Erinevad isiklikud reisikirjeldused

Nonii, Kaja peas sündinud ja arenenud idee minna lennureisile Viini on teoks saamas. Asjad on korraldatud nii kodus kui tööl kui eeloleval reisil. Oma reisi alustame Tõrvast kuhu eelmisel päeval juba valmis läheme – siit on 60 km vähem Riiani minna
Ärkame vara ja juba neljast saame liikuma. Auto on jääs, väljas on paar kraadi külma. Hallased põllud ja heinamaad saadavad meid vaat et Riiani. Teel Valga poole horisont kumab, arvame selle virmalised olema, Õnne on selles eriti kindel aga meie Kajaga oleme kahevahel.

Valgas käime Circle-K’s. Siit saab kohvid ja snäkid. Kuni Miia vetsus käib, panen oma kohvi kapinurgale hoiule ja kui keegi pole ära koristanud, on ta siiani seal
Valkast Riia poole hakkab eriti kiiresti valgenema. Nüüd ma olen kindel, et ei mingeid virmalisi me siiski ei näinud. See milles kõik kindlad olid, oli Kuu See oli peaaegu ennast täis ja hiilgas pikalt, alles peale Valmierat kadus pilveviirgu ja siis juba loojus.
Riia linna läbime otsejoones. Liiklus on veel olematu ja väga mugav on minna. Väike peataolek tekib lennujaama juures, siin on teid ümber tehtud ja Kajal oli nägemus mis ei tahtnud GPS’ga kokku minna, aga selles pisivõistluses Kaja siiski võitis
Lennujaamas käib kõik üsna jooksval lindil. Pea kohe saame registreerima, kohe tollist läbi ja olemegi maksuvabas alas Kohvi on siin kallis, alla nelja euro ei leia, aga ikkagi luban endale ühe. Siis aga võtsin end meie B4 värava juurde platsi, teised läksid poekesi uudistama. Lennuk läheb 9:40, on poolteist tundi aega ja nüüd hakkab lõpuks uni ka maad võtma. Väljas on päikeseline, temperatuur on nullist kõrgemale tõusnud, tuult peaaegu ei ole, hulguvad mõned pilvemügarad ja lennukid
Lõpuks saabub ka meie lennuk – Auda firma oma. Rahvas läheb maha ja siis hakatakse meid peale laskma. Lennukis on meil kohad kõik lähestikku, kolmekesi kõrvuti ja kaks selja taga. Õnne ja Kadi on siis tagumised. Võiks ju arvata, et Miia tahaks aknast välja vaadata, aga ei, tema istub meie kahe vahel, emmele anname akna.
Lennuki õhkutõusu Miia veidi kartis, aga tuli sellega kenasti toime. Lennu peal erilisi sündmusi polnud, korra Miiaga tualetis käisime, aga muidu rahulik poolmagamine Lennuki allatulek oli veidi rabe: raputas palju ja keeramist oli ka palju
Ja siis lennukilt maha, kõik pistavad punuma, liigume nende järel. Oi, palju ja pikalt liigume Vahepeal ostame City Airport Train (CAT) rongile piletid millega kesklinna suunduda – see oli turistile väga mugavaks tehtud Nüüd tagantjärele tean, et odavam oleks tavarongiga liikuda olnud ja oleks ka ööbimiskohale lähemal maha saanud Igatahes kulgesime lennujaamas pidevalt edasi ja edasi ja lõpuks pidin ikka uurima lennujaamatöötajalt kust me pagasi kätte saame – tuli veel edasi minna :P
Lõpuks siis leidsime ka pagasi kättesaamiskoha. Nais-poolikud läksid kõik tualetti ja mina siis seiklesin kohvreid kätte saada – nii mõnedki olid meie omade sarnased. Aga üldiselt oli suuri kohvreid lennul vähe, ju siis rahvas armastab väiksematega reisida ja saavad kohe lennukisse kõik kaasa võtta, on muret vähem.
