soojad ajad on nüüdseks ikka täielik möödanik ja see on asendunud kümne-viietestkümne kraadise vahemiku ja sompus ilmadega...
Kui terve eelmine peale-puhkust-sisse-elamise nädal kulges installeerimiste tähe all siis täna kõik jätkub, lihtsalt need masinad pole enam nii suure prioriteediastmega, õnneks. Õhtuni aga majas püsida ei lastud, tuli ikka ühe printeri tõttu püssis käia ja Liivi kohvikus monitori näperdamas...
Õhtul aga, hmm, jällegi nagu suurt midagi, poodi jalutasime, muud miskit.
Teisipäev. Sõidame (Virgega koos) bussiga pereleiva poole kui eemal olev valgusfoor äkki pimedaks lööb. Saame bussilt maha siis hakkavad foorid jälle tööle. Tuleb välja et üle Tartu oli elektrikatkestus.
Tööl nii mõnigi masin ei tahtnud käima minna, tuli neid siis pisut tagant utsitada. Täna on puhkusejärgselt Marge tööl, aga et tal oli eelmine nädal sünnipäev siis on täna maja lilli ja komme täis. Tööl läks pärastlõuna eriti tuliseks. Kui Marge sünnipäevašampus lahti sai, helistati kohe et jahuoperaatori kontrollerite juhtarvuti ei lähe käima. See on üks vana masin väga vana tarkvaraga. Hakkasin siis otsima selle masina kunagist koopiat, leidsin – viimane oli aastast 2004. Vahepeal seal aga midagi muudetud ei olnud, seega see sobis ja lõpptulemusena sain tsipa enne tööpäeva lõppu masinale jalad alla. Siit kõigile üleskutse – varundage oma andmeid kuna mõnikord võib vaja minna ka kuue aasta taguseid faile.
Bussiga kodu sõitsin siis Karete peatusest tuli peale arvatavasti isa oma väikese tütrega. No küll see võis alles jahvatada, põnev jutt oli sellest kuidas lasteaias üks poiss kukkus ja tal veri välja tuli Sõbra Maxima peatuses ütles papa et: „No põnn, läheme maha.“ Laps selle peale: „Jah, väike põnn tuleb juba.“ Pakun lapse vanuseks neli aastat, seega ega väga põnn enam polnudki.
Õhtul käis Piret külas. Tegin ta läpakas müügiprogrammi jaoks excelis mõned andmete päringud andmebaasist ja nende andmete peale pivot-tabelid, päris põnev maailm.
Kolmapäev. Täna on pidu, mul saab 10 aastat pereleivas töötamisest!
Kui hommikul oli ainult kuus kraadi sooja siis poole kümneks võis juba jope maha visata. Tänane hommik viis otseteed Liivi tänava kohvikusse ja sealt ka Püssirohukeldrisse. Edasi polnud muud kui bussile ja baasi.
Päeva peale tuli päike välja ja baasis hakkas suisa palav Igatahes sai tööd tehtud ja mida siis veel kui probleemikesi lahendatud. Päeva lõpus tuli lipata kohvikusse, miskid printerite jamad ja lõpuks ka võrguprobleemid. Printer printeriks, aga võrguprobleem tuli sellest et keegi oli juhtme seadmest välja tõmmanud. Loomulikult ei teadnud mitte keegi mitte midagi.
Tööd lõpetatud helistasin Kajale et tulgu linna. Saime Lutsu taga parklas kokku. Jalutasime mööda linna ja vaatasime erinevaid kooli alguse puhul toimuvaid üritusi. Inimesi oli kuidagi vähe kuigi ilm oli ilus. Söömas käisime Zumis, muuseas seal on päris head pannkoogid moosiga
My Rainy Days - Noorest tüdrukust kes armub endast pisut vanemasse mehesse kellel on ajukasvaja. Mees püüab teda vältida et mitte luua suhet mis varsti nagunii lõppeks. Samas aga muhe ja ilus film, minule väga meeldis
Neljapäev. Ilm on pilvine, õhtuks lubatakse tormiga vihma. Tormike isegi tuli, eriti oli seda tunda Lõunakeskuse juures. Linnas sees aga oli lihtsalt tugev tuul, räsisi natuke oksakesi ja lehti.
Reede. Tööpäev tööpäevaks. Neeme rääkis et neil Külitsel oli küll paras torm, olevat olnud tunne et tahab majakatuse pealt ära viia. Alles viimase tormiga võttis tal ühe puu koos aiaga maha.
Õhtul käisime Kaja, Taneli ja Martiniga Kaido sünnipäeva tähistamas. Tegime kerged veinid Eesti-Itaalia jalgpallikohtumist aga käsisime vaatamas pubis Spordibaas. Siia voolas veel veidi jalkastaadioni äärest tuttavaid nägusid. Mäng oli põnev, kahjuks saime kaela. Peale mängu viisime kõik kodudesse laiali ja saigi päev oma otsa.
Laupäev. Mõtlesime minna Tartu Näitustesse Lille-laadale. Kohapeal aga avastasime et sissepääs on piletiga. Otsustasime et 40 EEK eest lihtsalt lilli vaatama minema ei hakka, käisime hoopis Lõunakeskuses. Peale kõige muu otsisime mulle kampsunit mille ka õnneks leidsime.
Zivot Je Cudo ehk Elu On Ime – tüübist kes elab oma perega ja töötab Bosnia-Serbia piiri läheduses mägedes raudteetöölisena. Poeg aga võetakse sõjaväkke, naine saadetakse hullumajja ravile ja samal ajal algab Bosnia ja Serbia vahel sõda. Poeg langeb sõjas vangi, samas aga üks kohalik püüab kinni noore serbialanna ja toob mehe juurde et see kasutaks naist vangide vahetuse juures. Siit sünnib aga suur armastus. Kuigi elul on veel nii mõndagi neile komistuseks on lõpp positiivne.
