Esmaspäev. Päris kiire tööpäev, palju asju saab tehtud. Lisaks oli majas elektrikatkestus mille tulemusena osa majast pimedaks jäi. Et aga tellimisosakonnas ja kontoris elekter oli, siis tuli leida vahepealsele võrguseadmele ajutine vool. Sikutasin ja tassisisn serveriruumist ühe suure UPSi sinna, mis aga, kui voolu taga pole, käima ei lähe 
Oleks pidanud ta mitte välja lülitama ja siis kohale tassima ning järele ühendama... Noh, järgmine kord targem. Igatahes leidsin ühe korraliku pikendusjuhtme ja sain voolu seadmele järele. Ja siis... ...tuli elekter tagasi. Nojah, sai ilma asjata ringi tuisatud
Kajal täna lühem päev, läheb ise lapsele järele nii, et mina kui töölt tulen, võtan nad sealt peale. Küsime lapse käest mis ta süüa tahab, saame vastuseks PITSA. Ja siis hakkame Pappa Pizza poole liikuma ja laps hakkab rääkima, et ei taha pitsat :P Aga otsus oli juba tehtud.
Pitsas oli täna miski uus töötaja, ei osanud ta sooduskaarti arvele panna ja pidi tooma arve hiljem. Lisaks polnud piima, seega ei saanud Kaja seda mis soovis, võttis pelmeenid, mina pitsa. Ootasime kaua, tõsiselt kaua... Ja kui asjad toodi siis, varemalt olid pelmeenid praetud, salatiga, nüüd lihtsalt peotäis maitseaineteta vees keedetud pelmeene. Ka pitsa, mille peale kuulub hunnik asju, oli miski hale plätakas. Varem olid hakklihapallid, sellised korralikud, nüüd miskid valmis paki-pallikesed, hakkliha ma pitsal ei leidnud. Olid mõned šampinjoniviilud, aga ei leidnud soolaseeni. Need olid varemalt tumedad ja mõnusalt soolased. Öeldi, et soolaseened said, et need on samasugused nagu šampinjonid ja äkki sellepärast ei saanud aru. Varem oli pitsa pealt kena kollane, nüüd oli määrdunud kollakas-hall. Igatahes mainisime selle kõik ära, maksime arve ja kadusime, jäädavalt. Tean, et Pappa Pizzas oli omanikevahetus, aga et see sellisel moel minuni jõuab, siis aitäh, rohkem ei taha.
Et maitseelamus jäi saamata ja Kajal ning Kadil kõht tühjaks jäi, käisime lunastasime ühe mäki sooduskupongi ja said nemad ka kõhud täis.
Tänane uudis, et Win Xp tugi kaob järgmine aasta ära ja opsüsteem jääb ilma turvaaukude lappimisest. Sellest tulenevalt ei saavat siis enam ka ID kaarti tarkvara kasutada... Normull... http://www.e24.ee/1194498/ria-eestlastele-vahetage-windows-xp-valja
Teisipäev. Laps magas kehvalt – nina kinni. Aga et päris nohutamist polnud, läksime ikkagi lasteaeda. Mainisin ka kasvatajale ära, et hoidku silm peal ja andku teada kui ikka nohutamiseks läheb.
Täna on päikeseline päev võrreldes eilsega. Ja välistemperatuurid on plussis, kõik sulab, täielik rõõm 
Aga ööd ikka veel külmetavad, kohati sinna -7 peale välja...
Täna oli vaja ühes masinas Office 2003 for HP ümber installeerida. Kõik tehtud ja OK, aga küsib aktiveerimist. Helistasin siis MS tooteaktiveerimise telefonile. Seal nüüd automaatsüsteem, sisestad võtme, mis sisaldab 6*9 numbrit, üle telefoni. Maadlen siis tükk aega ja siis saan teate, et pole võimalik aktiveerida, suuname edasi klienditeenindusse Oijah, 15 minutit eeltööd enne kui kliendihaldurini saad Muidu poleks probleemi sellel masinaktiveerimisel, aga kui tahad juba korra registreeritud toodet taasaktiveerida, siis oleks kohe targem kuidagi sellest automaatjaamast mööda saada :P
Õhtul võtsime lapse peale ja käisime Peetri kiriku taga Maximas. Seal lähedal elab ka üks sügisemme kellelt saime Inglismaalt tellitud kraami kätte. Osa kraamist oli Kaidole, seega sõitsime sealt tema juurde ja edasi kodu.
