Esmaspäev. Vaatasin eile õhtul filmi, lõpuni ei jõudnud sellega, aga öö jäi ikkagi veidi lühikeseks. Samas ei ole midagi hullu. Lapsed magavad, neil on ju streigipäev, mina aga vean end üles ja liigun kooli.
Kool on vaikne nagu koolivaheajal 
Kantslei omad on kenasti kohal, neil on ka iganädalane koosolek. Enel on sünnipäev, seega enne koosolekut teeme õnnitulusvooru ja elu läheb jälle edasi.
Kohe hommikul on majas ka mõningaid õpilasi. Üks neist teeb mingit kaheksatunnist katset, kuna õpetajaid ei ole, lasen teda erinevatesse ruumidesse ja aitan kokku korjata erinevaid vahendeid katse jaoks. Ka luusib koolis ringi üks poiste seltskond kes otsivad kummitusi 
Ju siis on õpetaja neile sellise tegevuse leidnud
Liis tegeleb homseks-ülehomseks filmide ajaplaani kokkupanekuga ja siis otsime filmid ning jagame ajaplaani ära. Järgnevad kaks päeva on ju sellised kus kõik õpetajad ei streigi ja siis on enamus õpilasi koolis, aga koolipäevas on mitmed tundide augud – neid siis täidame filmiprogrammiga.
Täna on taas sulailm. Sajab jäidet ja tuul on erakordselt suur. Kaja töölt tulema hakates näeb kurja vaeva, et autoaknad jäitest puhtaks saada
Õhtul plaanin jalutama minna, teised ei taha tulla, lähen üksi. Võtan kaasa ka biojäätmed maja taha kompostrisse viimiseks. Samal ajal on väljas ka tagamaja elanik Sergei, jääme temaga pikaks jutustama, nii et lõpuks ma jalutama ei jõuagi, sest patrame vaat et 40 minutit kokku
Ja unele aitab saata Bondi film. Need alguse otsa osad on ikka väga vanad, olustikku on tore vaadata Kõik on ikka nii algeline, et anna minna
Teisipäev. Eile õhtul tekkis väike valupunkt maost madalamal ja see segas paremal küljel magamist. Ka öösel ärkasin mitmed korrad kuna keerasin end vasakule küljele või kõhuli. Hommikul tulen püsti, panen kohvivee keema ja liigun tualetti. Valupunkt suureneb nii et tõmbab mu kössi, pilt hakkab silme ees ujuma, süda on paha, tekib nõrkus ja keha kattub higiga. Tahaks juua, aga ei tea kas jään teadvusele või mitte, hakkan juba Kadi toa poole minema, et Kadile oma olukorrast teada anda, aga siis mõtlen ümber, püüan siiski vett juua, süda on ikka paha, haaran köögist kausi ja tõmban end tualeti põrandale maha. Olen põlvili ja kõhuli põlvede peal, otsaesine puudutab maad. Nii on päris OK olla ja iiveldus kaob ära. Valupunkt veidihaaval väheneb. Saan lõpuks vaikselt edasi toimetada, söön, riietun ja liigun kooli.
Väljas on täielik sula ja sajab vihma. Juba eile keeras sulale ja sadas jäävihma mis kõik libedaks tegi.
Valupunkt päeva peale näitab üles tõususid ja mõõnasid. Selgub, et Ainil on täpselt sama asi, aga tal juba nädal aega. Kõik tundemärgid on täpselt samad. Tema on juba jõudnud analüüse teha ja kõik näidud on korras. Iga päevaga piinab tal asi järjest vähem, aga on ultraheli ootel. Ise arvan, et üks võimalus, mis mul valu tekitab, et eile korvpalli visates endale liiga tegin. Ma käisin enda liigutamiseks mingi mõnikümmend minutit harjutamas vabaviske ja kolmepunkti joone tagant viskamist. Igal viskel ka kehaga hüpe kaasa – et äkki siin venitasin midagi ära, aga eks me veel vaata.
