Esmaspäev. Miia mauras mitmeid kordi ja ärkas õige vara üles. Kui muul maailmal on täna esimese mai pühadepidustused, siis pealik Jaanusel on lisaks sünnipäev. Kui vähemalt pooled inimesed puhkavad, siis Kajale kahjuks selline õnn töö iseloomu tõttu ei laiene ja tema on tööl. Jään lastega üksi kodu. Ilm aga tõotab tulla kena, seega mõtlen millist põnevat retke lastega ette võtta. Välja mõtlen! 
Kuna vara saime üles, on planeerimiste ja eeltöödega kenasti aega. Miia saab istuma ratta lastetooli ja Kadi sõidab oma rattaga – võtame suuna raudteejaama Kõik on elevil ja lõbusad, läheme ju rongiga sõitma
Raudteejaamas rahvas koguneb. Kuna meil on plaan sõita edasi vaid üks peatus, siis vahet pole millisele rongile istume, kas Valga või Piusa omale – vaatame seda rahva järgi. Esimene rong on Piusa oma, Miia võtab ta suurte rõõmuhõisetega vastu Varsti saabub ka Valga rong kuhu peale läheb oluliselt rohkem inimesi. Seega on sott selge: meie läheme Piusa rongile mis väljub Valga omast kaks minutit hiljem.
Vagunis me kuhugi kaugele ukse juurest ära ei lähe. Naudime pisut rongisõitu ja linnavaateid ning Kirsi peatuses Pauluse kalmistu juures tuleme maha. Siin siis jälle ratastele ja sõidame Tamme staadioni mänguväljakule kuhu jääme pikemaks ajaks.
Keskpäevaks saame kodu tagasi, teen lastele söögi ja panen Miia magama.
Kui emme töölt tuleb, tuleb külla ka lasteaialapsi emmedega. Kasutan selle aja linnas rattaga ringikest tehes. Vaatan lihtsalt üle mis linnas toimub Iga nädal võib vabalt ringi teha ja alati leiad midagi uut.
Õhtuks külalised lahkuvad ja lapsed saavad vanni. Siis avastan, et piim on täitsa otsas ja teen jooksu Maximasse.
Õhus on armastust! Linnas ringi liikudes on soojade ja päikeseliste ilmadega ringi liikumas ja istumas palju paarikesi. Silmale kena vaadata 
Teisipäev. Kolmest ja poole viiest käin all, et Miiale tekki peale panna. Kole tüütu... Igatahes Kadil on köha ja seega saab täna nii, et Miia viime lasteaeda ja Kadi võtan endaga tööle kaasa, sest poole kümneks tuleb Õnne linna ja siis viin Kadi tema juurde.
Muidu aga on tööpäev ja see läheb kenasti käima. Teine pool päevast on rohkem kontori tööd.
Kui hakkan juba õhtuseid plaane tegema, hakkab kõht kergelt valu tegema. Kui Kaja mulle poole viieks lastega järele tuleb, teeb kõht juba üsna suurt piina. Samas ka kergelt ajab iiveldama ja justkui tahaks ka tualetti...
Ja õhtu ongi parajates piinades olemine. Helistan Perearstikeskuse numbril ja sealt soovitatakse rohtusid (Gasek). Seega kui Kaja Õnne bussile ära viib, käin rohtude järel.
Soojakott kõhu peal vaatan lösutades Real Madrid – Athletico Madrid vahelist kohtumist. Ja õnneks tõmbab kõht tagasi. Mis sellist tugevat ja tervet kõhuõõnt valutama panevat valu tegi, jääb arusaamatuks...
Kolmapäev. Hommikul on olemine peaaegu nagu korras, aga miski ikka nagu vaevab. Igaks juhuks ma tööle minema ei hakka, vegeteerin kodus. Enne lõunat aga hakkab kõht taas piinama. Kannatan, lootes et läheb mööda.
Peale lõunat otsustan pisut liigutada, äkki läheb paremaks. Kaja unustas telefoni ja sularaha maha ning sõidan siis rattaga talle neid viima. Teel käin Maximast sularaha toomas ja unustan kaarti masinasse... Kaja juurde jõudes aga pole kõht kuidagi rahunenud ja olemine on nigel. Kaja saadab mu sõnadega pereleivast EMOsse ära.