Kadi oli täna õhtul kuidagi jonni täis, kohati, lõikudena. Kohe imelik oli vaadata. Siis tuvastasime tal pisut kõrgema kehatemperatuuri, muidugi kui 37,0 saab kõrgemaks nimetada. Hiljem kadus seegi.
Kolmapäev. Kui Kaja kell äratusega maha sai, oli selge, et üleval oleme me kõik. Võibolla oleks ise veel vedelenud, aga et laps hakkas häält tegema, siis sai alla ronitud. Ja nii algaski meie päev.
Laps jätkuvalt vingub hommikul, et ei teaha lasteaeda. Õnneks aga lasteaeda jäädakse maha nututa.
Tööpäev on kiire ja tegevust täis, üks asi katab teist ja vahepeal teen kolme asja korraga Aga ära teen! 
.
Neljapäev. Laps lasteaeda ja ise tööle. Pisidetailide rohke tööpäev.
Õhtul vaatan uut telesaadet Tondipüüdjad Jah, mis teha, meeldivad sellised asjad. Kaja tembeldas saate mõttetuks, noh, eks ta pisut mõttetu ole jah, aga natuke põnev ka, minu jaoks vähemalt. Noored mehehakatised käivad mõisates öösel vaime otsimas ja nendega "suhtlemas." Üldjoontes on nende tegevus väga toores ja amatöörlik. Ka nende suhtumine ja suhelda üritamine on natuke liiga äkiline ja robustne. Kui mingi küsimuse peale tekib kuskil mingi liikumine, siis ei tasu ju püsti karata ja vaatama tormata, asja tuleb rahuga ja sujuvusega ajada, nemad aga kargavad looma kombel uurima. Nii peletatakse kõik ära. Ja lisaks, nende "tehnika" on ka ikka väga mage. Mingi käsikaameraga üritatakse midagi püüda, tõsiselt, selleks on vaja mitmeid kaameraid ja need peavad olema püsivalt teatud punktides ja salvestama. Igatahes, saade oleks palju põnevam kui seda tehtaks innu ja tahtmisega mitte üle jala. 
Reede. Hommikul saabub Kaja ema. Tuleb võtab meie võsukese ja viib Tõrva. Viin nad kümne paiku alla linna bussi peale Seega on meil õhtu lapsevaba Kui vanaema eelmine kord lapsega bussiga Tõrva sõitis, siis oli laps rahulik ja tal oli tegevust, seekord aga enam nii libedalt ei läinud
Tööpäeva teine pool viib mind taas alla linna, meie müügipunkti. Internetiseerin selle koha seal ära ja paigaldan uued kassamasinad. Järgmisest nädalast on kassad üks osa meie majandustarkvarast.
Täna oli netis ka põnevat lugemist. Meie kodumaine Lõuna-Eesti punt Winny Puhh on saanud toredat kõlapinda maailma ühe veidrama bändi näol Lugege ise SEALT.
