Kui kiirabi mu Maarjamõisa haiglasse ära viis võttis mind vastu mitu näitsiktohtrit. Kohe anti mulle voodi ja uuriti mis mul viga on. Kiirabikad siis seletasid midagi omas keeles, mina võtsin ära üleriided ja viskasin voodile. Peale tõmmati mulle tekk, aga ikkagi oli mul hirmus külm ja ma vappusin ikka päris tõsiselt. Algas pikk ootamine. Kell liikus väga lohelt. Mingil hetkel pandi mulle kanüül vasaku käe veeni ja võeti vereproov. Ootamine vappetega jätkus, lõpuks toodi ka teine tekk. Üritasin koguda mõtteid et vappumist vähendada. Kõrvalvoodis paistis et oli keegi meesterahvas samalaadse probleemiga.
Mõne aja möödudes saabus doktor, pigistas mind uuesti ja pidevalt samast kohast ja arvas et tuleb teha ultraheli. Sain siis pisut liikuda paar ruumi edasi, kaasa võeti ka minu kõrvalvoodis olnud mees.
Ultraheli tegemine pole midagi närvesöövat ega valulikku, õnneks. Naisterahvas vaatas ja uuris, tegi pidevalt pildikesi ja arvas et on tõesti midagi pimesoolega lahti. Saadeti mind tagasi oma voodile. Ootamine. Lõpuks tuli juba tuttav arst ja ütles et panevad mu kuue-seitsme paiku opilauale.
Et ma ise sain käia siis juhatati mind ja naabrivoodimeest kirurgia osakonda. Pandi meid ühte tuppa ja mõlemale külge voolikuga veepaak. Kell venis nagu hirmus, magada suurt ei saanud. Kui koitma hakkas siis vaatasin juba et nüüd saabub aeg opile minna. Läks aga järjest valgemaks. Lõpuks tuli tohtrihärra ja uuris mu seisundit. Seisund oli paranenud aga vajutades oli koht ikkagi valus. Ma korraks juba arvasin et noa alla minek jääb ära.
Kell läks ikka veel edasi ja edasi ja edasi. Ühel hetkel, kuskil üheksa paiku, tuli sanitar ja ütles et nüüd on siis aeg käes. Voolik võeti ära, käisin WC's ja lootsin et tehtaks üldnarkoos. Algas sõit voodil mööda koridore.
Operatsioonide osakonnas aga tuli välja et eelmine opp pole veel läbi, et pandagu mind ooteruumi.
Suures ruumis on palju inimesi ja voodeid sõidetakse sisse-välja. Mina aga ootan ja üritan suikuda et mitte mõelda lolle mõtteid. Iga uksest liikumine ootan et minuga tegelema hakataks. Vedelen ühe külje peal, lõpuks teise peal, ei jõua enam kannatada. Enne  ühteteist siis tullakse mulle järele. Voodiga süidame mööda koridori. Et kuue päeva eest oli samas kohas Kaja keisrilõige siis jälgisin kas mind viiakse samasse ruumi. Ei viidud, viidi ruumivõrra edasi.
Ronisin voodilt opilauale. Siis aga ütlesin kõigile et mul on ootamisest juba paras põis tekkinud ja äkki peaks nende heakorra pärast selle pisiprobleemi enne lahendama. Kõik on sellega üllataval kombel kohe nõus Siis aga tekib segadus et kuhu WC'sse mind saatma peaks. Ütlesin siis kohe et tean siinsamas nurga taga on et nädala eest käisin siin opil kaasas. Keegi ei teadnud sest ruumist midagi! Lõpuks siis kellelgi koitis, arvati et ma jala sinna ikka ei lähe et sõidavad mu voodiga lähemale. Isegi kittel ja tuhvlid toodi. Hüppasin siis juba tuttavasse ruumi, tegin häda, maandusin uuesti voodile ja süitsime tuldud teed tagasi.
Viskasin opilauale pikali, vasak käsi ühendati veepaagiga, vasakule pandi vererõhu mõõtja. Olin selili nagu risti löödu. Siis tuli uksest kirurg, küsis vene keeli et kas opereerime, vastasin jaa, siis küsis et kuidas ma end tunnen, ütlesin et enam vähem normaalselt, siis küsis veel ühe küsimuse aga sellest ma aru ei saanud. Ütlesingi eesti keeles et nüüd jään vastuse vastamisega hätta Kõigil oli kohe lõbus. Kirurg naeris ka et ta arvas nime järgi et vene keeles võib julgelt rääkida. Ütlesingi et tavaliselt võibki aga sellest küsimusest aru ei saanud. Küsiti siis et kas iiveldust või oksendamistunnet on. Ei, see oli ruum kus oli tegelikult päris tore Kirurg mässas kanüüli juures ja ütles et varsti tunnen ennast uniselt. Ütlesin et nüüd lähen teise ilma. Tema et ikka nii päris ei ole. Parandasin siis ennast et unenägude maale. Mingi hetk läks kuklas kuidagi uimaseks ja silmades pisut surus, arvasin et unenägude aeg on käes ja panin silmad kinni...
