Esmaspäev. Kaja ei saa palavusest magada ja kolib diivanile juba keskööl, aga ega ta seetõttu ikkagi paremini maga. Mina ärkan öösel paar korda, sest on ka palav, aga üldiselt saab hakkama.
Hommikul läheme Kajaga tööle. Kaja autoga, mina rattaga. Tööpäev on alanud ka üle tänava: aedade firmal masin trambib seal nii et Miial plekist mängunõud kolisevad toas. Peab vist ikka kuhugi pöörduma, see pole mitte meeldiv kui mingi masin teisel pool tänavat igal hommikul tervet maja raputab. Muuseas, iga löögi korral tehases ka tuled vilguvad, ma ei tea kuidas nad sellise piiri peal üldse töötada tohivad...
Hommikul saab Anne kanalis käidud. Mul on telefon hääletu peal, aga koolis ühel hetkel märkan, et Madis on just helistanud. Ta oli mul juba koduukse taga, aga meil vist uksekell ei toimi millegipärast, nii et lapsi ta õnneks üles ei ajanud (Y) Igatahes tuleb võtab Madis mu koolist peale, käime ujumas ära ja naasen tööpostile.
Koolis arvame koristajaga, et ega täna peale minu, koristaja ja töömehe kedagi majja tulegi. Aga ära sa räägi! Mingi hetk kargas Liis majja toimetama, majandusjuhataja tuli ja isegi üks õpetaja. Neil on mingid projektid ja nad tulid neid lõpetama, nagu aru sain.
Ise aga sai siis oma TrueNas’ga tegeletud. Vaatasin videoõpetusi ja lugesin foorumeid – kõik on õigesti tehtud, aga mitte üht ma asja tööle ei saa. Lõpuks leidsin ühe veidra lehe kus keegi käsurea õpetust jagas ja selle käivitamise tulemusel sain ka lõpuks oma asja tööle! Visadus viivatki sihile 
No polnud asi enam kaugel sellest, et ma terve masina oleks nullist üles pannud...
Pealelõunal liigun koju. Lapsed, minu suureks rõõmuks, kelgutavad riiakvartali juures. Luban neil edasi kelgutada, et ise toas neile söögid soojaks teha.
Peale söömist nikerdan kodust tööd teha kuniks Kaja saabub. Õhtusöögi järel käin lastega Kassitoomel. Täna pole siin enam nii kohev ja mõnus, päris kinni on tambitud lumi ja nõlvadest ülessaaminegi on seega keerukas.
Ja õhtul olen filmilainetel: Palgamõrvari ihukaitsja (Hitman's Bodyguard, 2017) mis on päris lõbus ja muhe, ja hiljem Die Hard 4.
Teisipäev. Eile anti hoiatus tormi ja jäite osas. Tormi meieni ei jõudnud, aga hommik on üsna jäistes oludes. Õnneks on ta nii sadanud, et maa on krobeline, mitte klaassile. Kaja peab veidi rohkem autol soojeneda laskma, et klaasid jääst vabaneksid, ja ise tuli rattaga pisut ettevaatlikumalt sõita, et külge maha ei keeraks 
Koolimaja on kui pime ja vaikne haud. Paul lükkab õuel lumekest ja kuulda on, et koristajal raadio keldrikorrusel käib. Muidu teen kümne paiku majas suurema ringi ja kedagi silma ei hakka.
Kadi helistab päeval mulle töö juurde, tal on sõbranna külas. Järgnevaks mõned väljanopped Kadi jutust ja kohe ka minu järeldused tema väljaöeldust, tunnete ehk endki lapsevanemana siit ära:
- mängisime rahulikult ja Miia tuleb Kristinat näpistama – järeldus: Miiat mängudesse siiski ei kaasatud;
- tahame välja minna, aga ma ei taha kelgutada – järeldus: Kristina ei taha kelgutada;
- ma ei taha pakse pükse panna – järeldus: Kristinal on õhemad õuepüksid.
Tööl tegelen ruuteri seadistustega ja lõpuks võtan ette pööningulao koristamise. Seal on liiga palju vana kola, aeg on see kõik jäätmejaama saata.