Kui pereleiba oli mõnus sõita, et tuult nagu polegi, siis nüüd on selge, tuul oli tagant. Praegu siis puhub vastu ja sõit EMOsse on paras ihunuhtlus. Aga kohale ma jõuan... Ja siis algab mu EMO saaga.
Kodu tagasi jõudes valmistuvad kõik magama minema. Magama lähen ka mina, kõht küll kergelt pakitseb, aga ei valuta.
Neljapäev. Magada saab aga hea pole. Kõht sibeleb muudkui. Sellegipoolest on olemine täiesti talutav. Lapsed lasteaeda ja ise tööle.
Kuni lõunani on kõik OK. Peale lõunasööki, mille ma teen igaks juhuks üsna kesise, hakkab kõht järjest rohkem valutama. Ja uni tikub ka peale. Vahepeal viskan ka kušetile pikali.
Töölt lahkudes on olemine üsna halb, aga no ei tahaks kohe taas EMO uksi tuulutama minna. Lasteaeda minnes astun pisut tugevamate trampivate sammudega ja tundub justkui asi läheks paremaks. Kuni lasteaia hoovil lastega emmet ootame, istun liivakasti serval ja asjad paranevad veelgi. Kõige paremaks just ei lähe, aga väga hull ka ei ole.
Täna on meil külas palju lapsi: Ellinor, Mirtel, Lisandra ja Liisa. Lastel on tore õhtu ja seda on tore kõrvalt vaadata – viib mõtted kõhult kõrvale
Ellinor räägib zombidest, et tema on neid näinud. Kadi, nõrga närvisüsteemiga nagu ta on, jääb seda jama uskuma. Õhtul on tükk tegu et teda rahulikult oma voodisse magama saada, aga Kaja on tema veenmises läbi mänguasjade üsna osav (Y)
Reede. Esimene pool ööd magasin, aga unenäod olid taas sellised nagu palaviku ajal. Ka Miia majandas korra miskit. Võtsin tableti ja magasin kohe paremini ning nägin ikka mõnusaid värvilisi ja rahulikke unenägusid. Oleks tahtnud neid kauemgi vaadata, aga aeg oli üles minna
Lapsed, nagu ikka, lasteaeda. Viimasel ajal jääb Miia nutuga rühma. Kahju kohe. Viimasel ajal on tal palju emme vajadust, kuigi nagu miskit vahepeal ju muutunud ei ole.
Kuna pealik on täna pealinnas, on meil tartus rohkem liikumist. Hommikul liigumegi ühe kliendi juurde kellega oli aeg kokku lepitud, aga polnud teda mõnikümmend minutit varem, täpselt õigel ajal ega ka mõnikümmend minutit hiljem... Niipalju siis kokkulepetest. Kuna täna kontoris palju tööd ei ole, siis võtame pealelõunal ette sõidu Põlvasse kahe kliendi külastuseks. Riho saab roolis õppesõitu teha. Kõik oleks korras kui mul aga kõht ei oleks peale lõunasööki taaskord valutama hakanud. Täna ma sõin korraliku kõhutäie, võibolla oleks pidanud vähem sööma? Ma ei teagi kui palju on kõhu täituvus mu valude ja piinadega seotud... On mis on, aga Põlvas saab käidud, kuigi oli väga raske, ja kaheksa kotti klotse saab ka toodud, tänu Riho tõstmisabile (Y)
Enamuse õhtust vedelen kodus. Kõhuli on parem olla. Juba käivad mõtted EMO’sse naasmisest, aga vastu ööd saab kõht rahulikuks ja mõtted taanduvad.
Midagi ilusta ja hingele ka vahelduseks. Väljamaal ehitasid arhitekt ja sisekujundaja oma maja vana 300-aastase maja ümber ja tulemus on päris põnev. Kohati ka õõvastav, aga samas ülilahe. Kas sellises ise elaks, ei oska kommenteeridagi
Laupäev. Öösel kolmest ärkan üles, uni kui käega pühitud. Ja siis hakkab kõht valutama, otse roiete alt keskkohast paremale poole – seal oleks kui soolikas mis on paistes ja teeb valu. Kuumakoti abiga saan pool tunnikest veel magada, aga siis saab mõõt täis. Kaja aitab asjad kokku võtta, kutsub takso ja kuuest olen taas EMO’s.
