Esmaspäev. Kui meie Kajaga käime tööl juba mõnda aega, siis täna saab nö „tööle” ka Miia. Ise ta on sellega väga rahul ja see on hea.
Tänasest on tööl ka kantselei rahvas ja seega saan nüüd rahulikult oma toas toimetada. Võtangi uuesti ette WPKG Express II jamad – ma ei ole suutnud teda nii kaugele saada, et ma haldusesse saaks sisse logida 
Vaatame, alustame osa asju uuesti, äkki ikka õnnestub. (PS Õhtuks õnnestubki!)
Vahepeal võtab hoo maha koosolek MHG gümnaasiumi laagrite osas. Meil on tuleval nädalal kaks laagrit: esimene laulukooridele ja teine gümnasistidele. Mina olen rakkes just selle teisega.
Kaja lubas Miiale kell kolm järele minna, aga kuna üks töökaaslane haigeks jäi, ei saa ta seda teha. Et ka mina ei saa minna, siis saadab emme lasteaeda sõnumi, loodame, et laps ei pahanda 
Vaatan ja imestan: ühed ja samad poisid juba mitmendat aastat järjest tegelevad meil koolis põrandate hooldusega. On neil ka alles tervist kogu selle mürk-majandusega päevast päeva toimetada! Ja siis on kõrgemas eas probleemid probleemide otsa millest arstiteadus jagu ei saa, sest nooruses tehtud vead maksavad korralikult kätte.
Koju jõuame kõik peaaegu samal ajal, vaid Kadi on meil kodune. Kui mina teen juba ettevalmistusi õhtusöögi osas, arvab Kaja, et Miia lasteaia alustamise puhul lubaks neile mäki kraami. Selge, käimegi all linnas ära ja siis teen endale ikkagi ise söögi On praekartulite isu, aga tegemise ajal tekib ka seente isu! Peaks proovima ikka mõni õhtu kuskil seenel käia.
Kui peale sööki põrandal pikali puhkan, käib Kaja välja mõtte jalutama minna. Hea mõte! Ajan kargud alla ja lähemegi, Miia tuleb meiega kaasa. Liigume raudtee äärsel kergliiklusteel ja hindame ka Riia uue viaduktilahenduse seisu.
Täna on soe ja mõnus õhtu. Noored, peaasjalikult just meesterahvad, on kergliiklusteede ääres toolidel ja põõsaste taga vägijooke manustama Vaat et teeb kadedakski
Teisipäev. Ah taevas! Nina on seest katki ja vist on mustus sisse läinud, nii et mingit sorti põletik on ja ma olen paras punanina Valus on puudutadagi
Täna saab tööl no igasuguste asjadega tegeletud, ei millegagi süvendatult. Kui tahtsin ette võtta uute õpilaste nimekirjad, et luua erinevate süsteemide jaoks impordifailid, siis põkkusin lõpuks selle taha, et Stuudiumis ei ole uut õppeaastat alustatud ja sinna ma midagi seega tõmmata ei saagi. Nikerdasin siiski algfailid valmis, läheb ehk esimesel septembril lobedamalt.
Suur vihmasadu tuleb tööpäeva lõpuks peale, mul midagi vihmavastast kaasas ei ole, nii jõuan märjalt koju. 
Peale meie õhtusöögi-pannkoogiõhtut käime jala poes ja jalutame veidi suurema ringi sinna otsa.
Kolmapäev. Täna on hoopis teistsugune päev. Viin Kaja tööle, siis Miia lasteaeda, käin koolist läbi ja võtan suuna Albu peale – mul on seal kahepäevane koolitus „Jalgratturi koolituse ABC” Jäägri Villas. Albu on Tartust pooleteise tunni kaugusel, võtan suuna otse Tallinna maanteed pidi sinnapoole.
Esimese peatuse teen Kaalepi mõisasüdame juures. Siin on vanast mõisast järel vaid riismed ja tähelepanu tõmbab just see hoone kus on kauplus. See on küll üsna kena välimusega, aga mitte mõisa peahoone, mõisa peahoonet enam ei ole.
