Esmaspäev. Selg teeb täna hommikul ärgates rohkem valu kui eile. Ka olemine on kui vati sees – rohud mõjuvad. Samas on nagu kerge eufooria ja tegutsemisvajadus ka peal. Nagu kooliski teistele selgitan, et olen pilves, ja kui midagi valesti teen või valesti ütlen, siis nendes tingimustes olen ma süüdimatu 
Täna on mõningaste läpakatega tegemisi ja igasugu muud putru. Teen kõik ära mis vaja, aga ise justkui täie teadvusega asja juures ei ole. Ma saan ise ka aru, et olen pisut napakas ja kurat, muudkui jutustaks, ükspuha kellega Kummaline.
Nüüd kirjutan lõigu millest võite üle minna, sest siin midagi ilusat ei ole, aga võin vajada seda kunagi. Nimelt oli häda nr 2, aga punnita sina mis sa punnitad, no ei tule välja. Õigemini välja nagu tuleb, aga olen kõhust nii kinni, et ära ei lõiku. Asi oli nii lootusetu, et ajas naerma, kuigi naerda seal nüüd küll midagi polnud. Mis ja kuidas edasi enam päevavalgust ei kannata, midagi jääb siiski meelde ka...
Õhtul kui Miiaga koju jõuame, on emme töölt saabunud ja juba tõstetakse toit lauale. Vaat see on elu! (Y) Sööme, siis puhkame. Pärast aga on ikka tugev liikumisvajadus, aga keegi minuga kaasa tulla ei viitsi. Nii lähen üksi ja korjan läbi Karlova postikleepse. Kohtume ka Henrikuga kes oma teise poolega (vist) parasjagu lilli istutas. Tore oli kohtuda, miks, ma ei tea, aga lihtsalt oli tore. Henrik on ihult ja hingelt filosoof ja tema mõttemaailm on veidi teisel, aga minu jaoks päris põneval tasemel (ma täpsemalt seletada ei oska).
Kodus tagasi olles ei taha telekat vaadata, ei taha arvuti taga olla, ei taha ma ei tea mida. Aga et köök on kui hullumaja, võtan selle ette. Aga ega muud rohkemat jõua ja jaksa kui kõik nõud ära pesta, kuivatada ja paika ladustada. 
Teisipäev. Taaskord pole just ilus asi mida kirjutada, aga endale logi mõttes pane kirja. Ärkasin öösel üles, kleepuv-higine, aga ei olnud palav, ei saanudki aru mis seda põhjustas. Päris palavikku ka ei usu et oli, kuna palavikuga on unenäod korduvad ja painavad, praegu ei olnud. Igatahes oli pissihäda ja ma läksin tualetti seda lahendama. Põis on, aga tulema ei hakka. Täielik nõutus, meenus kohe aastatetagune aeg kui pimesoolega haiglas olin, siis ka mingi valuvaigisti mõjus eesnäärmele (see vist on see kraan mis juhib seda värki?) ja siis pandi kateeter. Ainuüksi mõte kateetrile tekitas hirmu ja läksin taas üle kere higiseks. Ma tõesti ei tea kui kaua ma seal istusin, aga lõpuks suutsin end nii palju lõdvestada ja endale sisendada, et kraanid pisitasa avanesid ja seks korraks sai probleemiga ühele poole. On teil midagi sellist kunagi olnud? Igatahes arvan, et kõike seda põhjustavad rohud.
Seljal on paremal pool selgroogu üks ümaram ja valus punkt. Tahaks seda kogu aeg masseerida, sest siis mõneks ajaks valu taandub. Istudes ka istun nii, et see punkt oleks vastu seljatuge, sest siis on olemine OK. Kahju, et perearstile saan alles esmaspäeval ja siis ei tea ka veel kuna neuroloogi aja saab.
Kooli jalutan, kuna rattaga on seljas iga teepinna kumerus tunda. Aga ega käimise ajal on ka, nii et justkui vahet nagu siiski ei ole. Samas ilm on juba hommikul mõnusalt soe ja päikeseline. Kooli akna taga olevate puude lehed kasvavad märgatavalt – eile oli läbi puuokste oluliselt rohkem näha kui täna.
Tööl tegutsen äraminevate masinate ja nende igasugu jublakate ja kaablitega, et saaks õhtuks kraam kokku ja et ma võiksin selle teema unustada. Öösel tuli idee kuidas oleks oma masinaid lihtsam jälgida ja põhivarana tabelitesse kanda. Vaja käsiskännerit ja trükkida ise vöötkoodid...
