Esmaspäev. Päev algab -5 kraadise külma, jäätunud autoklaaside ja päikesega. Esmase kraapimise teen ära ja kui tööle jõuan, pargin auto hoopis ülemisse parklasse päikese kätte – las päike sulatab ja kuivatab auto ise ära 
Laps on jätkuvalt haige ja Kaja jääb temaga kodu. Aga et on märke paranemisest, siis otsustame homseks Lille kutsuda ja ülehomme laseks lapse juba lasteaeda.
Tööpäeva esimene pool on kontoris, teine pool aga sai liikuda ka.
Õhtul tuli siis Lille külla ja meie Kajaga käisime Prismas.
Tänase päeva teema on lastetoetuste tõus. Ka Seitsmestes uudisetes on sellekohane küsimus, et kas tõus on piisav. Nimelt siis tahavad tõsta 19 eurolt 45 peale ja alates kolmandast lapsest 100 peale. Arvestades tõusu suurust, siis on ju kõva sõna, vaadates aga numbrit, siis pole just märkimisväärne summa. Aga hõlmates maailma üldiselt, siis peame rahul olema et üldse midagi saab 
Uudistes 59% arvas, et pole piisav. Noh, tegelikult ei pea ju riik meid üleval hoidma vaid toetama meie võimalusi normaalseks eluks!
Teisipäev. Oi taevane arm! Ma käisin öösel unes peldikuid pidi, küll koolis, bussijaamas, kohvikus ja tont-seda-teab millistes urgastes, aga põis ära ei tule! Ja kui üles ärkasin, siis käisin reaalselt ära ja saabus alles rahu ka unenägudesse
Taaskord on öösel sutsu külma olnud, nii et mul on pusimist kuuri lukuga, esiti et seda lahti saada ja siis hiljem et ta uuesti kinni jääks Laps jääb täna kodu ja lapsevanemad lähevad tööle, Lille on abiks lapsehoidmisel.
Hommikul läheme raadiotelefone paigaldama. Üsna keeruline ülesanne, kuna lained peavad levima ülipaksude keldrivõlvide ja kolmanda korruse vahel. Vanaaegsete majade seinad on kohati mitme meetri paksused, lisaks terve hulk erinevaid torustikke, kaabliliine ja tööstustehnikat. Ja tegelikkuses jäigi asi pisut poolikuks, kuna keldrikorrusel ühte olulisse ruumi levi ujub, ehk siis pole päris see mis vaja. Signaalivõimendajad aga tähendaksid lisaraha mida projektis eelnevalt ette nähtud polnud...
Ja siis saab veel paari kliendi juures käidud ja lõpuks mõni tund varem kodu mindud.
Et lapsel enam suurt miskit ei tundu olevat, käime tipa-tapa poes ja pärast sõidame ka autoga ringi.
Kolmapäev. Laps jääb suure nutuga lasteaeda. Ise ma seda ei näinud kuna Kaja viis. Mina aga sõitsin Jaanusega Tallinnasse. Teeme kahepäevase väljasõidu klientide masinate hoolduseks. Minnes on mul kõht kuidagi imelik ja Põltsamaal lasen teha peatuse, et osta Coca Colat – pidi ju torustike puhastuseks hea olema Muuseas, hommikul sadas üle terve vabariigi lumi maha, seega tee pealinna on ilus loodust nautida
Täna käime läbi kolm punkti kus siis vaatame ja puhastame üle kõik meie pädevusala masinad. Teeme nad algavaks suvehooajaks kenasti korda. Viimase kliendi juurest lahkume alles pool seitse.
Igatahes on minu olemine terve päev kahtlane ja järjest halvemaks läheb. Kõht muudkui möllab ja süda on paha, aga välja kuskilt otsast midagi ei tule...
Sõidame hotelli puhkama. Siin ka sööme, arutleme homseid plaane, piilume suts telekatki ja siis keerame magama.
Kui Kaja lapsel järel käis, siis kasvataja ütles, et laps olla päeval mitu korda kõhuvalu üle kurtnud. Ja nüüd õhtul ta paar korda oksendas. Selge, lapsel on siiski viirus sees ja Kaja võtab homsest sinise lehe.