...Minu ümber on suur ja hele ruum. Inimesi liigub. Mul on mask peal, näen eemal kella ja selle all kalendrit aga silmad veel ei seleta. Üldse oli silmadel kuidagi raske, panin nad kinni ja võimalik et magasin veel pisut.
Mingi hetk nägin kella ja see oli 13:50, vaikselt hakkasin tajuma ka kalendri numbreid. Üritasin teha mingit häält ja juba hüppas keegi rõõmus naisterahvas ja võttis mult ära maski. Huvitav et mul on kerged augud sellest kuidas mind täpselt oma tuppa sõidutati.
Tuba oli vahepeal vahetatud, 206 asemel 308. Siin ootas mind juba mu algne kaaslane. Tervitasin ja uurisin kuna tema noa alla läheb. Kuidagi sõnaaher mees oli. Igatahes mulle pandi külge tagasi veepudel ja nii ma siis vedelema jäin, ise näljane ja suu kuivamas. Erilisi valusid nagu polnud, ju olin korralikult aineid täis topitud.
Vahelduseks toodi meie tuppa veel kaks meest, üks 80 aastane songamees ja üks minuvanune mingi maoprobleemiga mees. Suikusin ja kuulasin ilma kus midagi erilist kuulata polnud. Vahepeal pandi telekas käima ja kuulasin seda – näha ju ei saanud kuna see oli minu kohal.
Päeva peale võisin hakata juba natukene vedelikku tarbima ja voolik võeti küljest ära. Samas aga oli kuidagi imelik olla, kellegagi näiteks telefoni teel suhelda ei tahtnud, ainult Kajale jagasin infokillukesi.
Mingil hetkel tuli korralik põis, läksin siis WC'sse aga mis jama – mitte midagi ei tule - „aparaat“ ei tööta?! Ahastus! Käin mitu tundi järjest WC vahet ja pean nõu tohtritega. Soovitatakse vesi jooksma panna jms aga  need võtted said juba läbi proovitud. Kell 22 on tohtrid valmis mulle kateetrit paigaldama. Samas aga olin katsetamistega jõudnud nii kaugele et see viimane otsake veel ja kusi tuleb. Arstid olid suisa pahased kui ma veel tunnike aega juurde võtsin. Palusin neil mitte väga pahandada kuna mu probleem on tegelikult tõsine. Pealegi olin ma kuulnud jutte kateetri paigaldamisest...
Kell 23 aga polnud enam midagi vastu puigelda. Läks kateetri panemiseks. Kujutate ette et 5-6 mm läbimõõduga toru aetakse tillist sisse, sealt kust tavaliselt muu kraam välja tuleb. Töö oli kiire ja tõhus, kotike hakkas täituma. Ja teate mis, kõige hullem polnudki, lihtsalt ebamugav, samas ka masendavalt häbistav. Keerasin voodisse.
Öö jooksul käisin mitu korda üleval jalutamas, endal uriinikotike näpus, pisut vastik tunne. Kõik norskavad ümberringi – saavad magada. Mina aga jõlgun ringi voolik püksist väljas ja kotike näpus, väga kena vaatepilt.
Uus päev, neljapäev. Täna olen juba nõus suhtlema. Tutvume toanaabritega.
Kuskil üheksa-kümne ajal tuleb suur konsiilium. Kõikide kohta antakse professoritele täpne ülevaade, need ainult vaatavad. Üks prof vaatab mind mitu korda ja enne kui kõik lahkuvad astub medõe juurde ja näitab minu peale näpuga et palun võtke tal kateeter ära. Nagunii pidid nad selle hommikul ära võtma aga et käsk anti siis pannakse kohe rattad käima. Seekord ei kutsutagi mind eraldi ruumi, tädi astub juurde, võtab tilli juurest voolikust kinni ja tõmbab. Nagu oleks keevat vett kusnud, selline tunne oli, aga õnneks oli see lühiajaline ja mitte järelvalusid tekitav.
Päeva peale antakse juba ka süüa! Mitte et julgeks väga palju korraga süüa aga natuke ikka. 80 aastasel mehel tuleb naine koos tütre ja tütretütardega külla. Väga jutukad, ajavad ka minuga juttu, räägime siis lastest ja soov saada oma pisitütre juurde kasvab. Aga et olid väga toredad inimesed siis oli isegi hea juttu puhuda. Me kõik ülejäänud oleme siin ju nagu elavad surnud.
Mees kellel oli maoga mingi probleem saab täna välja. Kuigi tal oli samal ajal opp kui minul, ju tal siis oli lihtsam probleem.