Kristina on Kadil jätkuvalt külas kui koju jõuan. Ega tüdrukud ikka Miiaga väga mängida ei taha jah, Miia on sellepärast loomulikult pahane ja jonnakas, no ja ega mullegi ei meeldi, et nad oma lubadust murravad.
Hiljem käime Kajaga poes, lapsed ei taha kaasa tulla. Aga eks nad ise tea. 
Hiljem unelen teleka ees, mitte midagi vaadata ei ole ja kole igav on. Isegi arvuti taga ei taha olla. Üks hetk helistab Kaido ja kutsub Tammekale sauna, aga ma olen üsna sült ja ei viitsi minna. Teised aga utsitavad mu üles ja nii ma ikkagi vean end Tammekale.
Kaido on just jooksutrenni ära teinud ja lõpetab venitamisi. Tal on plaan tuleval aastal NATO testile jõuda ja nii proovime kätekõverdusi ja kõhulihaseid teha. Mul külmalt muidugi lihtne teha ei ole Ja siis sauna nautima.
Peale sauna viin Kaido koju ja maandun teleka ette Die Hard 5 vaatama – lõpuks midagigi mis vaadata sünnib 
Kolmapäev. Oh täna on nii uimane olla... Ei tea kas sellest, et eile südaööni sai filmi vaadatud? Kael on ka kange ja loidumus on nii suur, et täna ma ujuma ei lähe (ujumise osas võtan suuna tuleva aasta esimesele päevale). Süüa ka hommikul üldse ei taha, söök käib suus ringi...
Tööle liigun rattaga. Pooled kõnniteed on juba peaaegu jää- ja lumevabad. Väljas on kolm soojakraadi ja seega on olud üsna märjad. 
Tööl alustan kohe oma pööningu edasise revideerimisega. Kõik vanad arvutite kastid tuleb korra lahti keerata ja üle vaadata, kõvakettad seest välja võtta ja kui on midagi kasulikku, siis kõrvale panna. Üldiselt sealt eriti midagi võtta ei ole, liiga vana kraam...
Ja siis teen suurt ringi maja peal ja uuendan masinate BIOS’e. Need hilisemad HP’d tahavad BIOS’i uuendust, et viimane Win10 uuem versioon kenasti peale läheks. Aga asjatoimetustega ma täna lõpule ei jõua, seega tuleb ka homme sellega tegeleda.
Lapsed kodus õue ei liigu, sest arvavad liumäed liiga märjad olema. Tegelikult pole asi üldse nii hull, riiakvartali majade vahele oleks nad võinud ikka minna. Aga eks nad ise tea. Teen neile suppi ja molutame kodus edasi. 
Vaatan päris head filmi, Tüdruk raamatus (The Girl in the Book, 2015), kuniks Kaja tuleb. Siis toimetan pisut tööasjadega ja teised vaatavad Joala etendust.
Hiljem lähen pakendikotti konteinerisse viima ja Miia tuleb minuga jalutama kaasa. Jalutame paraja ringi. Taome teel jalaga lume ja jäätükke, Miiale meeldib vaadata kuidas nad asfaldil end väiksemaks rullivad 
Kodus on meil külalised: Sigrid lastega. Jutustame, kuniks lastel aeg magama keerata, siis lahkuvad ka külalised. Loen lastele muinasjutu ära ja vaatan filmi G.I. Joe: Kobra rünnak (G.I. Joe: The Rise of Cobra, 2009). Eks ta selline napakas film oli, aga toredate eriefektidega.
Neljapäev. Nullilähedane hommik, hämar ja udune. Kadi jõlgub juba varahommikul ringi, masin akna taga juba trambib. Liigun rattaga tööle, sest eilseid toimetusi jäi pooleli ja ma tahan need ära teha enne kui õpetajad ning kantselei taas kooli tulevad.
