Esmaspäev. Vaatamata lapsel eile taas-tekkinud palavikule magas ta üllatavalt hästi. Ajas mu küll kerge jorinaga paar korda üles, aga kussutama-sussutama ei pidanud.
Tööpäev kulges oma rada, ei midagi uut.
Peale tööd käisin poes et tuua lapsele midagi mida ta sööks ja apteegist uiiniproovi võtmiseks ja andmiseks vajalikke „jubinaid.“ Ja võiks öelda et nii sisutühi see päevake oligi.

Teisipäev. Täna hommikul üritame lapselt pissiproovi jaoks pissi kätte saada. Potil istuma ta meil ei soostu, seega on soetatud selline spets kilekotike millega peaks kraami kätte saama. Kui algselt mõtlesin, et olen kodus kuniks asi käes ja siis viina arstile, siis nähes lapse magamistuju, läksin ikkagi tööle. Õigesti tegin kah kuna pissis ta meil alles peale ühteteist. Siis helistab Kaja, et poole kaheteistkümneni võetakse proove vastu. No andsin siis tuld, et sõita kodu (kõik foorid hoidsid mind kinni) ja sealt Gildi tänavale. A piirkonnas oli parkimiskohti küllaga ja 15 min on tasuta, seega pea ukse ette sai auto jäetud, arstilt paber saadud ja proov ära viidud!
Et juba linnas olin, siis lükkasin kella pisut edasi ja käisin Ülikooli Kohvikus viga parandamas. Nimelt tavaline kaardimakse masin jäi eelmine kord millegi tõttu kaabliga ühendamata. Ühendasin ära, kontrollisin üle ja sõitsin töö juurde tagasi.
Õhtu oli minu jaoks rahulik, lapsega. Kaja käis tüdrukutega kepikõndi tegemas. Enne ööd võtsin veini ja vaatasin jalgpalli.

Kolmapäev. Mis jama see viimasel ajal on, et kui võtad kuni kaks pokaali veini, siis hommikupoole öösel ja hommikul kaasa arvatud pea valutab. Pljääääd!
Ja töö juures on hommikupoole arvutist nii palju lugemist, et silmad on lõunaks krussis. No ei ole elu, Amandake!
Täna oli meil majas lapsehoidja. Jah, justnimelt, lapsehoidja. Kaja leidis ta sügisemmede grupi kaudu, noor tüdruk, teenib peale kooli pisut lisaraha. Kadi ei võõristanud üldse ja peale kahte tundi tundus ta väga õnnelik ja rahulolev, et ta kellegi teisega mängida ja olla saab Alguses olin pisut skeptiline, aga no lapse näost oli näoga, et seda võimalust tuleb aegajalt korrata.
Kuniks last hoiti, käisime meie poes. Et oli esimene selline kord, siis me midagi targemat ette ei võtnud. Järgmine kord aga kulutame selle aja kas kino või mõnusa jalutamise peale
Õhtul sai taas jalgpalli vaadatud. Chelsea ja Barcelona vaheline mäng, võitis esimene. Muidu mäng oli ilus, erilise draamata, kui Barcelona tavapärane palliveeretamine välja arvata. Viimased 15 minutit mängust jäid nägemata, uni murdis hirmsasti, aga õnneks seal enam mingeid erilisi muutusi polnud kah.

Neljapäev. Enne lõunat käisime lapsega kardioloogi juures. Kadil on juba maast madalast saati iga viie-kuue südamelöögi kohta üks mingi lisalöök. Kahjuks on see ikka veel alles. Et südamelöökide kiirenedes see vahetukse kaob, siis mingit ravi ei määratud, tahetakse poole aasta pärast laps uuesti üle kuulata.
Ja siis käisime penisoniametis. Viisime naabrinaise dokumendid sinna ära. Et järjekorras läks aega, siis laps otsustas et tema tahab treppe mööda üles ronida. Roniski, iseseisvalt, kuni viiendale korrusele välja
Õhtul sõitsime Maamessile. Siin olla koduloomi ja me tõesti tahaks lapsele neid tutvustada Kuigi sulgemiseni oli poolteist tundi, maksime perepileti ja suundusime loomade telki. Olgem ausad, kui laps neid nägi, siis omal jalal ta kõndida ei tahtnud Eriti kui lehmavasikas nina all Muu tegi! Aga et iga uus asi on alguses pisut kõhedust tekitav, siis kümne minuti möödudes oli asi sealmaal, et kui isegi hobune meetri kaugusel selja taga kõvasti hirnatas, siis vaadati ainult korraks üle õla ja matkati edasi. Hirm oli kadunud.
Lambad olid toredad, määgisid kõva häälega ja laps tegi häält järele Notsud vaadati küll üle aga erilist tähelepanu ei köitnud, kuked-kanad tundusid põnevamad, aga mitte kauaks. Lihtsalt oli tore puuride vahel ringi tuisata

