Esmaspäev. Laps tegi öösel häält ainult korra ja siis me ka ei reageerinud. Üldjoontes oleks nagu pidanud ju hästi magada saama, aga ma ei tea mis isjas mind näris, igatahes olin keset ööd paar tundi ärkvel...
Pool kuus aga keeras laps voodis ja prantsatas üle serva maha 
Haiget ta nüüd vaevalt sai, aga ehmatus oli suur ja sellest muidugi ka nutujoru :P Õhtul kasvataja rääkis, et lõunaunne minemisel tegi Kadi paar korda demonstratiivselt voodist välja kukkumist No on ikka küll, nüüd arvab, et see on lahe :P
Hommikul oli Kadi pisut nohune, aga paistis, et lasteaeda veel kõlbab, igatahes hoiame silma peal ja seda teevad ka kasvatajad. Rühma jäädi taas nututa ja see teeb ainult rõõmu 
Tööpäev on äärest ääreni tegevust täis ja see on hea. Ka õhtu on asjatoimetusi täis, käin rohelistega väikesel koosistumisel
Kuigi päeval paistab päike ja temperatuur tõuseb -5 peale, siis öösel oli täna -20, paras üllatus hommikul. Seega talv pole veel alla andnud ja taanduda ei taha
Teisipäev. Ka täna öösel ei pidanud all käima lapse juures. See-eest ta ärkas hommikul pool seitse, ehk pisut enne minu ärkamist (seekord voodist välja kukkumiseta). Eile õhtul last magama pannes ta hirmsasti köhis ja läkastas, ehk siis nohu võtab võimust. Seega sai juba õhtul võetud ühendust lapsehoidja Greetega ja täna hommikul tuleb ta last hoidma. Pole midagi, las olla kodus, ravime enne kui asi päris tõsiseks läheb.
Kaja käib tööpäeva lõpus Piilupesa lasteaias lepingut sõlmimas, nüüd on Kadi lasteaiavahetuse aeg paigas: 5. august. Näis, kui keeruline see vahetus olema saab, kuna ta uusi inimesi ei kipu kiiresti omaks võtma...
Õhtul kondasime Prismas ja Maximas. Prismas oli laps ainult elektriliste mänguautode juures, seega hoidsin tal seal silma peal ja emme käis poes. Maximas võttis laps sisse koha raamatute juures kuniks ta seal koerustükke tegema hakkas. Sõna ei kuulata, käskudest välja ei tehta, tahetakse tontsedateab mida – mul oli vahepeal tõsiselt kopp ees. Eks laps oli ka väsinud ja uimane ja see kõik soodusta tema jonnakat olemist. Järgmine kord läheme poodi siis kui laps krapsakam on – endal lihtsam.
Kolmapäev. Täna tuli öösel lapse juures käia. Panin ta eile õhtul ette tuppa magama ja peale jalgpalli vaatamist tõstsin ta tagatuppa. Öösel sai ta vangerdusest aru ja nõudis ette tuppa minemist. Ei ma keelanud, aga undas pärast veel tükk aega – ära on harjunud et juures passitakse kuniks ta magama jääb. Aga vaat ei passinud, kobisin üles kotile ja eemalt huikasin, sai hakkama küll ja jäi ilusti magama.
Hommikul ajas lapse üles suur köhahoog. Pikalt ja raskelt köhis – ega enne järgmist nädalat vist lasteaeda ei saa. Paks nohu jääb kurku ja siis muudkui läkastab, püsti olles õnneks vähem. Ja nohu on teadupärast selline asi mida väga ravida ei saa...
Üle päikeseloojangutaeva on meil mõned õhtud kihutamas komeet Pan Starrs. Otsustasin minagi seda taevavõlvilt otsima minna. Facebooki kommuunist „eestimaavirmalised“ lugesin, et pisut peale päikeseloojangut peaks lääne pool näha olema. Sõitsin pereleiba ja ronisin katusele juba enne päikeseloojangut. Pildistasin igasugu asju ja külmetasin. Lõppkokkuvõttes mina komeeti ei leidnud, - istusin pea tund aega seal. Külmasin koledamat moodi ära, soojendasin end pisut väravas ja sõitsin kodu tagasi. Paar tundi hiljem hakkas gruppi pildikesi saabuma. Olin ikkagi liiga vara katuselt plehku pannud... Nüüd tean täpsemat aega ja üritan leida uue aja ja pilvitu õhtu. Aga ilusaid kuusirbi pilte sain sellegipoolest teha
Täna hommikul raadiost kuulsin omamoodi „tänapäevalist“ juubeliõnnitlust. Ema tervitasid lapsed, üks Dubaist ja teine Austraaliast Vaene emake, lapsed kõik ilma peal laiali...
Neljapäev. Kaja magas täna lapsega eestoas. Öösel aga oli pikem nutujoru sellegipoolest. Seega meil lihtsalt on nii, et laps öösel nutabki, see on meie majas „normaalne“ nähe...
Uudistes räägivad, et sõjaväelastel tõstetakse palka ja seda keskmiselt 17%. Huvitav, ma pole ühtki sõjaväelast kuulnud piketeerimas, aga palka näed tõsteti. Õpetajad, arstid ja tuletõrjujad on piketeerinud, ja mitte vähe, aga palganumbrit sellises mahus kellelgi ei tõstetud. Kas pole mitte ebaõiglane?