Täna saavad kõik BIOS’id uuendatud ja suur osa masinatest ka viimase Win10 buildi peale. Uus aasta võib alata
Koduteel hüppan läbi kebabi-putkast ja võtan lastele sealt söögi – ei hakka kodus nuputama mida teha, sest nagunii on õhtusöögiks ahjuliha ja suuremat sorti praad
Naabrimees püüab mu maja juurest kinni, et äkki liituksin temaga räästa rennide lehtede puhastamisel. Sööme lastega ära, siis saadan lapsed kelgutama ja ise kobin naabrimehega katusele
Kaja saabudes käime Prismas. Siin on päris palju rahvast. Kui ring täis, vaatan kassajärjekordi ja palun Kajal iseteeninduspüstoli võtta. Piiksutame asjad läbi ja tahame maksma minna, aga see süsteem on neil debiilse trikiga! Kassajärjekorda pead ikka minema :O Ehk siis, paned püstoli ära, saad vöötkoodi ja sellega lähed siis kas tavakassasse või iseteeninduskassasse maksma. Ahjaa, kliendikaarti, mis on ID kaart, pead siin maksmise korral veelkord sisestama (püstolit saades sisestatakse ka). Seega, täis pettumus, mis kasu sellisest jamast on??? Mul käis tuju korraks ikka nii maha, et seda oli vist linna taha ka näha. Algas muidugi asi sellest, et lapsed tahtsid kommi, ütlesime, et mingu ja valigu. Miia aga tuleb mingi hetk järele, et ta ei saa kätte. Ja ma teadsin millega see jama lõppeb kui ma kaasa lähen: oih, ma ei tahagi seda, ma tahaks hoopis seda, ei tegelikult ei taha ma seda ka, ma ei tea mis ma tahan, aga ma tahan midagi, äkki see, ei seda ka ikka ei taha..... Siia võiks nüüd kõik roppsõnad ritta panna...
Et ma oma torisemistega Kaja tuju ära ei rikkunud, või oli ta sest lihtsalt üle, siis kodu jõudes olin maha rahunenud. Panime ahju kütte, avasime šampuse, hiljem sai siis liha ahju, Kaja toimetas lauapealse kraamiga ja seitsmest sai meie aastalõpu õhtusöök avatud Peale söömist algab selline suremise aeg kus alguses mina suigun, siis Kaja suigub Lapsed on vaprad kuidagi :P Vaatame telet, mängime mõne lauamängu, valame tina. Tinast saab Kaja lille, mina aga mingi kolba ja astlaga tiibadeta langenud ingli, laste omadest ei lugenud suurt midagi välja.
Peame kõik õhtule vapralt vastu ja seega saame ka südaööl saluuti vaatama minna. Oleme Filosoofil ja kaeme siit mida näha on. Lasen ka drooni üles, et kaugemaid vaateid näha Kahjuks unustan masina salvestama panna, seega videot näidata ei ole 
Tänaval on palju rahvast, nii palju pole siin varem inimesi näinudki Kohe näha, et kesklinna ei trügita ja kõik on kodude juures. Ka nii palju saluuti pole me Filosoofi peal varem näinud.
Filosoofi otsa pealt üürikorteritest tuli oma 30 noort pidustusi nautima. Tundusid vene keelt kõnelevad noored. Ma veel mõtlesin, et Ida-Virumaalt, kuna neil seal ju midagi teha ei tohi, ja nüüd tulid koroonapidu siia pidama :P
Reede. Head uut aastat! Öö oli magatav, hommik ärgatav ja päev uniselt elatav. Hommikul molutame. Ennelõunal käin Miiaga Reiniku taga kelgutamas ja slacklinel. 
Edasi ootab meid juba lõunasöök ja siis algas üks paras unelemine. Silmaluugid oli kinni, aga külili ei saanud keerata kuna ootasin Madise kõnet, et ujuma minna.
Kui Madis helistab, liigun Miiaga alla linna. Miia tuleb meie ujumist pildistama. Madisel on omad lapsed ja üks kunagine naabriplikagi kaasas. Kohapeal on aga omajagu inimesi, meeste riietusruumis peale meie veel kolm meest, lisaks on neid ujujaid kes riietuvad õues. Ehk siis täna on selline suurem vees käimine 
Vahepeal saab tegeletud koduste töödega ja siis käin ka jooksmas. 