Rongi leidsime kiiresti üles. Ikka tuli vaid edasi liikuda Rong ise oli kiire, suts ja kesklinnas. Veidi häiris, et pool teed ei saanud aknast välja vaadata, vaid tunnelid ümberringi
Kõhud on tühjad. Raudteejaamast leiame pisikese poekese kust saab toidukraami, ostame siis. Selgub, et pühapäeviti on enamus poed kinni, seega meil isegi veel joppas Raudteejaamast eemale liikudes suundusime parki. Nägime ka siin toimuvat Viini maratoni millest Kaido mulle rääkis. Siis aga istusime parki ja hakkasime sööma.
Ilm on jahe, tuuline, aga päikeseline. Küll ei lubata meile lähipäevadeks eriti sooja ega ka päikest, no eks me näe. Igatahes pargis hakkas Miial külm ja nii sai ta riiete lisa selga. Nüüd algas aga meie isiklik maraton – Kaja pani ööbimiskoha Mapsi peale ja nii me läksime.
Miia tüütas pidevalt teel sellega, et kui kaugele veel minna on. Siis ühel suurel ristmikul tekkis mingi ebakõla mille me lõpuks lahendatud saime ja edasi purjetasime. Majad on ümberringi kõrged, tihedad, ilusad. Tänavad nende vahel on kas ülilaiad või üsnagi kitsad. Väga palju on maha märgitud rattateid ja sealsed liiklejad annavad kohati juba eemalt märku et nad on tulemas. Tuleb veidi harjuda.
Enne ööbimiskohta, et mitte enneaegselt jõuda, teeme kohvikupeatuse. Tüüp inglise keelt ei oska, naisterahvas ka mitte, aga viimane pakub vene keelt. No nüüd läheb asi ludinal.
Ööbimiskohta jõuame ikka enne õiget aega. Saame aga niipalju, et kotid tõstame üle ukse ära. Meie ööbimiskoht on samalaadses vanas hoones nagu siin ümberringi kõik on. Koridoris on keerdtrepid, uksed on suursugused ja põnevad. Aga siia on ka lift sisse ehitada suudetud.
Kuna lapsed on näljas, otsime MC Donaldsit, et siis veidi süüa. Leiame selle üsna lähedalt, aga toit on seal sama nigel kui koht ise välja näeb... Kõrval on ka tankla, sealt võtame vett ja veini ning liigume tagasi elamisse kuhu nüüd kenasti sisse saame. Korter on lihtne, mugav, kõik vajalik on olemas. Keerame tunnisele unele
Aga linn ootab tutvumist - läheme liikuma. Metroopeatuses uurime mis pileteid me ostma peaks. Õigemini ma enne tegin ka netis otsinguid, aga selt täit tõde ei koorunud. Niisiis uurime metroos masinat kui meie toimetamist tuleb uudistama üks naisterahvas käruga. Selgub, et tema räägib vene keelt, ja nii saame ka piletite osas veidi targemaks. Otsustame, et ostame nädala pileti, aga et õhtu on hiline, siis nädala pilet hakkaks kehtima homsest. Selge, võtame siis tänaseks üksikpiletid.
Sõidame kesklinna. Metrooga oleme supsti kohal. Me oleks võinud ka peale rongisõitu, kesklinnas, kohe metroo teemat uurida, mitte oma kohvritega ringi joosta Mnjaa... Igatahes on väljas üsna kohe hämardumas kui linna jõuame.
Uudistame mingeid hooneid, purskkaevu ja Kaarli kirikut (Karlskirche). Viimasesse õnnestub meil ka sisse saada - missa käib. Vaated seal on suursugused ja on tõesti ilus ning uhke.
Kadi on leidnud infovoldikust Püha Stefanuse katedraali ja ta on endale sarve võtnud, et tema peab seda nägema. Tegelikult on ta selle kirikuga tuttav ka mingi trendi kaudu, seega ma saan tema soovist aru Olgugi et on juba sisuliselt pime, võtamegi suuna sinnapoole. Tee viib meid mööda kesktänavat kus on palju rahvast, butiigid kahel pool, tänavalaulikud jms.