Tööpäev jäi mul täna lühikeseks. Kadi on nohuga kodus ja lapsehoidja peab keskpäeval ära minema, tal ju ka oma elu Seega kolin kodu ümber. Et on just lõuna aeg, siis sööme ja panen lapse magama. Viskan ka ise pikali, aga magama ei jää. Nagu mõõdetult, täpselt tund hiljem ärkab laps üles Paistab, et lõunaune vajadus hakkab vaikselt tagaplaanile jääma.
Õhtul kobin taas pereleiva katusele komeeti otsima, seekord õnnestusin, sellest on eraldi teema SEAL.
Reede. Täna öösel magasin mina lapsega. Huvitav, et alguses tundus selle uue diivani peal magamine talutav, siis nüüd nagu üldse enam ei tahaks Need pisut kõrgemad voodiservad pole ikka minu jaoks. Laps magas ka nii nagu ta magas, öösel käisime isegi pissil. Aga no vähemalt ei pidanud kuskilt ülevalt alla ronima, et temaga tegelda.
Kajal oli täna tööpäev pisut lühem. Kui mina kodu saabusin, olid kodus nii Kaja kui Kadi ja lisaks ka Õnne (Kaja ema). Lapsele oli see kindlasti väga hea üllatus.
Peale päikeseloojangut käisin taas pereleiva katusel. Nüüd oli ju kõik täpselt teada ja mõtlesin pildistada komeedi liikumist. Artikkel SEAL.
Laupäev. Kajal on täna tööpäev. Koos Kajaga ärkab ka Kadi, või isegi varem – kell 6. Ja laps on selline jonnakust täis, miski ei meeldi, midagi ei taha, jaurab mis kole. Mul sai siis kõrini, ütlesin Kajale ka, et nüüd ta kindlasti kräunub seni kuni ma ta magama saan. 10 min kräunumist ja asjast oli tulu – laps magas. Magas lõpuks poole üheksani ja oleks kauemgi maganud kui ma lasknud oleks.
Täna tuli Kaja ema taas, nii oli juba pikemalt plaanitud. Kaja siis tööl, lapsel vanaema külas ja minul vaba pool-päev. Alustasin nõudepesuga, jätkasin puude veoga. Edasiseks oli mul plaan minna suusatama, seda siis enne kui Kaidoga kaltsukatesse kolama pidime minema. Pool üksteist helistab aga Kaido, et tema on tegelikult valmis. Vedasin puud lõpuni, käisin dušši all ja sõitsin talle Ujula tänava spordihalli järele.
Auto panime Vanemuise ülemisse parklasse ja alustasime oma kaltsukatuuri. Kokku külastasime ühte veinikeldrit, 9 kaltsukat-butiiki, ühte riidepoodi ja muuseumi. Käisime Eesti Rahvamuuseumis külastamas näitust Nõukogude Lillelapsed. Ohtra must-valge pildimaterjaliga näitus, pikitud miskite heli- ja videoriba materjaliga (neid me ei viitsinud vaadata).
Kodu tagasi jõudsin mõni minut peale kahte. Kadi ikka veel ei maganud. Minul ta end magama panna ei lubanud, seega läks siis taas Õnne. Pisut enne kolme sai ta lapse ikka magama. Ja kolmest läks ta ise juba ära bussi peale...
Kaja tuli töölt neljast, just siis kui laps ärkas. Et mul süüa polnud tehtud, siis pakkusin Lõunakasse minemist. Võtsime kaasa ka Reijo ja Inna.
Lõunakas sõime ja ostlesime. Nagu ikka, plaanivabalt, sain ka endale midagi. Igatahes tramburaitasime seal kaua ja palju, kodu jõudsime poole üheksast...
Õhtul tuli lapsel miski omalaadne helluse vajadus. Käidi ja kallistati, taheti isegi telefonis olevat kiisut kallistata, olles ise ikka väga nukra näoga. Ega palju puudu polnud, et ta nutma oleks hakanud et kiisule kalli teha ei saanud...
Pühapäev. Täna, võib öelda, et magasime OK'eilt. Hommik oli ilus, ilm oli kena ja karge. Võtsime taas õe lapsega peale ja maandusime Kaubamajas, sealt edasi juba Prismas. Edasi oli uneaeg, magasime kõik. Kadi kippus täna järjest rohkem köhima ja õhtuks köhis ikka väga hullusti. Sellega sai selgeks, et last lasteaeda viia ei saa. Et homme aga hoidjat võtta ei ole, pean mina kodu jääma.
Peale lõunaund läksin Kadiga Inna juurde. Kajal olid taas kahtlased peavalud, seega tema ei tulnud. Lapsed mängisid ja meie Innaga majandasime talle netist uut telekat otsida. Teleka ka leidsime.
Õhtul, taas kodus, lõi Kadil üles palaviku - 38,5.
Täna hõisati FB's, et on ülisuur oht virmalisi näha. Et mina neid oma elus veel näinud ei ole, siis Kaja keelitas mind minema, käisin ja ei kahetse, loe SEALT.