Nii et ei ole mingi suvaline uimerdamise päev vaid saab kohati üsna füüsiliselt tegus oldud
Laupäev. Lubasin eile Kajale, et ajagu mind hommikul üles ja viin ta tööle. Lihtsalt äkki lähen lastega kuhugi mäele ja siis on hea autot enda käes hoida. Ja mõte oli hea, sest hommikul sajab korralik annus värsket, küll veidi niisket lund, nii et mäele peaks tõesti minema.
Kui koju tagasi jõuan, jalutab Miia ringi. Arvasin, et ta ronib nüüd üles ära, aga mängis pisut oma toas ja uinus taas. Nii tuli neid poole kümnest ise üles ajama minna
Väljas on üsnagi vesine, eriti autoteedel. Lumi on küll sula, aga piisavalt paks, et minna kelgumõnusid nautima. Võtame Inna ja Reijo ka peale ning sõidame ERM’i juurde kelgutama. Rahvast on siin omajagu. Kõrval on snowtubbingu rajad, seal on rahvast veel rohkem
Et ERM’i nõlv on kelgutamiseks lahjavõitu, liigume hoopis Kassitoomele Seal on rahvast küll rohkem, aga rõõmu kelgusõitmisest on ka enam
Kodus tagasi kurdab Miia, et temal pea valutab ja tema tahab magama. Keribki end voodisse kerra, aga magama ta seal ei jää, molutab ja mängib niisama. Kadi ka keerab külili, aga samamoodi ei uinu
Siis toon emme töölt ära. Laseme lastel veel puhata ja puhkame ka ise, lõpuks aga käime Lõunakeskuses Kadile talvesaapaid ostmas, sest eelmistega on probleeme. 
Viimased kolm korda pole mul õnnestunud Pizzakioskist pitsat tellida: esimene kord oli teenindaja eemal, teine kord oli ooteaeg liiga pikk ja kolmandal korral olid nad üldse suletud Täna aga õnnestub endale pitsa koju kaasa tellida, nii et minu õhtusöögiks on täna üks hää ja mahlane pitsa (Y)
Õhtul käime Kajaga saunas. Veemärgi loom, nagu ma olen: vesi meeldib, saunaniiskus meeldib, lumi meeldib, vihm meeldib...
Ja siis õhtusse mahuvad ka Jääaeg 2 ja Talve.
Pühapäev. Põõnasime perekondlikult poole kümneni välja. Võibolla oleks pikemalt molutanud kui liiga valgeks poleks läinud.
Hämar, aga nullilähedane ilm. Peaks midagi tegema ehk kuhugi minema. Läheme jalutama. Teeme suurema ringi kesklinna ja tagasi. Linnas külastasime ka Pihlaka poekest, et juua kohvi ja pisut maiustada. 
Kodus tagasi saab puid veetud ja siis niisama toimetatud, asja eest, teist taga Lõpuks redigeerin pildid ja kirjutan nädalakokkuvõttegi kuni praeguse hetkeni valmis
Hiljem oleme enamasti kodused ja puhkame. Miiaga mängin täringumänge, sest need on ainsad lauamängud mis mulle ka meeldivad
Käin korra ka meiekas ja siis on õhtusöögi aeg. Aga lapsed, nui neljaks, no mitte midagi ei söö. Meil on peekon-verivorst-pelmeenid laual, aga nemad pipardavad nii mis kole... Õnnetus, ma ütleks.
Õhtuseks atraktsiooniks on piparkookide tegemine. Viimane kord said lapsed kahekesi ülikenasti kõigega (va ahjus küpsetamine) hakkama. Ideeliselt saavad tänagi, aga Miia on jonni täis ja leiab pidevalt mille karral nuriseda, jonnida ja häält tõsta... Hilisemal glasuurimisel on Miia juba oluliselt rahulikum ja sõda enam ei ole. Küll on aga glasuurid liiga vedelad ja võibolla võiks piparkoogid ka jahedamad olla, igatahes vajub glasuur inetult piparkookide peale laiali ja kaubanduslik ning kunstiline välimus saavad korraliku hoobi...