Teine peatus tuleb pisut enne Albut, Järva-Madises, seal hakkas silma juba kaugelt üle heinamaade kirik. See oli oma olemuselt liiga ilus, et mitte külastada Kirikuni viis kitsas tee ja kiriku juures oli näha ka sagimist. Avastasin, et kirik on lahti ja läksin seda külastama. Kõik kukkusid kohe laia naeratusega mind tervitama, loomulikult tervitasin vastu. Uurisin ka, et mis siin toimumas on, et mine tea, äkki mõni pulm või matusetalitus tulemas. Öeldi, et praostkonna koosolek. Ja siis hakkas autosid ohtralt juurde voorima, kõik mind muudkui tervitama, nagu oleksin ka osa neist Seletasin siis, et ma olen juhuslik külastaja, tegin enda tarbeks mõned pildid ja sõitsin edasi
GPS juhatas mu kenasti kohale. Meile oli saadetud eelteade, et autod jätta kaupluse parklasse. Parkisin auto ära ja just samas ka kaks naisterahvast parkisid ja me hakkasime koos villa poole liikuma. Tervitasin ja uurisin, et kas ka koolitusele – nii oligi, tegime tutvust: Narva kooli esindajad. Lootsin kohe head vene keele kümblust saada, aga nemad palusid, et saaks hoopis eesti keele kümblust Jäi siis nii, ja siit edasi said neist minu laua ja meeskonnanaabrid.
Kuigi me esimesed olime, olid koolitajad juba kohal. Tegime endile nimesildid ja sättisime valmis, varsti saabusid ka teised ja elu läks käima. Kohal oli kolm koolitajat ja 15 õpetatavat 
Kolme koolitaja saatel tegime nii tutvumisülesandeid, tähelepanuharjutusi kui ka meeskonnatööd. Peale lõunasööki jagati rahvas kaheks, ühed läksid ratastega rattaõppe teemalisse töötuppa, teised aga laste liiklusraja töötuppa. Mina olin esimeses.
Kui korraks paistis päike ja ilm tundus mõnusalt soe, otsustasin vaid dressipluusi kasuks. Kui me aga rataste juurde parklasse saime, hakkas koledal kombel sadama ja mul hakkas külm. No vahepeal oli suisa nii külm, et võttis vappumagi. Vihma muudkui kallas, tuul oli suur, aga töötoa tegime kenasti läbi ja kui tagasi parklasse poolteist tundi hiljem jõudsime, oli vahelduseks soe päike väljas ja minul selle ajaga kuivasid riidedki peaaegu ära
Järgmises blokis jagati meid kolmeks ja kõigile anti ülesanne maha märkida võistlusrada ja see siis ka läbi viia. Meie saime „ajalehepoiss” ülesande: et joonistame maha ringi mille sees võistleja sõidab, ringi sees on ämber ja võistleja peab sõidu pealt sinna viskama oma korvist klotsid, aga ringi servi ei tohi puutuda ja jalga ka mitte maha panna – tähelepanu hajutamise mäng.
Nüüd oli pisut aega end tuppa sisse seada. Olin toas koos Indrekuga Tallinna Arte Gümnaasiumist ja meie toa nimeks oli „sea pesa.” Indrek on üsna jutukas mees, minust nii 7 aastat vanem, matemaatikaõpetaja.
Edasi oli aeg õhtusöögi käes ja peale õhtusööki oli plaanis saunatamine. Kõhud täis, liikusid paljud ringi, nii et esialgu ei olnud saunahuvilisi nähagi Otsustasin minna Albu mõisa vaatama, aga nii kui õuele astusin, algas suurem sadu. Kuna kohalik pood oli kinni, siis nii mitmedki liikusid eemale kauplusesse. Kuna pildistada vihmaga hea ei ole, siis käisin poeskäijatega Aravete kaupluses kaasas. Tagasi jõudes oli sadu väheldane ja üks õpetajatest läks just mõisaga tutvuma, liitusin.
Selgus, et kaaslane on huvitatud geopeitusest ja Albu mõisa taga on just üks punkt. Vaatasime mõisa üle, otsisime peituse punkti üles, panime sinna nimed ja liikusime läbi mõisapargi villasse tagasi. 
Saunatamine oli vahepeal käima läinud. Uurisin meeste/naiste teemad saunas üle – saunalina pidu. Ehk siis käisime kõik saunas kes soovisid, soovijaid oli ehk kolmandik.
Peale sauna sai pisut ka päeva kokkuvõtet kirjutatud, ma polnud ainus kes puhkenurgas sülearvuti taga istus. Peale kella ühteteist sai lõpuks voodisse poetud.
Neljapäev. Öö oli nii ja naa. Toanaaber oli kaua üleval, vahtis oma telefoni ja pobises vahepeal miskit. Ja siis kuuest hakkas tema nutikell täistunnist alates iga mingi aja tagant urisema. Ta oli selle kellaga hädas, aga peale neljandat korda sai vist maha.
