Esmaspäev. Juba eile õhtul oli näha, et lapsed kisuvad nohuseks, samamoodi Kaja. Loodame, et siit ei saabu taaskord mingi viirusepuhang ja suuremad tüsistused mida lappida. Jabur, et pidevalt elame haiguste hirmus. Mitte et haigus nüüd otseselt probleeme tekitab, ikka see, et siis vaja ju jälle kodu jääda (vähemalt Miiaga, Kadi saab laias laastus ise hakkama).
Hommikul saadan Kadi kooli ja jalutan tööle. Päike tõuseb ja joonistab kenasid vaateid. Mina liigun Filosoofilt Võrule, sealt Side ja siis Tehase tänavale. Käivad suuremad tee-ehituse tööd ja nii viskan pilgu peal emis uut on ees ootamas. Nimelt nr. 4 bussi peatuse asukoht on viidud pisut eemale ja Side tn otsale on tehtud vöötrada.
Tööpäev on kontoris, väikese kliendisõiduga. Päeva lõpuks tõmban joone alla kahele kodulehele: üks on valmis ja teisel on arendusjärgu esimene faas läbitud ning eestikeelne osa avalikuks tehtud.
Peale tööpäeva pole lasteaeda kiirustada vaja – Miial on üldfüüsilise trenn. See on tal esimest korda ja ma juba huviga ootan tema reaktsiooni. Õpetaja ütles, et esimene reaktsioon oli siis kui treenerina tuli uksele meesterahvas, et kulm oli kortsu tõmmanud 
Treener on nimega Jüri ja seda mainis Miia õhtu jooksul palju kordi ära. Ja trenn talle väga meeldis, elevust oli palju (Y)
Kuna Kaja teeb tööl pisut kooliga seotud asju, läheme Miiaga bussiga kodu. See talle meeldib. Ilm ka soosib meid. Üritan Kadi kodust välja saada, et ta meile bussipeatusesse vastu tuleks, aga ta siiski ei julge (või ei taha).
Õhtu on kuiv, seega toimetan aias. Võtan alla õunu, et need kahe kastiga keldrisse tõsta. Võibolla pisut vara on, aga mis sellest 
Samal ajal käib meil ka õunte kuivatamine kodus, ehk siis täiendame talvevarusid
Teisipäev. Viimaste aegade imelikud unenäod hakkavad mind vaikselt segama - nad on liiga ärevad ja liiga paljude negatiivsete joontega. Õnneks pole nad hirmuunenäod, aga häirivaid elemente on kuidagi liiga palju.
Tavapärane hommik nii kodustes toimetustes kui tööle liikumises. Ka tööpäev on üsna tavapärane, ilma suuremate komistuskivide või prohmakateta (nii klientide kui ka minu poolt loomulikult ).
Kajal on lühem päev ja nii teen ettepaneku, et võtan peale tööd Miia ise ja tuleme bussiga kodu, et Kaja ei pea autoga kuhugi liikuma minema. Eks mul olid siin omad kasud ka mängus Millised? No et saaks rohkem jala liikuda ja õhtusöök on ka siis kodu jõudes valmis
Miial oli täna kekspäeval teatri külastus. Seega said lapsed hiljem magama ja magasid lühemalt. Nii mõnigi oli jonni täis. Miia aga oli ise kenasti ärganud ja tema oli igati selge. Kui aga bussile liikusime, lõi ka tema väsimus ikkagi välja – tahtis, et ma ta sülle võtaksin (aga ma ei andnud järele). Igatahes bussisõit ja kodutee olid igati rahulikud.
Õhtuks on mul plaan saada kokku ülemise naabrinaisega ja arutleda temaga korteriühistu põhikirja projekti teemadel. Teda aga ei tule ja telefonile ka ei vasta. Analüüsin siis ise ja nüüd oleks vaja kellegagi asjad ikkagi üle arutleda. Aga eks me veel vaata seda asja.
Selle teema peale jookseb aga juhe kokku. Käin õuel õunte järel ja hakkan neid tükeldama kuivatamise jaoks. Ja siis lapsed magama, naine magama ja jalgpalli lainele. Küll ma ei lainetanud kaua, kui teine poolaeg algas, said omad asjad tehtud ja unenägudemaa ootas mindki.
Kolmapäev. Miia ärkas öösel mitmed korrad üles ja vastu hommikut hakkas teda piinama röga kurgus. Kas nüüd on siis nohu kohal ja tuleb kodu jääda? Emme oli öösel liikunud ette tuppa magama ja Miia liitus seal pool kuus temaga. Aga ega ta enam korralikult magama ei jäänudki ja ega ise ka ei saanud enam head und.
