Esmaspäev. Nonii, uus nädal! Päevad on järjest lühemad, hommikud ärgates pimedamad ja õhtud kaovad kiiresti hämarusse. Aga loodus on värviline, vähese saju ja piiluva päikesega 
Ajame endid hommikul kenasti üles. Mina ärkan hullu peavaluga, põskkoopa teema on vist ajudesse hakanud pugema... Õnneks saab õhtul perearstile.
Kuna kõrvad on kui vatti täis, ma täna kõrvaklappe tööle minekul pähe ei taha. Sõidan lihtsalt rattaga, müts loomulikult peas.
Koolis on jooksupäev 
Jooksen probleemidele vastu Ja muidugi MS tenantiga saan ka majandada nii et vähe pole. Liidan nüüd kaks tenantit kokku, aga nagu ikka, mingite kaladega... Mõned kalad said ka kinni püütud, aga neid jäi veel...
Poole neljaks liigun alla linna kus teised mind juba ootavad – aeg perearstile minna. Kurdan koos lastega mured ära ja saame siis ka vastavad juhised oma probleemide lahendamistele ja liigume laiali. Kaja läheb lastega poodi ja mina kooli tagasi.
Kodus sööme, peaaegu et magan, ja siis käime jalutamas millest vaid Kadi osa ei võta – õpib.
Täna on Bruno Junki sünnipäev. Tegin temast ja meie albumitest ka pisikese kokkuvõtte mida jagati isegi Puka Kultuurimaja FB lehel
Hilisõhtune film: Labürindijooksja: Surma ravim (Maze Runner: The Death Cure, 2018)
Teisipäev. Ooo, võimas aur! Õigemini udu! Väljas on paks udu ja see on ilus. Liigun kooli väikese ringiga et siis mõned kaadrid püüda. 
Otsin taga koolile eraldatud MS Office litsentse, aga ei leia neid. Ausalt pole ma märganud, et nad peale tenanti kinnitamise need mulle üldse saatnudki oleks. Ega lõpuks muud üle jäägi kui kirjutada taas GT Tarkvarale...
Muusikaõpetajad kutsuvad mu alla, kuna nemad ei saa oma uuest sündist heli kätte. Otsin ja katsetan erinevaid nuppe ja seadeid menüüs, aga no ei leia, ikka on ekraani peal ’mute’ ikoon. Uurin siis manuaali ja avastan, et taga on üks pisike lüliti millest kõlarid välja saab lülitada...
Täna tegelen digihügieeniga, seda just e-mailides. Mida pole vaja, lähevad prügikasti, mida on vaja, katalogiseerin ära. Üldiselt ma teen seda ka jooksvalt, aga ikka on palju selliseid asju mida olen Inboxis hoidnud.
Õhtul on kooli sünnipäeva koosolek. Plaanitust tunnist saab kiiresti poolteist tundi Aga et tegemised on suured, siis juttu ja arutlust jagub. 
Kodus söön ja keeran pikali Väike taastumine teeb ainult head. Ja siis käime jalutuskäigul ja toome apteegist vitamiine
Miia räägib: „Kadi ei saa Snixi!” Mõtlesin tükk aega mida ta öelda tahtis, aga Kaja ütles, et tegelikult mõtles ta vist Twix’i
Eesti tüdrukute U-17 jalgpallinaiskond mängis Moldovaga ja tegi 10:0 mängu. Väravaid näeb SIIT. On ilusaid väravaid ja on katastroofilisi vastaste väravavahi puudujääke...
Kolmapäev. Tänane päev läheb kiiresti käima, seda nii kodus kui tööl. Paljusi õpilasi on tabanud mälukaotus, nii et saame lähtestada nii arvutisse logimise kui ka Stuudiumi paroole. Et sellised õpilased ühekaupa tilguvad, hakivad nad mul kogu päeva ära.
Ja siis saab ajaloos tuhnitud, et leida mingeid dokumente mida on üsna ammused sekretärid teinud Ega keegi teagi kas need dokumendid peaks ka kuskil alles olema või mitte, aga mina skänneerin oma valdused kõik läbi ja midagi ka leian.