Hommik on pime ja märg. Sajab vaat et kogu aeg. Peale kohvilauda paneme asjad kokku ja tubadesse meil enam asja ei ole. Teen enne üheksase loengu algust aega parajaks, pildistades siinset nii seest kui väljast.
Esimene blokk algab sees, aga kohe liigume välja. Üllatuslikult jääb vihmasadu üle ja laseb meil eksamirada ehitada. Siis saavad kõik selle läbi sõita ja ka eksamisõitu käime paarikaupa tegemas.
Väike paus ja tagasi laudade taha. Räägime veel eksamite tegemise ja sooritamise teemadel kuniks lõunasöögini välja.
Ja siis hakkame erinevaid kokkuvõtteid ja arutelusid tegema. Meie toreda seltskonna koosviibimise aeg hakkab otsa saama. Lõpuks teeme mingi teemapiltidega iseloomustusringi, korraldan grupipildi tegemise ja ongi kõik. Ja nüüd valgume kõik laiali, igaüks jälle sinna kust ta tuli
Vaatasin eile välja ühe mõisa siin läheduses ja võtangi nüüd üle Aravete suuna sinna: Rava mõis. 
Üsna lihtne mõis muidu, aga kivihooneid on sel mõisal siin palju olnud ja need pole mitte pisikesed olnud!
Ja siis üle Piibe maantee Tartu poole. Kuna vahepeal oli teesulg, suunati kõik üle Koeru. Teel õnnestus ka Liigvalla mõisahoonet uudistada. 
Tartusse jõudes helistab Kaido, et äkki läheks ja jalutaks. Kuigi ma olen üsna väsinud, tahaks isegi minna. Eks ta kuidagi tobe on, et olen kaks päeva ära, jõuan koju ja siis vaat et kohe taas lendu lähen 
Aga ei plaani minna kauaks ja alkoholgi ei ole täna teemaks.
Liigun Kaido juurde rattaga. Kaugele ei jõua – sadama hakkab. Teen meieka juures varjus aega parajaks enne kui uuesti edasi saab liikuda.
Kaidoga kohtume surnuaial Kohe hakkab uuesti sadama, seega leiame varju siin elupuu all. Kütan end koroonateemal korra üles ja lubame, et rohkem täna seda teemat ei kasuta, aga ta kerkib siiski vahepeal teiste asjade raames üles. Lihtsalt see jama on igasse valdkonda enda sisse söönud, nagu vähk...
Jalutasime siis pisut ringi, külastasime ka Tamme staadioni kuna seal käis mingi mäng. Kes need lõpuks mängisid, ei saanudki me teada, mingid kaks suva satsi tegid endale vist suure staadioni kogemusega võistluse Aga ei miskit, vaatama ei jäänud, liikusime edasi kuniks Kaido bussile läks ja Lõunakeskuse poole purjetas ning mina sõitsin rattaga koju.
Kuna ma enne linna saabumist tanklast läbi ei jõudnud, siis nüüd teen käigu ära, sest kütus, mis Albusse sõiduks kulus, makstakse kenasti kinni kui aruandluse esitan (Y)
Ja siis kodus unistame taas niisama. Algselt oli plaan minna Miiaga mänguväljakule, aga nüüd juhtus nii, et täna lasteaias alanud nohule on kaasnenud pisike palavik: 37,3. Kartes, et kraad võib öösel kõrgemaks minna, magan pisikesega diivanil.
Pukas oli täna öölaulupidu. Kahjuks oli see koroonapassi omanikele, seega ma isegi enam ei plaaninud sinnaminekut. Üldiselt oleks tahtnud väga, nagu ka Puka Suvejooksule, aga nonäed, elu on meist lihtsalt üle :P
Reede. Head taasiseseisvumispäeva! Mina võtan selle vastu peavaludega ja kinnise ninaga. Miia muidu magas öösel kenasti, aga sel diivanil on minul ebamugav magada – pea on liiga kõrgel ja nii tekivadki pinged kaelas... No ja võibolla on ka mõned külmetustagajärjed siia juurde.
Miia ärkab vara. Oleks pidanud ta ikka oma voodisse magama panema, seal on pimedam ja oleks ka kauem maganud ehk Venitan mis venitan, aga ega enam magada ei lasta :P
Hommik on hämaravõitu ja toimetused on seega unised Ega midagi erilist ei teegi, toimetan kodulehtedega, mängime lastega lauamänge, pesen nõusid ja käitan pesumasinat Ja seda kõike seni kuniks on aeg rongile liikuda.
