Aasta on alanud keeruliselt. Tõsiselt. Ammuks see oli kui kirjutasin läbi seina naabrinaisest Aksellast kes manalateele läks. Nüüd siis on manalateel ka meie maja teine naabriproua, Helgi, kes elas minu korteriga võrreldes diagonaali üles.
Helgi Arumets, 30.03.1938 – 18.02.2018, oli üks pisikest kasvu vanaproua kel siin ilmas pereelu elamist ette nähtud ei olnud. Polnud tal meest (vähemalt mitte sel eluperioodil mil mina teda tundsin) ega ka lapsi. Viimased aastad olidki talle toeks just õe poolsed järeltulijad. Sisuliselt jõudis ta elada kaheksakümne aastaseks, ja nagu enamasti ses vanuses ikka, on just tervislikud probleemid need mis hakkavad elu kiiremini lõpu poole veeretama...
Meie maja trepid on parajalt järsud ja need jäid temale käimiseks raskeks juba oma viis aastat tagasi. Mõnda aega ta pidas vastu, aga kui siis tervis ka muudel tasanditel viltu vedama hakkas, kolis ta ära maale. Maal, Mellistes, oli tal elu esimesel korrusel ja nii oli tal lihtsam vanaduspõlve pidamist just seal jätkata. Aegajalt ta ikka käis ka linnas ja saime põgusalt kokku või suhtlesime telefoni teel. Seda, et viimased paar kuud tal aga tervis väga halb oli, ma ei teadnudki. Mõnda aega sai ta Tartu haiglas olla ja seejärel Elva hooldushaiglat tunda, aga Elva talle viimaseks elupaigaks jäigi. Pühapäevasel hommikul ütles üles maks ja nii ta taevastesse mägedesse puhkama läks.
Igati kahju naabriprouast! Oli ta ju meie õue tõsiseim raudvara. Kuigi ta oma korteri erastas 1996, oli ta hoovi tagumises majas elanud suurema osa oma elust. Aastaid tagasi ma isegi käisin temaga kunagisest elust-olust vestlemas, aga jäi jutt, et kunagi pajatame edasi ja uudistame ka albumeid. Ühte pilti ta mulle albumist isegi tutvustas – see oli pilt suurest rahvakogumikust kus olid nii tema, Savisaar, kui ka palju teisi kes vabariigi algusaegu Tallinnas välja kuulutamas olid 
Vaatasin oma galeriis ringi ja avastasin ka ühe pildi kus Helgi märgitud oli, seda saan siis ka siin teile presenteerida Hea, et see ükski on, kuigi, neid võib pildikogumiku arhiivis veel mõned olla, aga eks leia need üles...
Lõppsõnaks: Helgi, puhka rahus! Olgu sul sealpool muretum elu ja vaata aegajalt meie toimetusi Filosoofis