Püha Stefanuse katedraal on tõesti äge. No selline asi ei ole inimese poolt ehitatud Ebareaalne! Me ei oska ju midagi ilusat ehitada, see siin on aga udupeente detailidega ning püsinud juba sajandeid Võimas! Õnneks on ka see kirik avatud ja saame seestpoolt uudistada.
Rahvast on sees omajagu, suurem osa kirikust on piiratud. Aga vaated on tõsiselt muljetavaldavad. Kirikus voogav viiruk annab kõigele oma tooni juurde ja on selline saladuslik ning ajastutetagune tunne. Ma olen lummatud
Peale kirikut otsustame metrooga tagasi koju minna. Peatus ei ole kaugel. Vahepeal aga tuleb Starbucksi kohvik ja Kadil on ka sellega mingi oma seos, seega tuleb ka sealt läbi käia
Koju jõuame hilja. Õnne teeb õhtusöögi, mõtleme mida homme ette võtta ja keerame magama: Mina Kajaga suurel voodil ja Kadi väiksel voodil ning Õnne ja Miia tagatoa suurel voodil.
Uus päev on uus nädal, esmaspäev. Keeran hommikul külge, mõtlen, et äkki peaks üles minema, suigun aga uuesti unne. Nii korduvalt... Lõpuks Kaja lõpetab mu piinad ja teeb ettepaneku, et kuniks teised veel põõnavad, tooks poest saiakesi – Kaja on hommikul telefonis ringi tuulutanud ja leidnud lähedalt ühe toidupoe Käimegi.
No pisike poeke, aga kõike on saada. Ma üldse ei saa aru miks hoitakse tohutuid toidupoode kus ühte toodet on sada ühikut riiulil, siin on iga toodet mõned eksemplarid ja muudkui tuuakse juurde kui midagi ära ostetakse. Hinnad toidupoes on üsna samad meie omadega, mingit tuntavat kõrgemat hinnataset hetkel ei registreeri.
Ja siis on hommikusöök kodus, pesemised, toimetused. Tänase päeva plaan on minna vaatama Schönbrunn’i lossi.
Täna ostame endale ühistranspordi seitsme-päeva piletid. See annab vabaduse liikuda kasvõi peatuse kaupa ja nende piletitega on kaetud metroo, buss ja linnasisene rong Üldiselt kasutame enamasti metrood, see on kiire ja lihtne
Schönbrunn’i lossi juurde liiguvad rahvamassid. Tükk aega üritame aru saada mis piletipaketti me vajame. Piletid on üsna kallid, eriti kui minna viieliikmelise rahvahulgaga Lõpuks ostame need piletid millega näeb lossi keskosa saale.
Piletil on kirjas, et sisenemine A väravast. Kus see aga on? Matkasime lossi ühest nurgast sisse ja lõpuks oli ikkagi mõistlik küsida. Olime õigel teel. Pakuti saalide külastamiseks ka heli-giide, aga neid me ei võtnud, oleks eesti keeles, siis poleks lugu olnud, aga selliseid ei pakutud
Üsna kiirelt saame selgeks, et pole väga palju vahet mis pilet sul on, aga kui kindlal meelel lähed odavama piletiga ka kallima ringi peale, siis otseselt seda keegi ei kontrolli. Aga meie olime viisakad, läksime sinna kus meil õigus oli. Muuseas, iga saali ukse peal tuleb jälgida kas pildistamine on lubatud või mis tingimustel lubatud (näiteks välguta).