Miial püsib palavik, õnneks üle 37,5 ei lähe. Ju siis mingi viirusepisik ikka sees lammutab ja organism võitleb. Noh, jama igatahes.
Miia on pisut haige ja Kadi minuga rongile tulla ei viitsi. Seega tuleb minna üksi. Ega muidu ei lähekski, aga ahjumeister tuleb vaatab asjad üle ja annab nõu, kas midagi päästa või kõik maha võtta.
Rongis on nii palju rahvast, et istekohti ei ole Tallinnast kuni Tartuni – nii räägib kunagine kultuuriklubikas Anneli kes just sel rongil on ja Nõosse sõidab. Muidu üldpilt on „tore”, enamusel on maskid ees.
Pukas, üllatus-üllatus, tuleb maha ligi 20 inimest! See on minu hetkerekord. Raudteejaamas on ootel Janar, ahjumeister. Sõidame koos maja juurde ja näitan talle meie valdused üle. Ahjude koha pealt arvab ta, et võiks siiski päästa, et ei olevat erilisi kahjustusi seoses vajumistega, et ikka potiahi on potiahi. Selge, nii saan oma kõige tähtsama teabe kätte (Y) Aga vaatame ka teised hooned ja aia üle ja siis jääme väravale jutustama. Oi, pikalt jutustame! Lõpuks viib Janar mu poe juurde ja tuututab ise Valka tagasi, mina võtan poest toidupoolist ja liigun maja poole tagasi.
Naabrimees Andres helistab kui kruusateele keeran, tahab niisama lobiseda Nii siis maja juurde ei jõuagi vaid jutustame temaga tema väraval Kell on aga palju ja kui jutuhood sisse saavad, pean hoopis liikuma hakkama. Vaja kasvuhoones käia ja maja uksed lukku panna, et siis rongile tõtata.
Ka rongile on minejaid mitu. See on hea, tähendab, et rongiliiklus on ainuüksi Puka jaoks üsna oluline (Y) Üldiselt usun, et rongiliikluse lõpp oleks Puka hukk. Loodame, et seda ei juhtu. 
Laupäev. Läheme perega Pukka, Kaido tuleb meile täna appi põrandaid üles võtma. Saamegi temaga Rõngus kokku, siin istun mina tema auto peale ja läheme Pukka edasi, Kaja aga läheb lastega Tõrva, et võtta ka ema peale.
Kaido on kord niipalju hakkaja vend, et kui midagi tegema läheb, siis seda ka kohe tegema hakkab Kuniks mina toast seintelt võetud soojustuse välja vean, tema juba lammutab nurgatoa põrandat. Alguses saeme tiigersaega, aga et sellega pole teab mis mõnus teha, siis hiljem lülitume mootorsaele üle Aga jah, Kaido muudkui saeb ja lammutab, mina vean kraami majast välja. Kui Kaja tagasi jõuab, hakkab naispere lõket tegema, sest materjali tuleb majast korralikult.
Kui nurgatuba lahti, on näha, et kahe toa vahel vundamenti ei olegi – sein püsib lihtsalt tala peal. Ka on näha, et vundamendil on omad vajumised olnud ja ta on suisa kohati suurte mõradena laiali vajunud. Ei midagi head. Teise toa põranda avamisel selgub, et ahi on põranda peal ja seega me ahju päästa enam ei suuda. Nii lammutame ka ahju ära ning tema jäätmed me matame põranda alla täiteks.
Ka toa taga olev koridor ei oma vundamenti. Ja mis kõige hullem – kõik puit, mis vundamendile toetub, vajab vahetust. Ehk siis terve ring ja vaheseinte alt oleks vaja majal prussid välja vahetada. Ma ei teagi enam nüüd, kas tõesti on enam mõtet seinugi püsti hoida, vaid kogu maja vundamendini maha võtta?
Lõke leegib meil aga kogu selle aja. Kõik puitmaterjal, mis põrandate lammutusega tuleb, läheb tuleroaks – mitte midagi ei ole päästa. Põrandate alla on peidetud ka aknaklaasi ülejääke, needki jätame vundamendi valamise alla... Lastele kogu see soodoma ja komorra aga meeldib - ronivad ja jooksevad siin läbi kogu maja. Kaja alguses keelitab, aga nähes nende rõõmu ja soovi sellise seiklusraja järgi, annab temagi järele. Lihtsalt loeme sõnad peale, et peavad väga ettevaatlikud olema.