Ohooo, lõuna ajal on meie toas väike koosolek ja sinna tuleb ka üks dekreedis olev õpetaja oma pisikese Ollega Kuniks teised koosolekut peavad, olen mina mõnekuuse tite hoidja; vabatahtlikult
Igal nõudlusel on pakkumine Mul oli aja ümbermängimise nõudlus ja selleks tuli ka hea pakkumine Ehk siis, täna on vaja minna kahesele rongile, aga juba homme õhtul teen selle aja koolis konverentsiülekande testimistega tasa. Pika jutu mõte on, et täna liigun rongile ja sõidan Pukka, kuna täna õhtul tuuakse meie tellitud prussid.
Rongis on üsna vähe inimesi. Panen kõrvaklapid pähe, sülearvuti sülle ja toimetan. Tartu teises peatuses tuli peale üks noormees ja huvitaval kombel litsus end minu kõrvale, kuigi meie vastas olevad kolm tooli ka vabad olid Väga veider. Aga noh, mul oli kama, mina olin omas mullis kuni Pukani välja.
Pukas tuli maha minuga koos viis inimest. Enamus neist liikus koos minuga Kesk tänavat mööda. Ilm oli küll hämar, aga loodus oli imekena ja värviline. Võtsin fotoka välja ja tegin pilte. Apteegi juures avastasin, et see on lahti, kasutasin juhust esimest korda elus siin ka sees käia
Tean, et apteeker ja tema ema tundsid minu vanaema. Astusingi läbi ja tegin tutvust Tore inimene oli, kunagi räägime temaga ja tema emaga apteegi teemadel rohkem. Ja kunagi tuleme siia ka emaga, sest ka ema tunneb neid.
Palgid tulevad kuue paiku, see tähendab, et mul on aega ja ma võtan ette keldri lae avamise. Ja mis ma avastan, on see, et sellele inimesele kes selle asja sinna kokku keeras, tuleks ehituskeeld anda. Niiskes ruumis on puitlagi mille all on peno tihendatud Makroflexiga. Suvel olid puitlauad mitu kuud veetilkadega kaetud. Lauad, loomulikult töötlemata, olid löödud täiesti üksteise kõrvale, ehk et suurest niiskusest olid nad pundunud ja laperdasid, pooled kruvidki oli pundumine ära lõhkunud. Ülejäänud kruvid aga olid igaüks eri nurga all sisse lastud ja sügaval puidu sees, nii et neid ikka andis sealt välja otsida ja keerata. Peno väljavõtmisega saab veel vaeva näha, kuna see on makroga tihedalt kinni lastud... No kes teeb siiskes ruumis peno ja puiduga?! Pealegi, arvestades, et ise majas ei ela... Eks ta müügi jaoks nö ’üles kõpitseti’. Loomulikult on siin ka alles vanad seenkahjustusega põrandatalad ja uute talade kinnitamiseks on igasugu korralagedust tehtud... 
Lõpuks ajas nälg mu majast välja ja käisin poes. Võtsin rahulikul, nautisin ilma. Tagasi maja juures toimetasin vanade ahjutellistega, need oleks vaja puhastada ja ladustamiskohta viia. Umbes pooled said tehtud, siis oli aeg nii kaugel, et saabusid oodatud prussid.
Transpordipakkuja Heiki on pensionieas sõbralik ja agar mees. Töö käis meil kiirelt ja lihtsalt. Et ta liikus tagasi Tartusse, ei pidanud ma ajaga võidu jooksma, et rongile pääseda, vaid ma sain Heikiga kaasa
Terve tee jutustasime. Põnev inimene. Elupäevad tegus olnud, leidnud oma nišši tööturul, iseenda peremees ja minu hinnangul just sellisel elutasemel kuhu isegi tahaks jõuda.