Minul aga tekib jällegi põis ja hakkab korduma eilne jama. Viimase otsani tuleb ära aga välja ei saa. Mitu tundi käin erinevaid WC'sid pidi. Kõrvaltoa peldikus olles kutsub üks naine õe ja kitub et näete see mees käib juba eilsest saati meie WC's. Saate te aru! Ühine haigla aga see WC on tema oma ja sinna ei tohi keegi minna! Ma oleks tahtnud sellele mutile pasunasse sõita! Õde siis kutsus mu eemale, ta ju teadis mu probleemist ja palus mul siis seda tualetti mitte kasutada.
Siis saabub Inna kes toob mulle sussid ja raamatu. Ütlen talle et ma teda kinni ei hoia kuna siin midagi meeldivat ei ole ja ma tahan oma põiega ilma kateetrita hakkama saada. Inna ei punni vastu ja lahkub. Mina siis jällegi tualetti. Leiutasin endale nipi. Asud poti juurde ja proovid, teed paar sammu ja kohe tagasi. Nii lasen vast paarsada korda. Lõhnab jälle kateetri järele...
Paar tundi hiljem hakkan jälle sama rada WC's harjutama. Põis hakkab juba valu tekitama. Üritan samal ajal aru saada mis selle põhjustab, kardan juba et opi ajal on äkki miski närv läbi lõigatud :s Kaks tundi jalutamist ja ma saan asjaga hakkama! Võiks öelda et see on õnn, teades et asi töötab
Edasi tuleb süstiring, kõigile jagatakse unerohtu, võtan kah ühe. Enne kui selle sisse keeran vaatan filmi Libavõmm, teised juba norskavad ümberringi va mu alaline naaber. Tema on ikka veel veekoti küljes ja süüa pole siiani saanud. Nimelt on tal suurtest joomistest miski kõhunäärme põletik vms. Et tema verd puhastada siis pidevalt tilgutatakse talle miskit solki sisse. Kott on liitrine ja temal läheb nende päevade jooksul juba kümnes või üheteistkümnes kott, tal olevat järg käest ära.
Peale filmi viskan unerohu sisse ja üritan põiele minna – mitte midagi, sama jama. Paistab et süstid pärsivad mu tilli tegevust aga eks hommikul saab näha.
Hommik. Põis ei tule aga asi pole ka veel hull. Söön-joon ja arstid räägivad et täna saadavad mu ära. Mingi kell 10 saan põiega hakkama, paistab et süsti mõju hakkab üle minema. Arst teeb valmis paberid ja käib ka üks professor kes palub et ma ei läheks enne kui ta üliõpilastega läbi käib. Nimelt tahab ta et ma räägiks neile millised olid valu tundemärgid enne kui haiglasse toodi.
Ajan pikemalt juttu meie toa uustulnukaga kes toodi eile õhtul hilja. Vaene mees, mitu aastat juba haiglates, naine jättis maha, tütar läks kaduma 16 aastaselt, poeg sama rada pidi 21 aastaselt. Taadil endal oli insult, üks jalg ei kuula sõna, ise midagi teha ei saa. Mitu korda hakkas nutma. Väga raske elukäik
Enne kahteteist antakse mulle paberid ja panen riidesse, saabuvad ka üliõpilased. Räägime siis pisut juttu ja ma võin haiglast lahkuda. Kooserdan taksole.
Kodus avastan et raamat jäi maha. Löön sellele käega kuigi tekib hirm et saatus ootab mind tagasi. Huvitaval kombel hakkab tõusma palavik, 37,8 kraadi. Hakkan helistama haiglasse arstile et kas on õige asi. Pooleteise tunni jooksul arsti kätte ei saa, võtan takso ja naasen haiglasse. Tädid tunnevad mu kohe ära, arutleme teemat ja tuleb välja et see on normaalne haava reaktsioon. Et tuleb võtta paratsetamooli ja puhata. See rahustab pisut aga seda oleks võinud nad ette teavitada. Külastan ka oma eksnaabrit kes on koridori teises otsas. Siis võtan raamatu, astun taksole ja sõidan kodu tagasi.
Mis ma veel kostan, see et elu haiglas on ootamiste ja moraalse alanduse tõsine jada teab igaüks. Samas olid medõed väga abivalmid ja head, ma ei ütle mitte midagi halba nende suunas. Ka palatis oli kõik käe-jala juures, mugav ja soe. Oma raviarsti Denis Uksov'iga ja kirurgi Jaanus Suumann'iga suuri kokkupuuteid ei olnud. Noh, arstiga ikka veidi oli aga üsna vähe. Üks asi oli huvitav, enne ära tulekut ei tehtud ühtegi vereanalüüsi et näha kas kõik on okei, noh, ju siis peab olema Igatahes olen nüüd kodus ja ravin end, haav vahel kipitab ja sees pisut närib aga nii pidadagi olema. Jäägem terveks!