Esmaspäev. Ööd on meil jätkuvalt halvad. Mitu korda öösel aetakse üles ja vajatakse sekkumist. Ka voodisse sortsukese tegemine on päevakorras. Seda just enne üles ärkamist, aga õnneks ei tehta kogu häda voodisse, vaid enamus lastakse ikka potti.
Täna läks laps lasteaeda rõõmuga. Või noh, kas just rõõmuga, aga ilma igasugu puiklemise või virisemiseta. Kuni lõunani oli ta igati hea tüdruk olnud, aga peale magamist, mis oli ainult tunnike, oli ta olnud üsnagi virisev ja jorisev. Usun et asi oli lühikeses magamises ja ka uues kasvatajas, kes pole veel piisavald tuttavaks saanud 
Õhtul tegin teene oma eks-ülemusele. Kui asi puudutab lapsi, eriti veel haiglaga seotult, siis ma üldse ei näegi varianti, et ma ei aita. Loomulikult aitan, pealegi ei võta mul tükki küljest korra ära käia ja midagi kohale toimetada.
Õhtul oli meil külalisi: Luxi tolmuimeja presentatsioon. Kõik ilus ja kena, masin on võimekas ja asjalik. Kahjuks jah, ei oma hetkel sellist võimalust, et taoline asi endale soetada. Huvitav, et Kadi muidu tolmuimejat üldse ei karda, siis seda masinat, kui teda kokku pandi, kippus kartma Aga kui see käima pandi ja vaipa puhastati, siis ei pahandatud. Üldse see lapse erinevate hirmude teema on asi, mida tahaks paremini aru saada, aga ei saa...
Teisipäev. Täna lasteaias tuli oma rühmas laps lahti riietada ja siis kõrvalrühma viia. Kui muidu probleemi polnud, siis teise rühma jõudes löödi pill lahti. Ma nüüd ei tea, kas uus kasvataja polnud meeltmööda või lihtsalt võõras rühm ei tundunud tuttavlik ja turvaline.
Päeval saabub juhtkonnalt teade, et õhtul kell viis on Atlantises koosistumine ja sellest päästab ainult murtud jalg või naise-lapse haigus
Õhtusöök Atlantises kujuneb meeleolukaks üksteise õppimiseks ja turvumiseks. Mina isiklikult saan selgust päris mitmes teemas mis on jäänud küsimärgina õhku. Õhtu parimaks palaks on Rauli filosofeeringud mõningastel teemadel. Et kipun ise kah vahepeal endamisi filosoofilisi teemasid arendama, siis on päris tervistav ka teisi kuulata. Vähe on neid kes oma mõtteid ka välja räägivad, aga ehk on see seotud ka vanusega – eks suurema elupagasiga oskad siiski olla objektiivsem, realistlikum ja kindlam oma seisukohtades.
Õhtuke kulgeb kiiresti ja kolm tundi kaob kui õhk. Nii nagu ma kohale sain Monikaga, nii saan ka kodu temaga. Väljas on tõsine koerailm, seega võib väita, et mul lihtsalt vedas
Kuigi uni murdis ja Atlantises joodud veinike mõjus uinutavalt, vaatasin telest jalkat. Lihtsalt mäng oli niivõrd aktiivne ja hea, et seda suisa tuli vaadata. Kuigi, lõpuni ei jõudnud, uni ikka niitis maha...
Kolmapäev. Ma nüüd aru ei saa millest, aga pea on paks otsas. Üldse ei saa välistada, et mõni viiruse uss võib sisse pugenud olla. Eks majas on paar haiget kes ei säästa kaastöötajaid, vaid ronivad ikkagi kohale...
Lasteadea jäi laps jällegi kerge virinaga. Tundub, et ta lihtsalt ei taha kõrvalrühma minna. Tegelikult ongi nagu minu jaoks arusaamatu, miks rühmad oma tubades ei ole. Ka eile ja üleeile, kui järel sai käidud, tuli last otsida kõrvalrühmast. Homme on koosolek, äkki saab selles suunas valgustust.
Õhtul lahkume töölt koos ja võtame lapse. Sellist asja polnud meie silmad veel näinud, et lapsele järele minnes, nii kui kaps meid nägi, kukkus kohe nutma ja tuli käed laiali kiiresti meie juurde. Kasvataja ütles, et tal oligi just selline õrnem hetk olnud, päris mitmel käivad nö õrnema hetke hood päeva jooksul mitu korda, enamasti üks lõpetab ja teine alustab :P Olgugi et ta nutma puhkes, rahunes ta kiiresti ja oli nõus veel korra rühma Muu järele minema.
Nii kui kodu saime, tuli meile taas külalisi. Seekordne külaline pakkus õhupuhastajat. Miski Lõuna-Korea värk, muidu nagi igati tibens-tobens, aga mulle on vaja säärast masinat mis ka õhuniiskuse õhust välja võtab. Sellist tal hetkel pakkuda polnud, seega kuulasime tutvustuse ja vaatasime katsed läbi, aga kauba ostuni ei jõudnud. Ideeliselt oleks sellelaadset masinat vaja küll, ahi ja kamin kipuvad valel hetkel avamisel ikka suitsupahvakat sisse lööma ja siis on tükiks ajaks kärsakas ninas...