Hommikul on aga Miial kõik OK. Nohu pole, röga pole, elu nagu lill. Aga eks me veel näe mis lähipäevad toovad. Viime Miia lasteaeda, õigemini Kaja viib ta rühma, mina jalutan tööle. Kajal on täna koolipäev ja see algab kümnest, nii et ta saab üheksast kooli minevat Kadi kenasti ära saata
Tööpäev algab juba maja ukse taga Jaanus on valmis, võtab mu peale ja käime kliendil kassamasinat vahetamas. Siis saame alles kontorisse liikuda kus pealik küll kaua pole.
Tööpäeva lõpus sõidan kliendi juurest läbi ja viin auto Veho teenindusse hooldusesse. Sealt aga viskan jala lasteaeda. Teel sajab mõnuga, aga mul vahet ei ole
Lasteaias ootavad Kaja ja Miia üldfüüsilise treeningu treenerit. Ideeliselt oleks pidanud trenn juba 10 minutit käima. Ja siis ootame viieni kuniks Miia trennis on, enne kui saame kodu sõita.
Kodus ootavad Kaja Kadi ja ahjukana. Kaja ostsis terve kana ja pani ahju. Igavesti hää oli ja lapsedki sõid mõnuga.
Peale kuut sõitsin rattaga Tammekale, et panna üles lipud. Täna mängime Floraga. Fänne saabub vähe ja needki tilguvad nii et kes tuleb hiljem ja kes lahkub varem Aga fänlus toimib, vähemalt esimesel poolajal mis 0:2 lõppes. Mängu üldseis jäi 0:4 ja enamuses olid väravad mitte vastaste meisterlikkus vaid meie kaitse ja väravavahi vead. Üldse oli mäng meie poolt väga halb, küll ei saadud söötusid kätte ja küll söödeti need vastastele jala alla... Tehnilist praaki igal rindel ja olematud võitlused palli hoidmisel... 
Kodu jõuan, toon aiast õunu kuivatamiseks. Kuni mina lastele muinasjuttu loen, lõigub Kaja uue masinatäie õunu ära. Mina aga muudkui loen ja loen, Miia magama ei jää. Lõpuks löön käega ja lähen telest jalgpalli vaatama.
Neljapäev. Täna oleks veel maganud, aga tegelikkus on selline, et täna hommikul pean eriti kiire olema – seitsmest vaja Kastani otsal olla, et Jaanusega koos Tallinnasse sõita. Lapsed ja nende lasteaeda/kooli saatmine jäävad täna naise õlule.
Sõit pealinna on mugav ja pilvine. Kiirteele jõudes, siis saame pilveviiru alt välja ja päike kuldab maastikku.
Tallinn muutub, palju muutub. Kõikidesse piirkondadesse, kus kunagi on käidud/oldud pole igal linnakülastusel mahti jõuda, seega juhtubki nii, et nii mõnedki piirkonnad on viimati mälusoppi jäänud üheksakümnendate keskpaigus. 25 aastat teeb oma töö, ausalt, isegi 3 aastat Tallinna mõistes on suur muutus. Tartu tänavalt sisse sõites on vanu majalobudikke päris väheks jäänud ja uued kortermajad nende kohad vallutanud. Arsenali piirkonnas pole ma kunagi käinud, vaikne kant, palju kortermaju ja parasjagu arenduses olevad laiad piirkonnad. Põnev. Ainult inna tuiksooned on needsamad, kohati mõningaste modifikatsioonidega. Autos kõrvalistujana on palju mugavam Tallinna külastada kui roolis istudes, saab vaateid suisa nautida.
Tallinna vaateid nautides ja kliente külastades hakkab aga pea valutama. Ja see valu saadab mind lõpuks Tartuni välja. Ei midagi meeldivat. Päikeseprille ei ole ka kaasas ja tagasiteel annab see päikesesäras eriti tunda...
Tartus lähen autolt maha Kreutzwaldi mäel. Siit on mõnus kodu jalutada ja värsket õhku hingata. Kaja on parasjagu Miiaga veel lasteaias, nii et kodus saame kõik kenasti kokku. 
Sööme, toimetame. Pisut pikutan kuniks rohi mõjub. Ega suurt midagi väga ei teegi.
Reede. Kõik on korras, kõik saavad oma argipäevatoimetuste juurde minna. Minu tööpäev algab jalutusega lasteaiast töö-auto järele. Imetlen luhal fööniksina kerkivat päikest. Lõpuks aga pilved varjutavad selle ära. Kuskil on kuulda tuletõrjeautode sireene ja sellest kõigest tingituna saab FB’sse postitus: „Kõik kes just kuulsid Tartus tuletõrjesireene, ärge pabistage, midagi ei põle, nad lihtsalt kustutasid just imeilusa leegitseva päikesetõusu ära...”
Tööpäev on enamuses kontoris, igasugu üsna tühiseid teemasid sajab sisse, aga lahendused neile on aeganõudvad ja söövad mõttetult aega.
Õhtul toimetame kodus. Käime korra poeringil, et homsele Kadi sünnipäevalauale üht-teist tuua, aga muidu oleme kodused.