Jalutasime siis suurtes saalides ringi. Noh, uhke, aga Rundale on uhkem. Siin olid kõik seintele loodud ornamendid üle kullatud, see kuidagi väsitas ja ei pakkunud nii palju silmailu kui Rundale oma värviküllusega. Võimalik, et need olidki mingid tähtsate ninade vastuvõtu saalid, et ehk teised ruumid, mida me ei näinud, olid ka teistmoodi sisustatud. Igatahes arvas ka Kaja, et sees on üsna igav vaatepilt
Lossist liikusime edasi lossiaeda. Esimesena võttis meid vastu Naiadi purskkaev, siis obeliski purskkaev. Sealt ronisime läbi pargi mäe otsa Gloriette kohvikuni. See uhke hoone on varem olnud lossi kompleksis lihtsalt kenama vaate saavutamiseks mäe all olevast lossist (nii leidsin seletuse netist). Sealt mäe otsast sinka-vonkatasime end alla ja ideeliselt meil sellest lossist ja lossihoovist kõik ka sai. Tunde läks seal omajagu. Kahjuks aiandus lossiõues on veel üsna olematu ja seega ei suutnud ka see suurt midagi pakkuda. Arvatavasti saabuvad siia õuepeenardele värvikirevad lilled...
Lossiõuelt väljudes oli värava ette tekkinud mitmeid kujusid kes end liigutavad ja pildistajatelt raha saada püüavad. Kindlasti on neil elus-kujudel ka oma nimetus mis hetkel ei meenu (ChatGPT: elavad kujud, pantomimikud) Miia tahtis ühele neist annetada, korjasime siis mündid kokku ja läkski. Kohe pakuti, et teeme ikka pilti ka ja Miia loomulikult ei puigelnud
Lossis läks kiiremini kui terve päev Mõtleme ja uurime edasisi samme, lõpuks sõidame lõbustusparki Praten Wien. Suur maa-ala igasugu atraktsioonidega millest pooled veel kinni ja kus veel vähe rahvast. Eks on ju veel jahedad ajad ja seega ka vähem külastajaid. Käisime siin viini-šnitslit söömas (oli liiga tavaline, ei pakkunud erilist naudingut) ja siis teised läksid vahakujude muuseumi, meie Miiaga kolistasime ringi ja sõitsime ka ühel atraktsioonil. Väidetaval Euroopa suurimal vaaterattal siin maaalal ei soovinudki keegi käia.
Lõbustuspark võttis ka vähe aega :P Koju nagu ka ei tahtnud veel, otsustasime šopingu ette võtta. Leidsime metrooga mugavalt juurdepääsetava Donau Zentrum’i
Keskuses aga vajus minul rammestus peale Teised lappasid ringi, mina istusin nurka maha ja puhkasin mõnuga Lõpuks ma ainult Diechmann’s käisin ja sealt endale uued täpselt samasugused kingad leidsin mida ma otsinud olen (Y) Vahepeal valvasin Miiat kui ta teiste lastega mingil atraktsioonil ronis ja siis juba hakkasime tagasi liikuma, kahe metrooga.
Tagasiteel käime toidupoest läbi. Siis aga puhkame, Õnne teeb jälle süüa ja nii me majutusse puhkama jäime. Eks jalad on kõigil juba lapikuks sõtkutud Vaatame neti kaudu Eesti telekanaleid ja lõpuks keerame põhku.
Hommik (teisipäev) on pisut märg aga päeva peale me vihma ei saa. Seda me muidugi veel hommikul ei tea ja nii otsustame võtta täna majasiseseid ettevõtmisi.
Algatuseks läheme ja külastame üht Humana’t. Seekord liigume bussiga Bussis on aga mingid sildid, et kuskil teetööd on, aga õnneks saame üsna sinna kuhu saama pidime, et siis veidi jala liikuda ja Humanasse jõuda.
Humana oli pisike ja riided olid meeste ning naiste omad läbisegi, aga kasutatavuse järgi struktureeritud. Üldiselt oli mõttetu koht
Järgmine plaan oli minna kesklinna kaubanduskeskus 1100 Columbus. See polnud pooltki seda mis eilne ostukeskus. Küll olid siin omalaadsed poed, suuremalt jaolt sellised odavama otsa kolapoed, aga ei midagi sellist mida meil ka vaja oleks olnud Jah, oli ka Decathlon, aga mulle tundus, et see on kallim kui Riias...