Neljapäev. Öösel, kui laps teist korda üles ajas, oli ta ise voodi juures püsti ja laulis et tahab kakale-pissile. Aga vaat poti peale ei istu! Karjub ja lõugab, ajab enda pulka, aga ei istu! Ja nii ma siis temaga kemplesin vast kümme minutit enne kui ta eestoas otsustas vakka jääda ja häda ära teha 
Aga iga hea asi tekitab ka halva asja. Nüüd oli laps nii ärkvel, et magama jäämiseks otsustas emme end lapsega ühte voodi poetada Aega ta võttis, aga magama jäi.
Tänane hommik oli veel sedakorda omalaadne, et lapse viis autost lasteaeda seekord Kaja. On saanud kuidagi tavaks, et seda teen muidu mina – laps ei jää väga taga ulguma. No ja täna ta siis ulgus, hoidis emmest kramplikult kinni... Aga see võis olla ka sellest, et oma kasvatajat veel polnud ja siis tuli taas kõrvalrühma minna.
Õhtul on lasteaia koosolek. Kaja aga töö tõttu siiski minna ei saa ja seega jääb see minu peale. Õnneks on ka teistel lapsed siin, seega pole hullu midagi. Koosolek kujuneb lihtsaks ja kiireks vestluseks ning probleemide lahendamiseks.
Koosolekul oli ka paar isa. Ma ei tea miks, aga Kadi kartis neid. Üldse ta viimasel ajal on võõraid onusid mitte kodu- või poekeskkonnas kartma hakanud. Aga ma hoidsin teda mängutegevuses ja sain koosoleku siiski kenasti lõpuni olla.
Reede. Viime lapse koos Kajaga lasteaeda. Nagu viimasele paarile päevale kohane, jäi ta ka seekord nutujoruga maha.
Enne lõunat helistasin ja uurisin lasteaias olukorda. Oli miski sisetunne, et laps võib kas haigeks jääda või täna lasteaias olekuga mitte leppima. Kasvataja ütles, et kõik lapsed on täna kuidagi õnnetud, aga kõik saavad kenasti hakkama. Selge, las laps jääb lõunauinakule ka, ei hakka talle varem järele minema.
Tööpäev kujuneb väga töiseks. Viimasel ajal kipub palju olema juhuseid kus minu poolde pöördutakse teemadega mis pole üldse minu teha ja mis ongi nende endi töö. Deem kuidas selline asi ajab närvi. Kõik sellised asjad lükkasin tagasi.
Peale tööd taas lasteaeda. Kõik lapsed magasid lasteaias hästi, isegi Kadi. Oli kohe kui pea patja puutus magama jäänud ja magas nii kaua et tuli suisa üles ajada
Õhtu läks kodus olesklemise tähe all.
Laupäev. Kadil on viimased kaks päeva olnud kõht justkui lahti. Täna on see jama süvenenud. Kõik mis sisse süüakse tuleb mõne aja pärast vedelana (suisa vahusena) välja. Palavikku pole ja oksendamist ka mitte, aga asi on jama.
Algselt pidime minema Kaido õhutusel Lõunakeskusesse suusaturule, aga siis selgus et see on nädala pärast. No selge, sellega plaanid muutusid ja me käisime hoopis Sepa turul. Sealt edasi Eedenis ja siis viisin teised kodu ja käisin Vivaliikluse töötajatele pisikest kodulehe alast koolitust tegemas.
Õhtul käisime veel Taskus ja sellega võis suuremad päevateemad lõppenuks lugeda.
Pühapäev. Kadil on ikka kõht lahti ja ma hakkan juba muretsema. Õnneks temast endast veel kuidagi välja ei paista, et see teda väga kurnaks vms. Aga see pole lihtsalt enam normaalne mis toimub...
Kajale anname lõuna vabaks ja ta läheb kaubandusse kolama ja sõbrannadega kohtuma. Meie mängime, teeme tunnise uinaku (seda küll laps üksi) ja marutame jällegi. No ja seda kõike kakamiste ja pisikeste söömistega läbisegi.
Kui emme tagasi tuleb, käime lapsega kahekesi õues. Kuigi on juba pime, võtan palli ka õue kaasa. Lapsele tuleb kui eluvaim sisse, jookseb palli taga ajades ja kiljub – lahe! Hiljem maja nurga juures muutub laps murelikuks. Vehib jalgadega, siis kummardab justkui võtaks midagi maast ja üleshüppega vehib käed taeva poole. Nüüd oli asi selge. Mõni aeg tagasi oli siin paksult puulehti, neid me siis jalgadega sasisime ja viskasime kätega taeva poole Nüüd aga seda teha ei saanud kuna lehed olid ära riisutud... Aga et lapsele rõõmu pakkuda, käisime kõrval pargis, siin lehti veel jagus