Peale majasiseseid lammutusi Kaido lõpetab. Et ta liigub Tõrva, viib ta Õnne kaasa. Kaja jääb lõkkevalvesse ja mina käin Kadiga autoga poes, sest minul on plaan täna siia jääda ja Kadi jääb minuga. Kui poes ära käime, lähevad Kaja ja Miia aga Tõrva. Ega muidu ei mindakski, aga Õnne tahab oma ema juurest läbi käia ja Kaja siis transpordib teda.
Teeme siis Kadiga maja juures veel töid: seame lõket ja üritan ahju ülejääke põranda alusele laiali ajada; see viimane ei olegi nii kerge töö... Igatahes olen üsna väsinud ja jalad botaste sees suisa tulitavad. Et meil oli Kadiga tehtud ajaplaan millal töö lõpetame ja midagi teeme, siis lõpuks oli meil aeg jalutuskäiguks.
Jalutasime poe kaudu ja tegime koolile ringi peale. 
Vana osa läheb lammutamisele, seal ühel pool tellinguid ees ei olnud ja ma võtsin loa vaadata seda vana hoone osa ka seest. Mitte et ma seal väga ringi uidanud oleks, lihtsalt treppi mööda liikusin kuni teisele korrusele ja kiikasin koridore.
Maja juures tagasi toidame lõket ja saame kõik kraami peale ära. Ehk siis päeva toodang sai realiseeritud. Aga meil oli veel üks plaan: minna vastu võtma 20:47 saabuvat rongi. Võtsin ka drooni kaasa, et rongi saabumist filmida.
Raudteejaamas on üks inimene veel, aga see on kuidagi lääpas, justkui magaks Aga meil vahet ei ole. 20:43 pidi täna loojuma päike. Lasen drooni üles, teen pilte. Siis suunan drooni kaamera rongi saabumise poole ja panen filmima. Rongi aga ei tule ega tule. Kui seitse minutit olime oodanud, jooksin raudteejaama asja uurima. Jaamakorraldaja väidab, et rong seisab kuskil Elva ja Palupera vahel. Selge, ei jõua me teda ära oodata ja lasen drooni maha. 
Nüüd aga üritame uurida kes see magav inimene on ja kas kõik on korras. Istus siis neiuke, Monte Cristo veinipudel ja käekott külje all, kere põlvedel ja kõrvaklapid peas ning magab. Toksan ta üles, virgub teine. Uurin, et kas ta ootab rongi. „Miks ma siin olen?” saan vastuseks. Küsin, et kuhu ta sõita tahab. „Pukka!” „Te olete juba Pukas, jäite vist magama?” „Miks ma siin olen?” uuritakse taas Annan talle siis märku, et rong hilineb ja kui ta rongile ei taha, siis mingu koju.
Kui me Kadiga Uuele tänavale keerame, kuuleme raudtee ületuse kellasid ja rongi hõikeid – saabus siiski. Aga kell on palju ja pimeneb silmnähtavalt. Kobime Kadiga madratsitele ja vaatame ETV2 vahendusel saadet Metslased mis paistab selline põnev saateke olema, ka Kadile meeldib.
Pühapäev. Öösel saabub nohu. Ohh, ja see nohu ei lase ei magada ega hingata. Tuba on nuusatud vetsupaberi tükke täis! Kadi aga väidab hommikul, et tema ei kuulnud minu nuuskamisi, mis muidugi on hea.
Hommikusöök köögis: köök on külm, kõik kohad on ahju lammutamisest lendunud kivitolmust punakaspruun. Ei ole teab mis kena, aga ajab asja ära. Kui hommikusöögiga ühele poole saan, saabuvad teised Tõrvast.
Alguses aitan Õnnet ja Kaja aiatoimetustes, siis aga alustan põranda alla lammutusjääkide laotamisega. Järgmiseks suuremaks tööks on ahju lammutamine teisel korrusel, kuna see teeb maja raskeks ja nii on äkki keerulisem hoonet tõsta et alumisi prusse hakata välja vahetama kui selleks tööks läheb. Et teiselt korruselt kola ära vedada, tuleb enne kõrvalhoones ruumi luua... Aga aeg kulub ja on näha, et selle ahju lammutamiseni siiski ei jõua seekord...
Et nüüd mitte päris lolliks rahmeldada, lõpetame tänaseks tööd ära. Viime Õnne Tõrva, käime Pikasilla tanklast läbi ja purjetame Tartusse.
Kaks päeva lammutamist – võite arvata kui puhas ma olin. Seega teeme täna Kajaga sauna, et higistada saast lahti ja siis puhtana uuele nädalale vastu minna