Ja siis otsustasime minna tagasi eilsesse ostukeskusesse Poolel teel külastasime Doonaud, aga seda metroo sillalt, sest ega seal all sinise jõe ääres midagi teha poleks olnud. Neil on jõe äärtes küll liikumisteed, aga need on praegu veel tühjad ja kõledad, ei mingit promenaaditaolist osa (vähemalt mitte seal kus meie olime). Ega muud polnudki teha kui minna juba järgmise metroo peale Selgus aga, et järgmine metroo meid peale ei võta – uksed ei avanenud. Aga kohe tuli ka uus, see võttis peale ja midagi hõigati kõlaritesse, et veidi on ooteaega kuna liiklus on lülitatud ühe rööpapaari peale – ju siis mingi rong kooles ära, võibolla see eelmine...
Donau Zentrum’is oleme pikalt. Miia saab seal taas mängima ja meie siis kammime poode. Otsin jalanõusid, midagi igapäevaseks käimiseks, lihtsamat ja suvisemat. Leian ka, aga ära ei osta No ja siis sõbrale ka kingitust, aga täielik null on selle teemaga...
Ja siis sõidame tagasi baasi. Käime toidupoes, teeme õhtusöögi. Meil oli plaan minna veel liikuma, aga lapsed tulla ei taha ja üksi neid koju ka jätta ei tahaks, nii et siis kisub see plaan kiiva ning olemegi ülejäänud õhtu kodus. Panen Elisa Huubi ja vaatame erinevaid saateid, enamus küll vahivad telefone...
Peaaegu oleks hiljem loosi läinud teletorni külastus – see oli pikalt lahti, öötulesid oleks tore vaadata olnud. Piletitele oleks läinud 70 eur, aga siis lapsed ikka kurtsid veel väsimust ja soovisid, et läheks hiljem No kes see öösel ikka enam minna viitsib – jäigi ära
Uksel on kohalikus keeles kiri, et keldrikorrusel on prügi ladustamine. Sõidan liftiga alla, aga keldrikatakombides prügi ladustamise kohta ei leia. Kõle on ka seal keldris, nii et sõidan kolaga üles tagasi. Vahepeal liitub minuga üks tüüp ja uurin kas tema teab midagi, selgub et tema on üldse Kreekast ja ei ole ka kursis
Tänase päeva osas tuleb tunnistada, et minu geograafiline määratlus-tugevus on nõrgenenud Google Mapsi abil orienteerumine on kohati kohmakas ja äpp ise ka teeb vahepeal trikke. Jaa, vana hea paberkaarti vastu ei saaks miski, aga mul pole siiani õnnestunud kuskilt infopunktigi leida, et kaarti saada. Igasugustes vaatamisväärsuste infolaudades on vaid seda puudutav materjal. Kajal tuleb Mapsi abil liiklemine paremini välja, nii et hätta me ei jää
Aga üldiselt on siin kole palju teid ja ristmikerägastikke. Jah, rägastikke. Ma ütleks et see teedesüsteem on lausa kohutav. Küll pole me siiani kordagi veel ära eksinud ega valele metroole läinud, aga siiski (Y)
Uus päev on algamas. Kolmapäev. Kajal hakkas jalg eile valu tegema, täna väidab et on veidi parem. Sellegipoolest käime päeva peale apteegist valuvaigistavat kreemi soetamas.
Muidu aga läheme täna losse, kirikuid ja muid suursuguseid hooneid uudistama. Sinna kuuluvad näiteks Hofburgi kompleksi paleed. Liblikamajas käime ka sees. Uhke kasvuhoone on, aga palmihoone on sellest osast eraldi. Liblikad on suured ja põnevad, aga üldiselt liiga vähe sorte.
Täna lubame lastele MC Donaldsit. Otsime Mapsi järgi koha ja liigume sinna, aga mida pole, on MC Otsime siis järgmise, oleme ju otsapidi kesklinnas ja siin peaks olema neid üsna tihedalt kaarti järgi. Meie leitud MC’s on ka eraldi kohvikuosa, siit saab mõistliku hinnaga normaalset kohvi
Ja siis kolame kesklinna peatänaval. Külastame Anna kirikut (Annakirche), butiike ja lõpuks taaskord Püha Stefanuse katedraali mis päevavalguses on hoopis teistsugusem Tekib huvi ka kiriku tasulisi osi vaadata, aga nende tuurid algavad liiga hilja ja me ei viitsi oodata.