Kuna Heiki läks järgmist tööotsa K-Rautasse peale laadima, siis mina otsustasin Riia ringilt koju jalutada. Kaja ja Miia jalutasid mulle vastu. Väga mõnus jalutuskäik üsna tegusa päeva lõppu. Kui iga päev saaks kahese rongiga Pukka ja õhtul kuuesega tagasi, jõuaks üsna palju tööd ära teha 
Kodus kinnitan keha ja asjatame lastega. Lõpuks lähevad kõik magama, ainult mina vahin veel telekat. Aga väsimus oli nii palju peal, et arvutit õhtul enam kätte ei võtnud. 
Neljapäev. Täna magasin halvasti - nägin reedest vilistlaskonverentsi unes Jah, kuidagi painas, kuigi täna alles paneme tehnika kokku ja teeme õhtul testid. Peakorraldajad Kirstin ja Jana soovivad konverentsi ülekannet saada võimalikult head, ju mul seetõttu ongi pinge peal
Niisiis, hommikul vaatame uurimustöölise Kaleviga asjad üle ja paneme tehnika paika. Aega võtab, asja saab
Lõunast on igaaastane Tamme jooks. Ma sel aastal põskkoopapõletiku tõttu ise ei jookse, aga olen fototoimkonnas. Ilm on üldiselt jahe, aga melu on suur. Kolm tundi läheb kui unenägu.
Kaja on täna Tallinnas müügikoosolekul-olengul. Seega toon Miia lasteaiast ära ja suundun temaga kooli. Mul on talle valmis juba mõned saiakesed, sest teada on, et niikuinii ta tahab süüa. Ja siis algab tehnika testimine. Peakorraldajad on ka ise abis ja asjad sujuvad. Küll Miia vahepeal väsib ära ja tahab koju, aga õnneks ei lähe meil enam kaua ja varsti sõidamegi koju, sest testid õnnestusid.
Käime lastega jalutamas – poes piima järel. Ja siis toimetame nendega kodus. Lapsed on täna kuidagi ülijutukad, kord üks, siis teine, vahepeal ka tahavad koos jutustada Koorin samal ajal õunu, et teha mõned masinatäied kuivatatud õunu talveks.
Kui lapsed juba magavad, saabub emme rongiga Tallinnast. Käin tal vastas.
Reede. Magasin vaatamata eeloleva päeva keerukusele hästi. Ju siis mu eilsed õnnestunud katsetused olid piisavalt edukad, et need unenägudesse ei trüginud (Y) 
Koolis kuulen pillide häälestamist – kuskil miskit toimub. Et täna kodus ei söönud, tuleb minna nagunii sööklasse, seega uurin teel kohe järele kas täna on siis see ammu välja kuulutatud muusikaline hommik - nii ongi! Pildistan kõik osalejad üles, naudin muusikuid, kellest mõned olid ikka juba tipptegijad! 
Peale hommikusööki liigun aulasse, panen asjad valmis ja tõmban Zoomi üles. Täna on MHG vilistlaskonverents „Inspiratsioon: Xdream”. Selle saatel on palju esinejaid, enamus kohapeal, aga üks ka Zoomis, mis mu põlveotsa-tehnikaga toimetades asjad keeruliseks teeb. Aga eile kõik toimis (Y)
Alustab Kunnar Karu kel on Powerpointi esitluses ka videod mille heli ma aga pole kuidagi plaaninud aulasse tuua. Algab mõttetöö ja närvidemäng. Leian lahenduse lisakõlarite näol, aga juhtub nii, et esitluses ta videoteni ei jõuagi, seega kukkus kivi südamelt ära
Teine esineja, Urmo Männamaa, esines ilma esitluseta ja läks lihtsalt. Kati Vald oli esitlusega, aga ka see läks kenas joones lõpuni. Esimese bloki viimane esitleja, Kärt Tomberg, tegi etteaste ja esitluse kodus. Ümberlülitus toimis kenasti, kuigi esimese hurraaga ehmatasin ära, et miks tema heli meile aulasse ei tule, aga ta lihtsalt ei rääkinud just sel hetkel Aga ka tema esitlus läks kenasti ja pea tunnisele vaheajale läksime rahuga vastu.
