Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Tuisused ilmad olid meie katusepoolele tekitanud korralikud vaalud. Pea kaks nädalat vaatasin hirmuga suurt lumekaardi mis otsapidi üle serva vaatas ja iga kell pähe kukkuda hirmutas. Oli teine veel sellise kena koha leidnud endale – otse välisukse kohal! Rääkisime naabrimees Aivariga jaotsustasime midagi ette võtta.
Kõige lihtsam tundus miski raskem asi nööri otsa siduda, visata see katusele ja nii lumevaal alla tõmmata. Mõeldud, tehtud. Teoorias nii kurjavaimu lihtne ja praktikas hale läbikukkumine. Sinna pea kümne meetri kõrgusele pole mitte lihtne visata asja mis on nööri otsas ja mis valearvestuse juures võib lõpetada hoopis aknaklaasis... Paar korda õnnestus jublakas lumevaalu visata aga ta tuli kohevast lumest suhteliselt lihtsalt läbi ja ei tõmmanud endaga suurt midagi kaasa. Tookord jäi siis asi ikka nii nagu ta oli.
Et nüüd aga lubatakse suurt sula ja vihmasid siis tuli leida võimalus kogu lumi katuselt alla saada kui tahame samas majas veel mõned aastad elada. Aivar tõi nöörid ja ronisime pööningut pidi katusele. Aivar nööri otsas, labidas käes, mina katuseluugil nööri turvamas. Sellise valemiga saime katuse lumevabaks. Mitu tundi läks, kuigi pinda kuskil 50 ruutu. Lund oli nii palju et kogu meie lahti olnud kõnnitee oli lund nii täis nagu seal poleks kordagi talve jooksul lükatud... Selle lõigu lahtilükkamine oli omajagu tööd, tegime seda koos Kaja venna kaidoga.
Galerii leiab SEALT.