Väljas särab päike, väga soe ei ole ja kell läheneb lõunale kui Kaja mulle autoga EMO’sse järele jõuab. Mind viiakse kodu, ise aga käivad korra Lõunakeskuses. Kui tagasi jõuavad, keerame kõik magama, va Kadi. Kadi meil üldse enam kodus lõunat ei maga, aga ega me ei sunni ka, pole põhjust.
Kuna mu söömised on igasugu asju välistavad, käime Lõunakas söömas. Seal on võimalik endale komponentidest ise toit kokku panna ja see sobib mulle hetkel kõige paremini. Igatahes kui tagasi kodu jõuame, hakkab aga kõht taaskord häirima. Kuna kõhus palju mullitab, siis mingi seitsme-kaheksa paiku otsustame proovida Enteroli ja see võtab valud maha! Üheksast on olemine juba päris hea ja kõik saavad kenasti magama minna. Mina igaks juhuks magan eestoas.
Pühapäev. Kuigi ma korduvalt üles ärkasin, magasin hästi. Hommik on igati rahulik. Kuna eile jäi mitu asja tegemata, käime taaskord Lõunakeskuses.
Lõunakeskuses on buduaariturg. Teeme siis nii, et olen lastega mängumaal, Kaja saab Keiuga turul ringi uudistada. Lapsed mängivad usiansti. Tore vaadata kuidas Kadi ikka Miiat ka ronimisatraktsioonidel aitab ja julgustab. Mul polegi siin suurt tööd, vaatan niisama ja paitan kergelt pakitsevat kõhtu
Ja siis käime vaatame vanaemale suurte nuppudega telefoni ning otsime kellapatareisid. Telefoni osas on kõik OK, aga kellapatareisid näiteks Rimist ma ei sanaudki, samamoodi ka Jyskist kus muidu sellist kraami lademetes on olnud... On mis on, mõned vajalikud teemad saime aetud ja põhiplaanid said täidetud.
Kodu jõuame täpselt nii, et aeg on Miia magama panna ja emmel tööle minna. Kadi läks õue Johannesega mängima ja minu jaoks oli see hea aeg natuke kirjatööga tegeleda. Aga nii kui arvuti ette sain, tuli Kadi tuppa ja nii mu plaan korstnasse läkski Mängisime Kadiga ja lõpuks vaatasime naljakaid koduvideosid Youtubest ning lõkerdasime naerda
Juba enne Miia ärkamist hakkas kõht kergelt gaasitama ja ’kolmnurga’ alt valutama. Aga rahulik olemine aitab asjadel mitte eskaleeruda. Kolmest lükkame Miial uksed lahti ja räägime Kadiga mitte sosistades. Miia aga üles tulema ei kipu, lõpuks pool neli läheme ajama ja tal on ärkamine ikka üsna vaevaline
Poole viiest hakkas emme töölt tulema. Tegin toidunimekirja, pakkisin lapsed valmis ja ootasime õuel emme saabumist. Siis sai käidud Prismas kraami järel.
Kõhuteemad on üles ja alla. Kui ringi toimetada, siis paneb seda jama vähem tähele ja mõtleb ise vähem üle ka ehk. Väga heaks leevenduseks osutub kollase karikakra tee mille Kaja looduspoest soetas.
Õhtul saavad lapsed vanni. Üllataval kombel saavad nad seal sel korral ülihästi läbi, on lõbusad ja mängivad, keegi ei isetse, ei karju. Seetõttu saavad nad seal üsna pikalt mängida.
Magama minek lastel venib. Ühel vaja üht, teisel teist, loomulikult ’viimane söömine’, hambapesu ja riietumine... Kadil on viimasel ajal kombeks, ükspuha mis teha vaja, enne küll hundirattaid visata ja mõni muu asi kuskilt ära tuua või ära panna, enne kui siis tehakse seda mis kästud. Mitu korda jõuame enne teemale osutada... Pisut väsitav ja närve kulutav teema. Aga magama nad said, poole kümnest. Lugesin neile muinasjuttu ja jätsime üksi tagatuppa. Viie minuti pärast olivaikus, kell oli siis 21:50. Õhtuste rahulike toimetuste kõrval oli ka minu kõht maha rahunenud, seega võis öö alata.