Laupäev. Saame varakult üles ja toimetame. Koristame igasugu nurgataguseid ja majandame Kadi sünnipäevapeo suunal. Hommik on sajune ja vaikselt tuleb must masendus peale, kuna lapsi on palju tulemas, ja kui me väljas teha ei saa, siis läheb asi keeruliseks.
Kui Kaja koogi järel pereleivas ära käib, vaatan ilmaradarilt, et varsti jääb vihm üle ja uut sadu pole peale tulemas niipea näha. Mitte ainut taevas ei selgine, vaid ka murepilved hakkavad selginema Mõni aeg hiljem saame minna aeda ja panna telgi üles ning maha märkida aaretejahi. Kell on aga peadpööritaval kiirusel edasi läinud, nii et varsti hakkab juba lapsi tulema. Aga kõik laabub kenasti ja asjad sujuvad. Ka aaretejahi teeme kahe meeskonnaga kenasti läbi! Pole enne pidanud sellist hulka lapsi karjatama ja neid ühise asja juures hoidma, ei olegi nii lihtne, aga lõpptulemusega võis rahule jääda. 
Siis hakkavad lapsed riburadapidi tuppa liikuma. Võtame Innaga telgi maha ja liigume ka sisse. Sees on paras hullumaja Aga lastel on lõbus. OK, ega hullumaja polnud kogu aeg, oli ikka rahulikumaid hetki ka. Kõik olid tordiga juba ühele poole saanud ja jupi kaupa hakkas lapsi vähenema. Mõned lapsevanemad tulid ikka sisse ka ja veetsid veidi aega, suurem jagu käisid lihtsalt lapse järel. Tegime ka šampuse selle suure tööpäeva puhul lahti Viimane mineja oli Ellinor, Kaja ajas Heddyga pikalt juttu ja jäid eel jutsutama kui mina sauna läksin.
Samal ajal käis Tammeka – Paide mäng. Saunas kuulasin teist poolaega telefonist, aga esimese poolaja tulemusele 1:1 lisa ei tulnud. Seega saavutati viigipunkt mis nende kahe koha pealt tabeliseisu ei muutnud ja pinge jääb
Saunast tulles olid külalised läinud ja elaminegi juba korras. Ega muud üle jäänudki kui lapsed magama ja ise samamoodi.
Pühapäev. Öösel algab peavalu ja silmad on valusad. Kole raske on üles minna. Aga et on Kadi tegelik sünnipäev ja kingitus oleks vaja üle anda, ajan enda üles. Kadi on kingituse pärast nii elevil, et ei taha õnnitluslaulugi Aga ikka laulame ja ta on Snoopy seljakoti üle väga õnnelik.
Peale hommikutoimetusi võtame suuna Tõrva peale. Ilm on hämar, pilved taevas hallid, aga vihma ei saja. Alustame oma ringkäiku Õnne juures kuhu tuleb ka minu ema. Sööme ja joome, oleme mõnusad ja tuju on kõigil hea (Y)
Vahepeal käin ema ja Õnnega suruaia ringil. Kui ring läbi saab, selgub, et ema on telefoni kodu unustanud ja Hannes otsib meid taga. Lõpuks saame Hannesega surnuaiaväravas kokku. Ta on vana tsikli välja ajanud ja tahab hirmsasti ringi kolistada, aga et kindaid kätte ei pannud ja jahedavõitu oli, ei teagi ta kui kaua sõidab Siinsamas läheme ka lahku.
KEKis võtan Õnne juurest lapsed ja läheme minu ema juurde. Seal vaja kapiuksega majandada mis aga tööriistade puudulikkuse tõttu ära jääb. Ja siis helistab Hannes. Ta on ülilõbusas tujus, justnagu väike poiss oleks temas üles ärganud, räägib elavalt ja elevalt kuidas ta tsikliga Lõvele sõitis. Võttis Talnamõisast tee läbi metsa ette, sama tee mis meie Innaga kevadel ratastega. Ja tema eksis samamoodi kui meie Innaga, et jõudis välja mitte Lõvele vaid Tehvandile :P Igatahes oli ta läbi külmunud ja porine, aga ülirõõmus 
- oskas elust rõõmu tunda!
Tõrvas hakkavad toimetused ühele poole saama ja väljas keerab korralikule sajule. Käime veel mamma Jutta juures, kuna pole teda ammu näinud ja hirmsasti tahaks näha. Oleme seal päris pikalt enne kui ema KEKi tagasi viime ja siis Kaja roolides Tartusse tagasi sõidame. Miia jääb magama, Kadi uneleb ja mina teen läpakas paar vajalikku teemat ära.
Tartus tuleb meile külalisi: algselt Lille ja siis Kaido lastega - Kadi sünnipäev jätkub. Taaskord koogid-söögid-joogid
Õhtul käin Kadiga ratastega sõitmas – vaja oleks kooli ka lastele kommi viia, seega toome Maximast erinevaid variante ja emme seob nad puntideks, et oleks hea lastele jagada. Ja nii saab nädal otsa.