Peale tööd viin Kaja küla peale ja otsustame Kaidoga siis pisut linnas ringi jalutada ja veiniõhtukese korraldada. Poes veine vaadates aga läheme üle pipraviina peale. Pudelike kaisus teeme peatuse veel Filosoofis ja siis suundume alla linna. Käime ära Undergroundis, et Rocknrolli klubikaarti teha, aga siis tuleb välja et neil pole hetkel blankette... Pettumus. Linnas kohtame mingeid Rootsi Filipiinlasi. Kaks ülipisikest neiukest tulid meiega Jumalast rääkima. No natuke siis rääkisime, purssisime inglise keelt. Vabandasin ka meie konditsiooni üle Igatahes soovisid nad meile head õhtu jätku nimepidi, siis aga hakkasin mõtlema, et mis nende nimed olid. Mõelda vaid, mitte kripsugi ei meenunud, ja ei mäletanud neid ka Kaido Novot, aga eks jook võttis võimust kah... Tiksusime veidi veel linnas. Mõne aja veetsime endise Zum-Zumi vastas olnud kohviku võlvide all. Rääkisime siin lapsepõlvest ja puhkasime jalga. Siis tuli meil idee minna Parkmetsa parki kus homse jooksu korraldajad rada pidid ehitama. Võtsime takso ja varsti olimegi kohal. Leidsime ka korraldajad üles, aga et meil midagi mõistlikku öelda ei olnud ja minul meie konditsiooni üle ka häbi oli, siis üritasin Kaidot tema tuttavate juurest kiiresti lahti rebida. Esiteks sellepärast, et nad saaksid oma niigi öö peale jäänud tööd lõpuni teha ja teiseks sellepärast, et me polnud eriti adekvaatsed kainete inimestega rääkima. Kõik õnnestus ja varsti olime Puusepa-Riia nurgal. Kaido arvas, et tema läheb siit kodu edasi taksoga. Lootes pisutki kaineneda otsustasin mina jala kodu minna. Teel kodu oli juba aru saada, et see mis siit nüüd edasi tuleb, pole meenutamist väärt. Teel kodu võitlesin sellega, et teadvus püsiks – püsis õnneks. Kodus aga õhu vahetus sundis mind veetma poole ööst WC's... See oli esimene kord elus kus ma alkoholi tarbimise tõttu "lintisin." Mainin selle ära vaid selleks, et see oli tõesti elu esimene kord, teised on selle juba puberteedis ära põdenud...
Laupäev. Suremise päev. Lõunaks on selge, et mind pole mõtet Tõrva kaasa vedada. Kaja läheb Innaga üksi. Et me pidevalt käime peaaegu igal pool koos, siis minu mitte tulek tekitas emade-vanaemade juures palju kõneainet. Noh, minu olemine ja teema ise pole just eriline rõõmuteema, aga ema sai mul igatahes šoki, arvates et ma olen päris joodikuks kätte ära läinud ja et selline tegevus on stabiilne ja pidev. Kuigi Kaja mu ema veenis, küsiti ikka minu käest ka üle. Oh seda ema südant!
Päeval üritasin vaadata telest jalgpalli, harjutasin end ka vertikaalse olemisega ja õppisin sööma. Enamus teab mida ma räägin.
Enne und vaatasin filmi Remember Me (Mäleta Mind). Film ameerika katkistest ja segastest peredest. Ja just siis kui kõik hakkab justkui paika minema ja korda saama, siis peategelane on oma isa kontoris, kuupäev on just siis 11. nov 2001 aasta. Võite ise arvata millise hoone kontoris ta oli. Nii kuri lõpp filmil...
Pühapäev. No täna on suremine kergemas vormis. Kannatab teha juba kodutöid kuniks pisut peale lõunat saabuvad Kaja ja Kadi Tõrvast tagasi. Kaja aga on hirmus väsinud ja põõnab paar tundi kuni me lapsega mängime. Siis käime Prismas ja teeme pisikese sõidu Kaidoga EMO juurde ja tagasi
Õhtul vaatame Su Nägu Kõlab Tuttavalt. Samal ajal laps väsib ära ja keerab tuttu. Ilma et me uksi vahelt kinni paneksime jääb ta kenasti magama. Saatest ka. Tanja Mihhailova teeb järgi Pinki ja tema ühte minu arvates parimat lugu Try. Olen tema esitusega ülirahul! Ja nagu arvata võis võitis ta sellega ka tänase saate Videot saab järele või taasvaadata SEALT. 