Ja siis taas tööle, puhkus sai läbi. Tööle lähen autoga, vaja see õhtul parandusse viia.
Tööl algab jant printeritega ja see saaga võtab paar päeva aega. Lihtsalt vanad maatriksprinterid, mida tööiseloomu tõttu vajame, on hakanud otsi andma, mõned kohe jäädavalt...
Täna helistab mulle tuttav maakler kellele näitasin seda maja mis osta plaanisin. Ausalt,ma sain kohe pahandada tema käest! Esimene küsimus oli: „Räägi nüüd, mis sul selle maja juures üldse meeldib?!“ No ja siis vestlesime pikalt. Selle tulemusel tehti mulle selgeks kui ülehinnatud asi on, kui käest ära see maja ja kõrvalhoone on, ja et selle raha eest saan ma põhimõtteliselt krundi ussipuruga. Noh, hea, peab ju olema keegi kes silmad avab. Kui Kajale kõik ümber rääkisin, siis konstateeris ka tema, et nüüd, isegi kui omanik küsiks õiget hinda, tema seda enam ei taha Novot, niimoodi siis avati me pimedusest kirgastunud silmad...
Kolmeks sõitsin Info-autosse. Masin läks diagnostikasse ja vahetati bensiinifilter. Näis nüüd, kas probleem sai lahenduse või mitte. Kuniks autot parandati, käisin Zeppelinis. Õigemini seal sain ma sellest tunnikesest olla minimaalselt kuna enamuse aja ootasin bussipeatuses kuna vihmasadu üle läheb...
Õhtul tegime ka pisikese jalutuskäigu. Viisime Maxima juurde pakendikoti ära. Lapse võtsin traksidega rinnale kuna polnud plaanis väga pikaks ajaks ära olla.
Mis siis veel? Õhtud ongi sellised rahulikud, kulgevad enamasti teleka ja lapse saatel. Enne ööd aga vaatasin Krakowi Wisla  ja Nikosia APOEL vahelist jalgpallikohtumist interneti vahendusel. Kurb mäng kuna Pareiko polnud üldse tasemel, kaks väravat kolmest võiks tema süüks panna...

Kolmapäev. Alguses mõtlesin töö juurde jalutada. Siia aga Kastani peatuses sõitis number neli ette, astusin aga sisse ja olin pikk-kõrv kuni pereleivani. Jah, ma ei ole uhke enda üle aga lihtsalt nii sai parem. Ratas on ju töö juures juba puhkuse algusest saati... Seega, õhtul sõidan kodu juba rattaga, juhul kui vihma ei saja...
Printerisaaga jätkub. Kella üheksaks pidi spetsialist tulema, aga ei tulnud... Tuleb homme, vähemalt lubas :P Etiketimaailm on kah natuke lipa-lapa, pealegi pole veel tarkvara ka korralikult välja valitud... Selle teemaga aga tegelen jõudsalt.
Tööpäev tõi mulle ka kaks läpakat milledel vaja kontod ümber seadistada uute töötajate peale. Imelik et inimesed arvavad et poole tunniga ehk saab paika. Aga ei saa! Üks asi on konto seadistamine, aga samal ajal on vaja puhastada masin üleliigsest saastast, uuendada Windows ja mitmeid programmegi. Seega, tööd poolteist tundi kuni pool päeva.
Kui kodu jõudsin, tüdrukud just ärkasid Arvasin et Kadi ei pea nüüd üheksani vastu aga huvitaval kombel pidas. Samas oli ikka väsinud küll, magama panemise ajal jorinat ei aetud ja uni tuli suhteliselt kiiresti.
Õhtu sisaldas endas ka maja krundi serva jääva kõnnitee puhastamist. Pakun et tund aega tolmutasime enne kui valmis saime Laps oli sel ajal vankris ja vaatas kõike toimuvat suure põnevusega ja häälekate hõigetega

Neljapäev. Täna öösel jorises laps korduvalt. Arvan et kaja ei saanudki eriti hästi magada.
Tööl käis siis lõpuks ära printerite parandaja. Vaatas meie printerit ja sügas kukalt Ega tal muud üle jäänudki kui masin kaasa võtta :P
Kella kolmeks sõitsin kohvikusse. Siin on pisikesi tööiseloomu struktureerimisi ja sellep oli vaja üks läpakas ümber teha koduseks tööks. Läks pisut kauem aega selle tegemiseks kui vaja, aga tehtud sai.
Õhtul oli Kajal küünetehnik. Mina enamuse sellest ajast jalutasin Kadi, Reijo ja Innaga mööda Karlova kvartalit. Vaatasin suuri silmi siinse miljööväärtusliku piirkonna vahetatud aknaid. No 80 % vahetatutest on tavalised odavad pakett-aknad. Ja mina põen kui tahan puitraamidega korralikku ilusat paketti panna. Nagu näha, siis linnal on miljööväärtuse teemal küll kodukord olemas, aga mitte keegi seda ei kontrolli ja tundub et ega neid ei huvita kah. Seega, miks mina peaks olema ainus loll kes täpselt paberi järgi teeb kui saab teha ka peaaegu täpselt, aga mõjuvalt sarnast algsega? Vaatame palju see kõik maksma läheb..
Kaja oli õhtul tujust ära. Üks osa oli siin küünetehniku töö praaki aga mulle tundus et midagi veel millest ta aga rääkida ei tahtnud. Ega ma nüüd väga peale ei käinud kah. Magama läksime täna tunnike varem kui muidu.