Neljapäev. Öö oli minu jaoks kohutav! Ei, toanaabri norskamine ei häirinud, mul oli lihtsalt vahepeal külm, siis palav ja nii korduvalt. Olemine oli nii halb, et see ei lasknud magada. Silme ees käis pidevalt üks ja see sama toiming – ladusin mingeid aadresse arvutisse, ühte ja seda sama... Katastroof...
Hommikul selgus, et ühe kliendi juurde seekord ei lähe. Teise kliendi juurde aga saab turvanõuete kohaselt ainult Jaanus ja mina siis seni suren hotellis. Käime söömas ära ja siis Jaanus lahkub. Hotellis ootan teda pea lõunani, siis käime Keilas kliendi juures ja sealt juba Paide peal.
Paide on siis see kenake koht kus lõpuks põhja alt ära viskas ja oli loota, et nüüd on tee paremuse poole. Olemine aga oli ikka tõsiselt halb, ma tagasiteel autos vedelesin ja uimasin, oodates kodu jõudmist.
Jaanus viskab mu otse kodu ja nüüd on Kajal kaks haiget kodus.
Reede. Öö oli taaskord kohutavate killast. Peale selle, et unenägu käis taaskord ringiratast (seekord vahtisin mingit ringliiklust ja ekslesin selles), siis nüüd sai iga pisikese aja tagant WC vahet joostud. Ma vahepeal isegi pikutasin WC põrandal, et mitte pidevalt tuppa ronida... Vastu hommikut aga läks pisut paremaks, sain suts magada ja WC's polnud nii tihedalt käia vaja. Igatahes jään täna kodusele ravile.
Päeva peale kõhulahtisus kaob, kõht aga müriseb edasi, süüa ei taha ja süda on paha. Õnneks pole lapsel sarnaseid sümptomeid ja Kajagi on üsna korras.
Laupäev. Mõtlesime väljasõidu teha. Ja nii käisime Viljandis. Ilm oli ilus ja tee Viljandisse kena. Teel tõdeme, et autol on ikka midagi viga, üle saja ei lähe, isegi mäest alla mitte, ja uimab koledasti....
Viljandis kolasime ringi ja kinnitasime keha. Kõht on veel imelik ja veider loidus ka peal... Et teisi mitte nakatada, me Matiga seekord ühendust ei võta vaid tatsame isekeskis. 
Tagasiteel, muuseas on tänane autojuht meil Kaja (ma ei tunne end hästi), laps magas. Magas kohe nii sügavalt, et tagasi jõudes maja ees üles ei ärganudki. Käisime siis kordamööda toas vetsus ja lõpuks jäi Kaja lapsega autosse ootele.
Täna, nagu iga päev, oli lapsega vägikaikavedu. Tema ei taha oma mänguasjakesi kokku korjata. Ütlesin, et aga viskame siis ära. Ja ta hakkaski mänguasju ühekaupa prügikasti vedama! Mõned asjad lasingi tal ära visata, aga siis kutsusin korrale, et see pole koristamine
Pühapäev. Kajale tehti eile ettepanek tüdrukutega Tallinnasse Titanicu väljapanekut Lennusadamasse vaatama minna. Loomulikult käskisin tal sellest võimalusest kinni haarata.
Hommikul sajab vihma. Õnneks vahepeal aga sadu vaibub ja saame Kadiga õue minna. Tassin puid ja Kadi askeldab lompide kallal ja üldse aias. Vahepeal sajab ka vihma, aga me ei tee sellest välja Üks hetk kui toas parasjagu olen, avastab Kadi mu kadumise ja läheb kuuride juurde Sergeiga jutustama, et issi kadus ära Varem ta Sergeid vältis, nüüd aga läheb ja jutustab vabatahtlikult
Toas teeme söögi ja siis keerame magama. Peale und aga käime rattaga pisikesel ringil ja poes. Täpselt maja juurde jõudes saabub meile külla ka Kaido. Ajame juttu ja kohvitame. Ja siis saabub ka emme, tulvil emotsioone
Kui Kaido lahkub, oleme lihtsalt kodused. Mingi hetk läheb laps kole ülemeelikuks, pahaks ja sõnakuulmatuks, isegi pahatahtlikuks. Keelamisele käitutakse täpselt vastupidi ja ise jälgitakse iga meie liigutust, et näis, mis tehakse. Võtsime rahulikult, pidasime temaga paraja loengu ja siis nagu klõpsti – laps muutus kohe paremaks