Täna saavad kõik võrguseadmed viimased uuendused ja need seotakse iMasteri keskhaldusega. Seob neid Datel, mitte mina. Kui varem sai võrguseadmeid seadistatud igas masinas eraldi, siis nüüd käib kõik üle keskhalduse.
Teisipäevad on Miial robootika tundide päevad ja nii saame majast ära alles peale 17:40. Peale tööd on sellist aega hea klaveriõppeks kasutada (Y) 
Kolmapäev. +1 ja märg. Streik õpetajatel jätkub ja täna on ka meeleavaldus raeplatsil kuhu mitmed õpetajad meil minna plaanivad. Kuna suurt enamust õpetajaid ei ole, siis ronivad UPT töid tegevad õpilased minu juurde, et nad saaksid oma töid välja trükkida. Kui trükkimine iseenesest ju mingi vaev ei ole, siis päeva peale tilgub neid üle kümne ja nii hakitakse rutiin ära küll
Neljapäev. Ärkan, kõrvad on kui vatti täis topitud, kumisevad kõnega kaasa... Nohu on vist tulekul. Valupunkti täna ei ole, kergelt on ebamugavustunne.
Täna on mamma Juuli matused. Emme on veel tööle tõtanud ja tuleb enne kaheksat meile järele. Aga mul on vaja kella kaheksast avada eelkooli registreerumine, seega me kohe minna ei saa. Ja siis avastan, et Näituse tänaval kas ei ole netti või on minu peaarvuti seal välja lülitatud olekus. See tähendab, et enne linnast lahkumist on mul vaja veel ka sealt läbi hüpata (masin oli stepslist väljas).
Sõidame terve perega Tõrva. Mammal on ärasaatmine maalt. Õnne on aga puruhaige ja tema peaks tulema just meie autole. Teeme plaani nii palju ümber, et mina ja lapsed maale ärasaatmisele ei lähe, liitume alles siis kui kirikusse minek on. Nii käib siis Kaja emaga maal, tagasiteel võtab meid kiirelt peale ja jõuame rongkäigule veel järelegi
Kirikus, nagu ikka, koguneme, paneme pärjad ja lilled ümber kirstu, kirst avatakse. Vahepeal aitan ühe vanamemme majja ja näen, et kõik juba istuvad ja täis vaikus on majas. Arvasin, et asi juba käib ja ei roninudki oma pere juurde. Tegelikult selgus aga, et ei käinud siin veel midagi, kella üheteistkümneni oli veel aega ja lihtsalt oodati
Kõned, pildid, lilled uuesti kätte, kirst kinni ja autodele. Kiriku juurest sõidame autodega kalmistu juurde ja sealt siis noorehärrad veavad kirstu hauaplatsile. Taaskord kirikhärra jutlus, noorehärrad lasevad kirstu hauda, kõigilt kolm peotäit mulda ja haud aetakse kinni ning kaunistatakse pärgadega-lilledega. Mõned pildid, ja taas autodele.
Peielaud on Goodewind’s. Kaks pikka lauda. Huvitaval kombel peale kirikhärra keegi muu sõna ei võtnudki. Sõime kõhud täis, mälestasime isekeskis. Lõpuks viin õnne ja Aira koju, siis võtan omad peale ja liigume Tartusse tagasi.
Õpetajate streigi valguses. Otsustusvõimetud inimesed – puuduv haridus. Ehk siis õpetajad on juba varemalt ise halba tööd teinud, et on kasvatanud nii rumalad riigivalitsejad endile Kui seda mõnele õpetajale ütled, siis need näitavad näpuga, et mina ei teinud, nemad, vanad õpetajad tegid seda. Ehk siis teema sama, et kui riigivalitsejatega räägid, et kuidas te siis õpetajate palkadeks lubatud raha ei leia, siis ka nemad näitavad näpuga, et nemad seda ei otsustanud, need eelmised tegid seda...
Reede. Täna on see viimane päev kus tuleb loovtööd ära hinnata ja andmed Stuudiumisse kanda. Kurb on lugeda oma hallatatavate töid. Need on pandud üles viimasel hetkel, ilma, et ma oleks saanud neid varem läbi lugeda. Seetõttu on mõni neist ikka väga nõrga sisuga 
Rikub tuju!
