Esmaspäev. Üritasin laupäeval juuksuris käia, aga siis oli seal terve hulk inimesi, seega lükkasin selle toimingu hoopis tänasele hommikule, kuna nad avavad juba 7:30. Seega jõudsin õigeks ajaks kenasti tööle.
Õhtul teeme tiiru Lõunakasse. Kadi juba kaugelt, kui Lõunakat näeb, hakkab jutustama „mamm, mamm.“ Jah, oleme seal ju üsna palju ka varemalt söömas käinud, täna seda plaanis polnud.
Telest näitas õhtul olümpiavõitjate vastuvõttu. Mina nimetaks seda pisut läbikukkunud ürituseks. Kohati oli asi kuidagi amatöörlik ja see lipu mässimine ümber niigi hiiglasuure tammepärja oli ikka nõmeduse tipp. Pealegi lipp ei püsinud kummalgi, muudkui kukkus maha... Loodan, et sangarid ise rahule jäid.
Teisipäev. Kaja käib täna Kadi, Lille, Annika ja Annega maantemuuseumis. Ilm oli hea ja kõik jäid väljasõiduga rahule. Pilte näeb SEALT.
Õhtul käisime lapsega rattaga sõitmas ja külastasime ka Konsumit. Selline kerge tuulutamine.
.
.
Kolmapäev. Miskid sellid on Võru tänaval märke maha murdnud. Kohe kolm tükki! Tõprad raisk! Milleks lõhkuda oma linna välimust? Selliseid tuleks avalikult häbistada, näiteks raeplatsi kinni siduda ja lubada siis inimestel neid munadega loopida...
Ilm on täna hämar ja õhtul keerab sajule. Hirmsasti tahaks nagu midagi teha, aga no mitte millegi peale ei tule ja lihtsalt välja minna ka ei saa...
Magama mineku ajal avastan, et täna käib ju telest Eesti – Poola jalgpalli sõpruskohtumine. Noh, edasine on juba aimatav – Jüri vaatab mängu 
Ja oli mida vaadata! Teisel üleminutil saame heast kohast karistuslöögi ja Kostja lööb selle ilulöögiga väravase – 1:0!
Neljapäev. Õhtul käime Inna juures. Tõin täna töölt tordi, Kajale see ei maitsenud ja mina nagunii eriline tordisõber pole, seega viisimegi selle Innale Lapsed mängisid suure kisa saatel. Kuigi Reijo tegi mõne Kadile mitte meeldiva liigutuse, siis erilist nutujoru sellele ei järgnenud. Päris vahvalt mängisid ja tantsisid.
Siit jalutasime kõik Rimisse. Sellises vanuses lastega on see veel üsna keeruline. Ikka leitakse midagi, millega on tegeleda vaja, et poodi minek oleks lapsevanemale paras kadalipp :P Näiteks Kadi korjab kogu aeg kive, see hakkas lõpuks ka Reijole külge...
Peale poodi istusime Inna juures aias. Kadi käis platsi pealt kivi järel ja viis selle vihmaveetoru all olevasse ämbrisse. Muudkui jalutas kivi haaval, Reijo sabas. Lõpuks ilmus kass kelle järel nad siis jalutasid. Aga kass puges aia alt läbi ja jäi teisele poole, nii et kord sabaots kord käpad paistsid. Oi küll oli lastel põnev seda kassi nii taga otsida – muudkui seletasid ja küürutasid. Kahju, et kaamerat käepärast ei olnud, väga hea materjal jäi noppimata!
Reede. Hmmm....
Laupäev. Hommikul käime täikal. Täna on siin megarahvas müümas. Ega muud nagu pihku jäägi kui mõni riideese lapsele, selle koha pealt on siin järelturg võimas.
E-kaubsis on täna miski üritus kus erategijad saavad müüa oma tehtud sisustuselemente, seega käime ka sealt läbi. Aga ega midagi erilist silma jää.
Linnas liikumisest on kõigil (ka Innal Reijoga) kõhud tühjad, käime poest läbi ja teeme Filosoofis grilli ning laseme lastel kärudes magada. Siis Kaja läheb õnnepaleesse sõbrannale pulmade puhul lilli viima ja meie ülejäänud käime Eedenis.
Õhtul sõidan Taneli, Martini ja Kaidoga Viljandisse. Kõik on hullu ootusärevust täis, et tuleb võit. Selles ollakse nii kindlad, et kaasa on võetud püro ja saadud on ka load selle põletamiseks. Et toss rahvast ei segaks, suunatakse fännid kuhugi tribüünide nurka. Kui alguses on asukohaga segased lood, siis kohalikud meile järele ei anna ja nii ongi fännigrupp kaheks: lauljad püroga nurgas ja teised, mõnes mõtteks võiks neid nimetada kohtunike mõnitajateks, tribüünidel. Mäng on väga võitluslik ja võimas, paljude heade olukordadega, aga lõpeb viigiga. Suure võidu ootajate tujud on nullis. Siiski plaksutame omadele ja kui nurgast välja ronime, on ülejäänud fännid juba kadunud...
Pühapäev. Täna sõidame Tõrva. Kaja jääb lapsega linna magama ja meie ülejäänud sõidame Lõvele. Sajab, muudkui sajab. Ajan kileka selga ja teen väljas põllul vajalikke töid. Kallab mõnuga. Siis käime Innaga ka seeni vaatamas ja alles siis ronin tuppa kuivama.
Et mul Lõvel enam suurt midagi teha pole, siis sõidan üksi Tõrva tagasi. Muuseas, sadu jääb üle. Tõrvas otsustame Kaja, Kadi ja Õnnega Valka sõita. Kuni teised poes käivad, vaatan mina Kadiga auruvedurit. Edasi külastame Siili poes Annaliisat ja siis Selver-Rimi tiiruga sõidame Tõrva tagasi. Panen omad maha ja lähen taas maale, et teised ära tuua.
Jõuan maale, Inna kohe küsima: „Kes sind kutsus?“ Nemad niisama rahulikult naudivad loodust ja olemist. Aga minu saabumisega tuli ka suur pilvelahmakas mis päikese ära peitis ja õhu jahedaks tegi. Seega oli õige aeg võtta kõik asjad ja rahvaga linna tagasi sõita.