Reede. Kas tõesti reede juba? On jah!
Laps öösel korduvalt kräunus... Ei tea kas see kunagi ära ka lõpeb, see kräunumine ma mõtlen. Et kuna saab laps rahulikult magada? Sain küll tunni jagu pikema öö, aga üles tulemine oli ikka väga vaevaline.
Tööpäev üllatas pisikese tarkvara tõrkega mis halvas kogu kontserni töö tunnikeseks. Õnneks ei mingeid kadusid, pigem pisut tarkust lisaks.
Täna on Päevalehe vahel lisa Tehnika Ja Inimene milles on tore artikkel Äärmiselt Vajalik Tehnika. Sinna on siis üles loetud vidinad ilma milleta ei osataks hakkama saada: arvuti, automaatpesumasin, mobiiltelefon, auto, mikser ja televiisoripult
Kaja on minu peale ikka pahane, aga no ma ei oska midagi ette võtta. Üritan leida kedagi kes Kaja asemel Terminaatorile tuleks. Leian lõpuks Toomase kes peale pikka mõtlemispausi telefonis kostab  et paar õllet võiks ju teha

Laupäev. Oi uni on magus! Aga on vaja maale sõita, kartuleid võtma. Nii kui silmad lahti saan helistab juba Inna et tema on põhimõtteliselt valmis. Tunnike hiljem korjan ta lapsega peale ja sõidame kolmekesi Tõrva.
Ema juures teeme kiire lõunasöögi, võtame vanaema peale ja sõidame maale. Kõik hakkavad kartulivõtuks eeltööd tegema. Varsti saabubki traktor ja peale esimese vao lahti ajamist ka abilised Schützid ja Mägid. Vagusid oli meil kümmekond, seega võtu-toiming erilist aega ei võtnud. Vanaemale sai mitmel rindel öeldud et tegemist on viimase kartulivõtuga Lõvel, et selle aastaga saab see jama siin läbi. Lihtsalt ei ole võimalik minul siia pidevalt autoga käia, samamoodi ka emal ja vanaema ise ei saa ju enam üldse midagi teha. Seega – viimane. Vanaema juba halas nii mis jaksas, et kust tema siis kartuli saab, räägime et toome, aga teiste oma ikka temale ei kõlbavat... Oh seda vana inimest küll... Igatahes tegin viimasest võtmisest ka pildikesi.
Kui teised kõik ära läksid, siis teadagi, meie ei saanud siit niipea minema. Küll vanaemale ei kõlvanud et ma täna tagasi Tartusse lähen ja küll talle ei kõlvanud et ma nüüd kaks nädalavahetust ei tule. See Tõrva tulek on varsti suureks tüliõunaks nii minu, vanaema, ema ja mis seal salata, ka Kaja vahel. Lihtsalt konstant vanaema sõidab kõigist teerullina üle ja Kaja ei taha sellega leppida Õige kah.
Aga, ära saime sealt nelja paiku. Siis käisime veel surnuaiaringil ja sõime ema juures kõhu täis. Ka onu juures käisime korra. Siit saime tomateid ja pirne. Hannes ei tahtnud meid mitte minema lasta, aga mul tekkis üks tööalane probleem ja pidime veel korra KEKist läbi käima...
Tartusse sõitsime maa kaudu kuna me jätsime Innaga enne omad asjad siia, lihtsalt ei mahtunud kõik autosse ära.

Pühapäev. Ilus hommik, aga mitte midagi ei oska peale hakata Vahime majade ja korterite kuulutusi, viimasel ajal on elukoha vahetus järjest rohkem tuure üles võtnud.
Enne lõunat jääb Kadi uniseks ja otsustame jalutama minna. Jalutame pisikese ringiga kesklinna. Zum-Zummis maiustame pannkooke ja turgutame end kohviga, Toomemäel teeme ringi, mingis kaltsupoes käime ja Tiigi pargis oleskleme ning vaatame parte ja kalu.
Super 8 - Film noortest kes kogemata saavad jälile riiklikule salasepitsusele mis võtab mastaapsed mõõtmed. Päris hästi tehtud ja huvitav vaadata, mulle meeldis.
Käisime ka Prismas, nagu ikka, sisseoste tegemas.