Esmaspäev. Tänane öö oli rahulikum, aga lapsel on endiselt kõrge palavik. Kaja helistab arstile ja lõunaks sõidan kodu, et minna kogu pundiga lapse vereproovi andma. Ukse taga järjekorras oodates närv sees järjest kasvas, kohutav! Teate kui raske on minna lapsega arstile, teades et talle hakatakse haiget tegema, ja teades et ta isegi ilma haiget tegemata arste kardab ja nende peale hirmsasti karjub! Perearst, nii kui otsa vaatas, tekitas lapses karjuva paanika. Südamelööke ja kopsukahinaid ta lõpuks kuulata ei saanudki... Vereprooviruumi läksin lapsega kahekesi, Kaja jätsime meelega ukse taha. Noh, võin julgelt öelda, et ega nüüd nii hirmus polnudki, päris hüsteeriasse ei mindud, aga no nuttu ja karjumist oli siiski omajagu, samas olen hullemat näinud.
Vereproov antud, laps maha rahustatud, läksime pitsat sööma. Lõunasööki oli ju kuskil süüa vaja. Siis viisin tüdrukud kodu ja sõitsin tööle tagasi.
Peale tööd käisin Kaidol töö juures. Ta lõikas mulle pisut aia ehitamise materjali ja see oli nüüd vaja kodu tassida. Käisime ka Bauhofis. Helgi tahtis Fiskarsi oksasaage ja -kääre. Ja neid on siin mitu varianti mitmes hinnaklassis. Helistasin talle ja hakkasin olemasolevat iseloomustama, lõpuks saime ainult käärid. Ja siis helistab Kaja, et võtaksin talle kahepoolset teipi käsitöö jaoks. Et ma ise kohta ei leidnud, küsisin müüjatelt. Lõpuks juhatati mind leti juurde kus oli erinevaid teipe kümme igas hinnaklassis. Jällegi, helistasin. Ühes otsas Kaja, teises otsas mina ja kolmandas otsas kaupmees. Nii me siis üritasime leida mida vaja. Lõppes asi sellega, et odavama ja sobilikuma teibi leidsime üldse teisest riiulist... Siit siis tulemus: targem on vedada kauba soovija poodi kui hakata vahendama seda mis on ja seda mis soovitakse saada 
Teisipäev. Palavik lapsel jätkub, alla saab ainult rohtudega, seda ka ainult mõneks ajaks. Enne tööpäeva lõppu Kaja helistab, et arst on konverentsil ja ei saa meiega tegelda, soovitas lastekliiniku EMOsse pöörduda. Mis meil üle jäi, pöördusimegi.
Nii kui uksest sisse saime ja kitlis tädi nägime – laps lahistab nutta karjumise saatel. Ja nii iga kord kui kõrvaltoas keegi sabistas või juttu ajas või siis keegi meie juurde tuli. Totaalne hirm kitlitega inimeste osas. Õudne. Tahetakse pissiproovi, paneme isegi kotikese, aga on teada et teinekord tuleb seda mitmeid tunde oodata. Lõpuks siiski otsustame vereproovi teha. Lapsel oli kohe näha, et pole mitte valus, vaid lihtsalt trots arstide suhtes – poole verevõtmise ajal jäi isegi vaikseks ja näppis arstitädil taskust tilpnevat kaarti. Aga see vaikus oli muidugi lühiajaline...
Lõpptulemus: mitu tundi karjumist, pissiproovi ei saanud, vereanalüüs ei näita põletikku, pigem on verel viiruse tunnusmärgid. Hea tunne, et midagigi teada saime.
Kolmapäev. Poolest ööst vahetasime Kajaga magamisaset ja mina olin hommikupoolse öö lapsega. Mässab ja sahmerdab voodis nagu hirmus, täiesti arusaamatu...
Kaja kurdab, et lapse magama panek oli jälle suure nutulauluga, magati pool tundi ja nüüd muudkui nutab. On pigem kõhuli ja näpuke on ka suus, lisaks on kerge palavik ikka veel sees. Nüüd enam ei saagi aru, kas hetkel silmahammas tuleb, või on hoopis kõhuvalu. Oleme Kajaga täiesti nõutud ja ei oska enam kelle poole pöörduda või kas peaks üldse pöörduma. Eilne ju näitas et põletikku pole... Totaalne hullumaja!