Kaja ostis osta.ee'st lapse voodikarusselli, see jõudis täna kohale. Käisime sellel pakiautomaadis järel ja kolasime ka pisut linnas. Linn oli üritusi täis: Tallinna kultuuripealinna üritus, rokikontsert Rüütli tänaval ja rahulikum kontsert Antoniuse õues. Pilte näeb SIIT.
Pühapäev.
Käisime Kaja ja Kaidoga Elva jooksul.
Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!
Elva jooks
- Üksikasjad
- -> 1969
Kaido tegi reklaami et Elvas on võistlusjooks 2,6 km rajal. Raja pikkus tundus täiesti talutav ja tekkis tunne et miks mitte ka osa võtta. Loomulikult ei läinud ma taga ajama võitu
Ilma erilise eeltreeninguta käisimegi pühapäeval Kaja ja Kaidoga Elvas. Kui Kaido sooja tegi käisime meie Kajaga raja lihtsalt läbi, tuleb ju vastast tundma õppida :P Õppisingi. Vaatasin enda jaoks läbi kuhuni tuleb rahulikult joosta ja kus siis võiks juba spurtima hakata. Vaatasin kõiki sooja tegevaid inimesi ja tunne polnud hea, kuigi päris viimaseks vast ei jää Kaidole veel näitasin et näe nende käest saan lakki ja nonde käest saan lakki. Kahe naise peale näidates lohutas Kaido et vaat nendelt küll ei saa. Eks me näe.
Kui lapsed oma jooksud ära jooksid antigi üldstart. Vanad jooksjad ja lastekari pistsid ees punuma. Mina hoidsin oma kiirust ja võtsin asja rahulikult. Esimene tõus ei muutnud midagi. Staadionil aga hakkasid piinama mõtted et milleks ma seda teen ja mis lolli pärast ma üldse siia tulnud olen Teine tõus hakkas kõhus veidi imelik ja kartsin et nüüd hakkab pistma. Tõusule järgnes pikk langus, siin jõudsin järele plikatirtsule kes minu eest ära jooksis, siis mõned sammud kõndis kuni järele jõudsin, jooksis jälle eest ära ja nii korduvalt. Kolmandal, kõige pikemal tõusul poole peal oli koht kus pidin hakkama kiirendama. Huvitaval kombel oli isegi jaksu. Nägin ees patsi, üht neist naistest kelle kohta kaido ütles et lakki ei saa. Mõtlesin siis proovida, äkki õnnestub järele jõuda kuigi vahe oli 60-70 meetrit. Nii mitmestki sai mööda tuisatud. Viimane tõusuke kust mõned suisa käpuli üles läksid õnnestus mul kuidagi väga kergelt, või siis oli soov jälitatav üle joosta nii suur et ei suutnud mõttetuid mõtteid mõelda Viimane jooksu osa oli liiva peal, panin punni põhja ja lidusin nii kuidas jaks lubas. Siis aga pats märkas et ma olen kannul ja andis ka veidi gaasi juurde ja nii ma talle ikka paari meetriga alla jäin. Kurjavaimu kahju lugu, ma nii üritasin! Aga olgu, eks see oli mul esimene kord kah, äkki järgmine kord, kui seda tuleb, olen osavam.
Peale mõningast hingamise taastamist ja soojendusjooks-võimlemist pugisime hernesuppi ja vahtisime ilma. Jooksu korraldajad kritseldasid diplomeid ja neil paistis seal paras korralagedus olevat Igatahes praegu veel tulemusi üles pandud ei ole. Kaja meil tegi ka pilte, neid näeb SEALT.
Nüüd paar päeva hiljem võin veel lisada et mingeid lihasevalusid või muid tüsistusi märganud ei ole. Seega selline distants on minu jaoks OK, pikemale minnes tuleb juba tugevalt eeltrenni teha.
Edasine päev kulges puhates ja filme vaadates.
Absurdistan – Linnake mis suure liiduvabariigi lagunemise järel jäi sellisesse kohta kus ei kuulutud mitte kellelegi, isegi kaardil pole märgitud. Elu on siin tavaline, naised teevad tööd ja mehed käivad lihtsalt koos. Ühel heal päeval aga ei tule enam linna veega varustavast torust vett. Ainsad kes muret tunnevad on naised, meeste jaoks poleks nagu midagi muutunud. Ühel päeval naised otsustatavad: „pole vett, pole seksi.“ Mis mehed selle peale teevad ja mis edasi saab vaadake ise :P Filmi kohta ütlen veel et see on Emir Kusturica film, nii nagu ka eelmise päeva Elu On Ime. Selle mehe sulest on veel üks väga hea film: Black Cat White Cat. Igatahes tema huumori stiil mulle meeldib ja sellep olengi viimasel ajal tema filmidele pühendunud.
Ondine – kalamehest kes püüab võrku noore naise. Naine on elus ja mees annab talle peavarju oma ema majas mis muidu tühjana seisis. Mehel on lõhki läinud abielust tütar kellel on neerupuudulikus. Tütar saab aimu salapärasest tüdrukust ja hakkab asja uurima. Lapse jaoks on aga muinasjutud ja legendid need mis aitavad tal naisest sotti saada, olgugi et need on väljamõeldis. Filmis aga saabub mitu suuremat pööret, mis seal aga saab peate ise vaatama. Minule film väga meeldis, midagi hingele.