Reede. Sõidan hommikul töö juurde ja kaks parti kõnnivad üle Filosoofi tänava. Selliseid linde pole ma siin varem näinud, ei te mis see siis nüüd tähendab
Tööl on vaja kiiresti korraldada üks tordi pilt, teen selle ära ja sõidan tagasi kodu. Täna sõidame lapsega lastearsti juurde.
Õde võtab meid kenasti vastu, mõõdetakse nii last kui meid, lisaks last kaalutakse, jääme arsti ennast ootama. Siis saan äreva telefonikõne, et tööl läbiotsimine ja mind on kohale vaja. Panen tuhatnelja lastehaiglast töö juurde.
See mis siis töö juures toimus, on kirjas erinevates uudisteportaalides, üle ma midagi kordama ei hakka ja oma „läbielamisi“ kirjeldama ka mitte. Igatahes läks minu pädevusalas neil kuni seitsmeni. Selleks ajaks olid ka kõige karmimad ametnikud muutunud sõbralikeks. Läbiotsimine polnud enam läbiotsimine vaid muhe jutulaat elu erinevatest valdkondadest.
Täna sai Kaja kõne, et võib tellitud pulmasõrmuse järele minna. Sõitsime Taskusse, Kajal aga oli mingi kuri eelaimus mis kohapeal kinnitust sai. Sõrmusel oli illustreeriv graveering puudu Seega tuleb siia kunagi taas tagasi tulla...
Ja tulles päeva algusesse tagasi. Lastearst vaatas lapse üle ja otsustas, et tal vaja ka vereproovi. Selle võtmisega aga torgiti last mitu korda enne kui midagi kätte saadi. Aga, kisa oli kuulda üle terve Tartu, ju siis oli ikka väga valus toiming

Laupäev. Sõidame Tõrva, sööme ema juures kõhu täis, viime Kaja lapsega tema ema juurde ja mina oma emaga sõidan edasi maale. Kuniks ema riisub ja lillepeenart kõpitseb,

Peale suurt müttamist maal, sööme kõhud täis, võtan Kaja lapsega peale, samamoodi oma ema ja sõidame pärapõrgusse Kaja tädi juurde. Kaja üks tädidest teeb talle pulmakleiti, ja nüüd oli vaja proovis käia. Mina, mingi maa kombe kohaselt, kleiti näha ei tohi, seega olen lapsega õues.
Tagasiteel sõidame sealtkaudu kus tahaksime pulmapidu pidada, aga et maja on teest eemal ja tee otsas oli suletud värav, siis me seal midagi ei näinudki. Pigem tõdesime, et Tartust on siia ikka natuke liiga pikk maa. Eks näis veel.

Pühapäev. Öösel valutab pea?! Jälle kahest joodud veinipokaalist?! Tõsiselt, mul on täiesti tavamõõdus pokaal! Ju pole alkohoolsed joogid ikka minu jaoks...
Kuigi öömajale sai südaööks, on ärkamine kuidagi vaevaline. Hommikuks küll pea ei valuta, aga no lihtsalt raske on. Laps lasi meil täna kaheksani magada.
Hommikul käin ära töö juures. Üks arvuti on katki, üks printer ei suhtle ja nipet-näpet veel. Mõned asjad saavad parandatud, mõned ootavad homset ja mõned asjad mängisin lihtsalt ümber. Igatahes tööd saab teha.
Et ema on Innaga linnas, siis liigume ka meie tipa-tapa linna peale. Alustame Kaubamajas kõhu täitmisega ja siis jalutame mina, Kaja, Kadi ja Reijo kesklinnas ringi, teised šoppavad.
Kella neljaks aga sõidame Lõunakeskusesse,