Nüüd põikame koju. Meenub, et illusioonide muuseum läks meelest ära, aga kesklinna me enam tagasi liikuma ei hakka. Otsustame minna veel kaubandusse ja leiame selleks BahnhofCity Wien West. Saan sealt lõpuks endale ka üht-teist. Igatahes kulutame sinna mitu tundi.
Tagasi baasis on puhkeaeg. Paneme Elisa iseteenindusest telekat, aga kui nett jupsima hakkab, tõmban ruuteri korra seinast välja ja rohkem me enam netti ei saagi Noh, ega polegi vaja, kell on juba palju ka, Kaja tegeleb asjade kokkupakkimisega ja lõpuks keeramegi kõik magama.
Viimane Viini päev. Tundub, et nii mõnelgi oli rahutu öö. Ise sai ka öösel mingi aeg üleval oldud, põhjus teadmata. Kui aga üles läheme, siis tuleme varakult, aga aeg kulgeb kiiresti. Pakime veel viimaseid asju. Siis aga leiame Kajaga prügikeldri üles ja edasi astume kõik raudteejaama poole.
Raudteejaam on 15 min kaugusel ja kohale jõudmisega mingit muret pole. Küll arvatakse, et ega ma ei tea kuhu minna, aga seekord ma tean Raudteejaamas üritame piletitelt aru saada millise perrooni peale me minema peame, neid on siin üheksa Seikleme, oleme nõutud, siis astub meie juurde veel üks kolmeliikmeline eestlastest (suisa tartukad!) perekond, ka nemad on pisut nõutud Lõpuks aga leiame õige perrooni, küsin ühelt töötajalt üle ja meid juhatatakse ka õigesse sektsiooni. Rong saabub, asi laabub. Poole tunni pärast oleme lennujaamas.
Vaatasin rongile minnes ja maha tulles, et kõige nõrgem lüli süsteemis on ustest sisenemine ja väljumine Uksed on kitsad ja kahe vaguni peale üks. Veider. Ju siis rongisõit ei ole Viinis ajavõit
Lennujaamas me muidugi taas ei tea kuhu minna Sõidame koos teistega liftiga üles ja suundume nr 1 sektsiooni. Juhtus, et sai sel korral õiges suunas mindud Trükime piletimasinast pagasi sildid välja, üks töötaja aitab need külge saada ja kohvrid teele panna. Edasi siis tolli.
Tollis on parajalt pikad järjekorrad. Õnneks pole aga vaja paberil pileteid, kõik saab telefoniga ära aetud (Y) Tollist läbides meil mõned asjad võeti ülevaatamisele ja Õnnel korjati kotist ära sinep mille ta unustas suurde kohvrisse panna
Ja siis oleme valmis. Kes shoppavad, kes istub niisama Lõpuks on lennukile laskmise aeg, aga asjad viibivad – lennukit veel pole. Vahepeal lastakse turvaväravatest läbi, aga siis seisame kõik külmas tunnelis ja ootame. Lennuk väljus lõpuks 20 minutit hiljem.
Lennukis tahan nüüd siis süleriga olla, et nädalakokkuvõtteid kirjutada, aga just nüüd peab eesolev reisija oma seljatoe alla laskma Õnneks sain siiski toimetada
Niimoodi siis see meie reisike lõppeski. Saime kenasti lennukilt maha, käisime Riia Decathlonis ja edasi ootasid meid Tõrva ning Tartu koos Griffiniga. Kokkuvõtteks võib öelda, et soojem oleks võinud olla, siis oleks ka rohkem ringi kolanud. Kindlasti suvisemal ajal saaks jõe ääres kolada ja kesklinnaski muusikuid nautida, praeguseks oli küll tore, aga midagi jäi puudu