Päeva peale suhtlen ka kooliõega ja käin lõpuks apteegis, et oma kinnisele kõhule leevendust leida. Väljas on nii neetult palav kui poes käin, peakate oleks mõistlik olnud ja päikeseprillidest tundsin ka puudust.
Miia soovib sõbrannat külla ja mul pole selle vastu midagi. Sõbranna aga peab kodust läbi käima, kuna ta on kasside vastu allergiline. Miia läheb temaga kaasa ja lõpuks pöördub asi niimoodi, et Miia jääb hoopis sinna küla peale 
Mina keeran aga veidikeseks magama, kole raske on olla. Siis aga käin ühel abis printerit seadistamas kus läheb mitu tundi...
Kolmapäev. Kui eelmised päevad on selja osas pigem rahulikud olnud, kuigi valu pigem tõusvas tempos, siis täna hommikul on valu taastunud reede hommiku tasemele. Ikka masseerimine annab veidi leevendust, aga muidu paremale alla vaadates tõmbab valuhoo punktist läbi...
Tööpäev veab mind mööda maja ringi, ei midagi tõsist, aga on toimetamist. Pealelõunal hakkavad silmad ja pea valutama – huvitav, mul peaks ju valu leevendavad rohud peal olema?! :O
Peale kooli saadan Miia koju ja lähen rattaga Nooruse tänavale. Seal on Rahvusarhiivi Noora maja kus toimub BuildEST programmi seminar. Tänane teema on maja renoveerimine. Saab pisut targemaks ehituslubade teemadel mida ma oma majagi juures vajan. Kuidas ma sinna seminarile üldse sain? Aixi maja on välja valitud üheks kandidaadiks BuildEST ja TalTec ühistöö raames ning siis oli väljavalitutele seminar ning ta kutsus mu kaasa Kuigi see sõi kogu õhtu ära, oli ta üsna tark käimine.
Neljapäev. Kui öö on OK ja hommikul ärkamine justkui ka, siis kohe peale ärkamist algab julm peavalu, aju oleks justkui turses ja üldse on enesetunne halb ning kisub kergelt südagi pahaks. Teen mõned toimetused ära ja siis otsustan pikali visata seniks kuni olemine paraneb. Terve tunni vedelen. Selle aja jooksul läheb Kadi kooli ja Miia ärkab üles. Mitte et ma nüüd päris korras oleks, aga võtan ratta ja liigun kooli.
Koolis on kohe mõned pisidetailid vaja lahendada. Lisaks on süleritega igasugu veidrusi läbi pahatahtlikkuse, aga nendega saan üsna kiiresti mäele. Tuleb hakata uurima kes see tarka mängida üritab.
Täna korraldab õpilasesindus aulas maleturniiri. Ei, ma ei võta sellest osa, aga nad tahavad kasutada tahvleid, millele tuleb peale panna äpp Chess Clock. Kasutame sama äppi ka siis kui õpetajatega malet mängime, aga siis on see oma telefonis
Neljast algab male aulas. Peale paljude õpilaste, kellest suur osa on just väljakad, on mänguplatsil ka kaks õpetajat. Mängud on 10 min mängija kohta ja asjad käivad kiiresti. Isegi esimesest klassist on mängijaid! Väga lahe, kes küll võitis, ei jõudnud ma ära oodata – vaja oli lahkuda.
Reede. Öösel saabusid peavalud ja tualetiski tuli käia suisa kolm korda! Eile sai arbuusi pugitud ja mul on tunne, et tabletikuuri ajal jõin palju vett ja see kogunes organismi, et nüüd tuleb see ka kõik välja. Aga peavalu oli suur ja ei tahtnud mind kuidagi maha jätta, ka 1 mg paratsetamooli ei teinud olukorda paremaks. Aga kui juba hommik liikvele läks, siis läks veidi paremaks.
Selg piinab rohkem kui eelmised päevad. Enne olid ju tabletid peal, enam ei ole ja nüüd on punkt seljas oluliselt valusam. Tuleb üritada seda punkti masseerida. Ka õlad jäävad nüüd tuimaks, ka neid siis masseerin ja püüan kergelt võimelda...
Koolipäeva suurim toimetus on arvutiklassis kuhu jäi panemata üks keeleõppeprogramm. Seda kahjuks ei saa hulgiinstalliga paigaldada, nii et käin kõik masinad ükshaaval üle.
Täna on päev kus pole vahet kas aken on kinni või lahti, ikka on palav :P Ainult kui aken lahti on, on ehk pisut värskem õhk. Lõuna ajal Miial järel käies jätsin jope heaga koju – isegi mina, külmavares!