Teine pool peaks olema oluliselt lihtsam, aga ma siiski vaatan uute esinejate materjalid üle ja panen valmis. Kuna söökla on hetkel paksult rahvast täis, ma sööma ei jookse. Panen uue bloki käima ja lähen siis.
Teise ploki esimene esineja on Asko Künnap. Tegemist graafilise disaineriga ja tema jutt on nii hea ja voolav, et ma lihtsalt pean seda kuulama! Kõhukorina saatel kuulasin lõpuni Siis sai peale Kairi Lentsius ja ma võtsin siit aja lõunatamas käia. Ja siis saali tagasi kuulama.
Asko ja Kairi kokkuvõtteks võin öelda, et nemad ei rääkinudki nii enda edulugudest kui et tegid reklaami neile asjadele millega nad tegelevad. Aga oleks tahtnud just kuulata kuidas nullist sajani liiguti
Järgmiseks Joel Kukemelk – nö investeerimisteemaline inimene. Tema rääkis mitmeid põhitõdesid edukaks saamisest. Nimelt, et kui tahta investeerimise alal kuhugi jõuda, peab tegema tööd, varuma aega ja olema terve ning sportlik. 
Vivian Unt, jalanõude disainer, rääkis mahedal häälel igasugu põhitõdedest ja seda kuidagi hingestatult ja filosoofiliselt. Rääkis ka oma eduloo ja jagas näpunäiteid. Teda oleks võinud pikalt kuulata, kuigi ta niigi 25 minutit üle aja läks
Konverentsijärgselt panen aulas asjad kokku. Rammstein saab samal ajal peale Ja see kokkupanek võtab omajagu aega, sest ei taha midagi niisama vedelema jätta. Ja kui asjad koos, ongi aeg koju liikuda.
Kui Kaja Miiaga jõuavad, sõidame kohe edasi: käime Raadi taga Grossi poes. Õigemini on mul asja seal olevasse apteeki, kuna see on ainus apteek kus on olemas kõrvarohi...
Kodus sööme ja sureme Oleme Kadiga põrandal pikali maas, väsimus on peal, loidumus samamoodi. Lihtsalt vedeleme ja oleme. Aga et pikk vedelemine ära tüütas, tegime lastega jalutuskäigu meiekasse.
Kadi ei suuda välja mõelda mida ta sünnipäevaks tahab. Nii palju ta teab, et raha kindlasti mitte Ise korjab endale telefoni fondi ja nüüd siis tema ei taha?!
CERT-EE uudiskirja järgi saab targemaks ka erinevate terminite eestikeelse vaste kohta: rootkit - juurkratt, password spraying PoC exploit – paroolisimultaan...
Laupäev. Oleme täna üsna varajased ärkajad. Sööme, toimetame, paneme asjad kokku ja hakkame Pukka liikuma. Aix vastab ka mu sõnumile ja nii saame tänaseks ka muruniiduki mille siis Tarust kaasa võtame.
Aga me ei liigu esmajärjekorras Pukka. Käime enne Tõrvas kus saame minu ema juures süüa. Teeme emaga ka ühe jäätmejaama ringi, et sinna viia ema enda vanu riideid ja vanaema juurest madrats. Nüüd võtame peale Õnne ja liigume Pukka.
Pukas hakkab Õnne aiandusega tegelema, mina teen tule pliidi alla ja panen lõkke üles. Lõpuks saab meil kõik põletamistvajav põletatud, muru niidetud, lauad ühe korra immutatud, üht põõsast ragutud, kolm selle kasvu aianurka kasvama pandud ja mitmeid muid pisemaid töidki tehtud. Lapsed olid vahepeal nutiseadmetes, vahepeal pildistasid, vahepeal käisid meil nö abis.
Trimmer meil viimasel ajal näitab hambaid: kui käivitusklapp on peal, käib kenasti põhjagaasiga, aga kui klapi maha lased, siis ei suuda tuure peal hoida ja sureb välja. Kaido on Valgast Tartu liikumas ja käib Kariniga siin. Vaatame masinat, nikerdame ja näperdamine ja lõpuks ei lähe ta enam üldse käima Tuleb ikka linna masin ära tuua ja karburaator lahti harutada... 