Koolipäev on täna õpilastele veidi lühem: päeva teises pooles on õppenõukogu. Käin ja kuulan ka.
Kui emme töölt tuleb, võtab Campionest meie iga-reedesed pitsad. Ka Madis ja Co on tulnud õpetajate streigiga kaasa pakkudes õpetajatele 25% hinnaalet. Isegi vastavasisuline kleeps on pitsakarbi peal
Täna on Tartu kesklinnas Euroopa Kultuuripealinn 2024 avaüritus. Otsustame perega seda linna vaatama minna. Veidi hilineme, aga jõuame. Kuigi, kohapeal on valus tõdemus, et kõik mis teiselpool jõge toimub, on ainult valitud seltskonnale, tavainimesed ei näe midagi. Õigemin on tavainimestele pandud telerid tänavale ülekande nägemiseks, aga seda oleks võinud siis juba ka kodus teha. Igatahes väga mõttetu värk. Kolame veidi rahva vahel ringi, käime apteegist läbi ja jalutame koju.
Paneme siis kodus järelvaatamisest asja peale. Vaatame kuidagi lõpuni, aga ei kõnetanud. Täiesti mõttetu asi kokku keeratud ja seda miljoni euro eest Kuna see raha väärtus nii alla käis, et miljoni eest enam mitte sittagi ei saa?! 
Laupäev. Emme taas tööl, meie aga magame pikalt. Kõrvateemad jätkuvad, huvitav, et nohu ei hakka väljapääsu otsima...
Toimetame koduseid tegevusi. Emme saabub lõunast. Miia on kutsutud Vorbusele paralleelklassi õele sünnipäevale – viima ta siis sinna. Kui algselt oli mõte külastada seal raudteesilda üle Emajõe, siis ilm kuidagi ei soosi seda tegevust Liigume väikese huviringiga koju tagasi.
Nüüd siis saab kodus puhata ja sõbagi saabub silmale Ja siis on aeg Miiale järele minna. Väljas on juba pime.
Miia on tujust ära, kuigi sünnipäev igati OK oli. Nimelt tehti seal võistlust mingites tantsudes ja sünnipäevalapsele oli meeldinud just Miia seltskonna etteaste, aga teised olid ta ümber rääkinud ja see ei mahtunud preilile hinge, ta oli ikka väga pettunud.
Multikaõhtu. Miia vaatab rahulikult ja äkki karjatab: „Ei!” Oli teine nii multikasse süüvinud, et seal mingis ärevamas situatsioonis lihtsalt emotsioon sai võitu Multikatesse oskab ta hästi sisse minna küll tõesti.
Holokausti mälestuspäev. Päeva peale sai vaadatud filmi Oksjonärid: rikastudes holokausti arvel (The Auctioneers: Profiting From the Holocaust). Selle lõpusõnades on, et loodetavasti ei võta ükski riik oma kodanikelt nende vara ja lihtsalt ei müü seda oma suva järgi maha. Aga mis Venemaal toimub? Samalaadne teema oma vähegi teisiti mõtlevate inimeste vastu.
Pühapäev. Käin hommikul jalutamas. On küllaltki hämar päev. Lõunast otsustame, et aeg on midagi perega teha ja lõpuks jääb valikusse lõunasöök Ränaduri pubis ja siis Ahhaa külastus. Oli muidu plaan Krokoga ka linnas tuuritada, aga Ahhaasse minnes ei saa sealt lihtsalt läbi joosta, asi võtab ikka aega ja nii see plaanike Krokoga jäi ära.
Ahhaas läheb mitmeid tunde. Siin on palju tuttavaid nägusid ka täna, enamasti just kooliga seotuid. Õpetajad saavad praegu siia tasuta, nii ka mina, aga kui nüüd liita üks täiskasvanu ja kaks last piletitesse, siis perepiletiga on vahe vaid 2 eur 
Õhtul saab vahitud krimiseriaale, jooksmas käidud ja kiigatud telest Otepää Talveöölaulupidu.