Päeva peale lapsel palavikku enam ei tõuse. Hoiame hinge kinni ja loodame, et suuremad jamad on möödas. Enne tuttu minekut, kui last pesema hakkasin, avastasin et rinna peale on tal tekkinud väikesed punakad laigukesed. Kaja vaatas ka seljale – terve selg laigukesi täis. Järelikult on see teada-tuntud saladuslik väikelaste kolmepäeva-haigus. See pidigi kolm päeva kõrget palavikku hoidma ja lõppema punaste laigukestega üle kere.
Õhtul on meil lapsehoidja. Selle ajaga käime Lõunakeskuses pulmariideid otsimas ja viime kohale kutsed neile, kes Tartus elavad.
Neljapäev. Hoirassaaa! Rattahooaeg on nüüd avatud – sõidan hommikul tööle rattaga. Ja see on mõnus! 
Pealegi on juba hommikul 12 kraadi sooja ja päeva peale saab sellest suisa 22 kraadi.
Õhtul läheb Kaja omi asju ajama ja mina lapsega askeldan ümber maja. Silitame ja ajame taga Mišat (koer), samamoodi Mašat (kass), kuulame ja tantsime mustlaste autost kostuva tümaka saatel, mängime Aksella lapselapsega, sõidame mööda hoovi lapselapse jalgrattaga, askeldame aias, kääksutame aiaväravat jnejnejne...
Ja kui emme tagasi tuleb, käime Püssirohukeldris purukooki söömas. Et siin on miski PrimaVistaga seotus üritus, siis kooki ootame tükk aega, sel ajal ronime Kadiga Toomemäele ja lehvitame all olevatele inimestele, kusjuures kõrgust kartmata.
Reede. Hommikul tundub ilmake küll pisut hämar ja on teada, et võib vihma tulla, aga ikkagi lähen tööle rattaga. Täna aga mitte baasi vaid Püssirohukeldrisse. Eile sain teada, et neil wifi ei tööta ja tulingi siis seda parandama.
Mis ajast nüüd asjad ei tööta, ma isegi ei tea, aga tööle saamiseks kulus viis tundi koos lisaseadme toomisega. Igasugu veidrusi tuli konfigureerimisel ette, olin mitu korda täiesti nõutu ja vahepeal oli isegi plaan mõni teine päev tulla. Aga, olin jonnakas ja sain asjaga lõpuks hakkama. Võite mitu korda arvata kas olen oma saavutusega rahul
Õhtul jalultasime taas lapsega aias. Kaja läks ära küla peale, seega oli meil vaja kuskil mõnusasti aega veeta ja õu on selleks parim koht.
Laupäev. Väljas on täna küll päikeseline, aga suure tuulea ja kuni 11 kraadise ilmaga. Muidu oleks päris OK, aga tuul on liiga tugev ja see teeb olemise jahedaks.
Teeme ringi Sepa turule, Prismasse ja Kaubamajja, et leida lapse uuele voodile paras madrats. Kahjuks me midagi sobivat ei leidnud. Samas vaatasime üle ka kapi mida paar kuud tagasi osta soovisime – selle hind on tõusnud 70 EUR! Eesti on ikka kaubandus-imede maa, juurdehindlused vahendatavale kaubale on ikka megasuured...
Lõunasöögile panime punkti Püssis, ja siis laps kodu magama ja ise teleka ette jalgpallilainele
Pühapäev. Täna on Tõrva ring – emadepäev ju! Seega sõidame kõik Tõrva. Inna ja Reijo jäävad minu ema juurde, meie külastame Kaja ema. Edasi teeme väikese ringi Udumäe talu vaatama ja sealt Kaja vanaema juurde. Kaja vanaema on aiamaal, ilm on ju ilus ja kevadtööd aias vajavad tegemist. Appi me ei jää, sõidame linna tagasi, võtame peale õe ja sõidame minu vanaema juurde. Ka Hannes on siin. Sööme kooki ja ajame juttu, lõppeks viskame asjad kokku ja sõidame Tartusse tagasi.
Ausalt ei mäletagi enam mis päeva peale veel toimus. Igatahes õhtul jalutasin lapsega aias, õigemini mina jalutasin ja Kadi majandas autos juhi koha peal: klõpsutas kõiki nuppe, vahetas enda jaoks raadiokanaleid ja tantsis seal. Peaasi et meil mõlemal tore oli