Õhtul on aulas kontsert. Lastekoor ja õpetajate-vilistlaste koor esinevad. Aitan neil aula korda sättida ja võtan osa ka keeleharjutusest, siis aga korjan Miia ja läheme kodu poole liikvele.
Koduaias on meil täna grill koos meie, Kaidi ja Mõmmiga. Saab mõnus istumine ja hää kõhutäis. Algselt paistis meile päike, aga mida hiljemaks, seda rohkem päike end maja taha peitis ja jahedamaks ka läks. Sääsedki kippusid tülitama, aga neid oli veel õnneks vähe.
Laupäev. Maale mineku päev. Kui korraks mõtlevad mõlemad tüdrukud, et nad maale ei tule, siis Miia ikkagi tuleb – tubli tüdruk! Käime K-Rautast läbi, võtame Tõrvast Õnne ja olemegi maal.
Kiirelt lähevad aiatööd käima – Õnne lippab ees ja meie järel – Õnnel on täna palju plaane Paras rahmeldamine tundus vahepeal, vähemalt kõrvalt vaatajana. Mul oli ju hea kõrvalt vaadata, suurt ise midagi teha ei saa. Muidugi kõige kiuste otsustas vibropump katki minna – korpus lõhki külje pealt. Seega tuli Kajal erilisi jõunumbreid näidata ämbrite veol. Vahepeal külastas meid ka tsikliga ringi kärutav Kaido kes siis ka kohe rakendati veekandmise vankri ette.
Mina lasin muruniidukiga ringi. Üldiselt nagu polnudki väga midagi lasta, oleks minu hinnangul võinud ka järgmine nädalavahetus teha. Ei tea kui palju kordi me sel suvel muru pügame? 10 korda? Eks hakkame loendama, täna siis sai esimene kord
Päike küttis mõnuga ja praadis meid. Käsivarred ja kael on üsna kõrbeda saanud. Miia harrastas vannis üsnagi külmas vees sulistamist, pikalt seejuures. Aga muidu on mõnus ilm, õnneks on tuulekest mis jahutab. Loodus on õites ja rohetab, väga kena on maal olla!
Kolmese rongiga saabub maale ka Kadi kes linnas sõbrannaga kolamisest üsna väsinud oli. Käisime tal autoga raudteejaamas Miiaga järel. See oli hea, et ta tuli, tekitas elevust ja Miialgi oli toredam.
Lasime maal pea kuueni välja. 100% aiandust, 0% majategu. Aga tahaks, et majaga ka asjad ükskord edasi liiguks! Pidi see selg mul siis nüüd jukerdama hakkama!
Tõrvas oleme oodatud ema juurde õhtusöögile. Kõht on aga veel grillist täis. Seega käime enne ära surnuaial, kastmas. Õnneks on ka Inna Reijoga Tõrvas, seega Inna veab veeämbreid surnuaias.
Tartus tagasi on saunaõhtu küll lõppenud, aga ajan selle uuesti kuumaks ja käin saunas. Kui plätudega muruniiduki taga jalutada, siis muru pargib jalad ikka koledasti ära – tuli saunas neid mõnuga leotada...
Ja siis vaatame Eurovisiooni. Mitte võistluse või meeldimise pärast ma seda ei vaata, ikka kuulaks lihtsalt laule ja ütleks ehk endagi arvamuse.https://www.raudmaa.eu/et/blogi/jflash/eurovisioon-2023 Vaatasime kõik esitlused ära ja keerasime magama.
Pühapäev. Rahulik hommik, ainult vahepeal tuleb ühe kliendi juures käia, kuna UPS piiksus.
Siis aga kodus on tunne, et võiks nagu kuskile minna, aga nagu ei tahaks ka. Ei suuda me mitte midagi välja mõelda. Lõpuks käime Lõunakeskuses ja siis teen ettepaneku minna alla linna Emajõe äärde jalutama, kuna seal on ka veidi vilu, et mitte oma niigi põlenud kohtadele veel lisapäikest võtta. Linnas aga laguneb mu plaan laiali. Jalutame ikka ka, aga liiga palju kaubandust jääb selle vahele. 
Kodus keeran lihtsalt magama. Mitu tundi vist kulutan kokku ära. Kadi läheb vahepeal sõbrannaga Tammekale jalgpalli vaatama ja Miia käib emmega poes puuvilju toomas.
Miia tahab ka Tammekale. Hüppame ratastele ja liigume sinna. Aga terve staadion on mängu tõttu suletud, seega sõidame Karlova peal ja lõpuks jääme E-kaubamaja mänguväljakule. Miia leiab siit kohe ühe omavanuse poisi kellaga siis mängitakse ja ronitakse, mina naudin lihtsalt olemist. 