Tõrvas tagasi käime minu ema juures söömas ja siis teeme tuuri mamma Juuli juurde Hummulisse. Hummulis läheb meil omajagu aega, kuna avastame mingid koid elamises ringi lendamas ja me tahame aru saada kust nad tulid ja kes nad on. Kaja lõpuks leiabki, et tegemist on toidukoiga. Ja siis avastab Kaja ka kapi kus nad massiliselt vohavad. Nii me siis tapame koisid ja puhastame kappi aga ma kardan, et neil on seal mujal ka mõned elupaigad, aga eks seda menetletakse juba mõni teine päev. 
Öömajale lähevad Kaja ja Miia Õnne juurde, mina Kadiga aga oma ema juurde.
Pühapäev. Mingi lööve vms Kadi õlgadel annab tal ka öösel tunda – sügas end. Aga ma arvan, et ma ei ärganud mitu korda öösel üles sellepärast Lihtsalt magamismugavused ema juures ei ole nii head kui kodus
Täna on hommik milles on kõik plaanid veel kinnitamata. Aga riburadapidi saavad asjad paika. Ehk siis lõpuks käin emaga surnuaias kuhu ka Miia kaasa tuleb. Saame seal asjadega üllatavalt kiiresti ühele poole, kõik imestavad
Kajal on täna südapäevast alates sõbrannadega kokkusaamine. Et lapsed ka parema meelega Tartus on kui Pukas, siis nüüd sõidame kõik Pukka, aga mind tõstetakse seal maha ja Kaja lastega liigub Tartusse edasi.
Töid, mida ära teha, on mitmeid. Kõiki lõpuks ei jõuagi. Alustan laudade Pinotex’imisega. Kui need ühelt poolt valmis, siis valan kinni vundamendi vajumisest tekkinud kaks lõhet – nad lihtsalt ei meeldi mulle ja seega valan täis. 
Siis saab lauad ka teiselt poolt immutusega tehtud, panen nad staablisse ja tekitan neile vihma kaitseks varju. Aga kell on minuga täna armutu. Tegemist oleks, aega ei ole. Võiks ju minna ka õhtuse rongiga, aga toimetaks äkki kodus ka veidi. Nii ma siis poole kahest lendan rongile.
Riided on noh, niiöelda mitte just eriti viisakad. Pesta oleks võinud, aga Pukas meil veel neid võimalusi pole. Raudteejaamas avastan, et ka maski ei ole, seega istun rongis ilma maskita. No mis mul teha oli? Ja ma polnud ainus maskitu sellest viieteistkümnest inimesest kes Pukas peale tulid.
Rongis istun tüübi kõrvale, vastas on kolm kohta millest kaks täidetud. Kõik kannavad maski. Löön silmad oma läpaka peale ja ei tee kellestki välja, kui just piletikontrolör välja arvata. Kui Tartule läheneme, tõstan silmad üles ja avastan, et üks on maski alt nina vabastanud ja teisel ripub see kõrva küljes Novot, andsin vist halba eeskuju. 
Kuna Kaja kodus ei ole, on mul raudteejaamas vastas kolm plikatirtsu: kaks oma ja üks Kadi sõbranna. Jalutame kodu poole. Lapsed jäävad mänguväljakule, mina liigun koju kuna nahk on märg ja külm on. Vaja kodus end kasida ja teed juua. 
Ja siis toimetan pisut kodus. Varsti saabub ka Kaja ja nii jääme lõpuks kõik õhtut nautima. Mängin lastega, siis mängivad nad ise ja mina võtan pisut veini. Tore õhtu, kui Miia ja Kadi mängulised karjumised välja arvata
Käime surnuaias ja autosse tulles räägin emale, et ka Sipelgate haud oli korras. Miia ajab silmad suureks ja küsib üllatusega: „Sipelgate haud?” Tõsi, lapsele võis see naljakas tunduda, sest tema ei teadnud, et see on ka meie sugulaste perekonnanimi