Ema sünnipäevaks ei olnud mul plaan talle mitte osta mingit asja vaid pakkuda hoopis elamust. Lätis on minu ema nimeline järv: Asti järv. Lätlaste ja muu maailma jaoks on ta Burtnieki järv ehk Burtnieks ezers. Nii ma siis otsustasin ta sinna viia ja temal selle vastu midagi ei olnud 
Kuna mulle ei meeldi igavaid kiirteid või peamaanteid mööda lapats põhjas kulgeda, siis otsin sinnasõiduks sellise põnevama tee. Sõidame Holdre poole ja naudime tolmavaid kruusateid. Sõidame kohe mõnuga – vastutulijaid on väga vähe Vahet ei ole kas oleme Lõuna-Eestis või Põhja-Lätis, kõik on siin sama: palju hooneid on maha jäetud, palju maad on söötis, ainus vahe on selles, et selliseid lageraie lanke Lätis, nagu meil siin, ei ole.
Esimene peatus on asulas Härgmäe ehk Ergeme. Siin on vana kiriku müürid, külastame neid. Kiriku kõrval mäe all on järv. Kuskil peaks ka mingi linnuse müürid olema, aga neid me ei leia. Üldse on küla vaikne ja rahulik, kenad vanaaegsed majad
Edasi sõidame kuni järgmise mõisani: Kemere mõis. Siin keegi tötutab muruniidukiga, aga kuna teistel erilist huvi ei ole, siis teen mõne kaadri eemalt ja sõidame edasi.
Edasi saame liikuda mõne kilomeetri kui meile avaneb vaade uuele, oluliselt uhkemale mõisale: Rencēnmuiža. See püüab ka teiste pilke Siin on küll mingi ehitus parasjagu ja sildid on väljas, et eravaldus vms. Samas liigub aga üks taat, teen juttu ning tema lubab meil vaatama minna. Nii siis jalutamegi majale ringi peale. Siin on palju teisigi suuri kõrvalhooneid, aga nood pole kõik enam eriti heas korras. On mis on, aga peahoone on kena, punastest tellistest hoonelatakas. Mulle meeldib: ta pole väga kõrge hoone, on põnevalt liigendatud ja näeb väga nunnu välja 
Sisse me küll ei roni, kuigi kui oleks pikemalt juttu teinud, oleks ehk ka sees tutvustusring tehtud
Ja nüüd edasi põrutame puhtalt Burtniekkisse. Vahepeale jääb üks suurem kohake: Renceni, aga seal me ringi ei luusi. Alles Burtniekis, seal paneme auto kohe mõisa peahoone kõrvale ja läheme uudistama. Olen siin varem käinud, seega pole kohta raske leida. Päike on palavavõitu ja emale on päike teadupärast vastunäidustatud. Seega alustame oma jalutuskäiku mõisa aias kolades, sest see on siin kena ja korras, ilusate hooldatud peenrakeste, varju pakkuvate põlispuude, põõsaste ja teekestega. Siis uurime ka mõisa peahoonet ja edasi juba lähemegi Asti järve äärde.
Asti järv on ses osas huvitav, et ta on küll suur, 40 ruutkilomeetrit, aga tema kaldale jääb vaid üks korralikum asulake kust ka kenasti saab randa minna ning ujuda. Võtame lastega ujumisasjad kaasa ja käime ujumas. Põhi on siin liivane, tuul tekitab päris mõnusaid laineidki.
Kõigil on kõhud tühjad, aga siin asulas ei leia me ühtegi söögikohta. Ka kauplust ei leia, on vaid üks pood mis on Burtniekist maantee peale välja minnes ristmiku kõrval. Nii et käimegi seal, et osta midagi söögipoolist.
Aga Asti järvega pole meil veel kõik. Burtniekist üle järve kirde suunal jääb kirik. Käime seda ka vaatamas. Tegemist on Burtnieki luterikirikuga mille lähedal on ka suur surnuaed. See kohta siin tundub kui omalaadne kirikumõis, siin on ilus ja rahulik. Kirik on lahti, nii et saame seda ka seestpoolt külastada. Huvitaval kombel pole aga siin näha ühtegi inimest, on võimalik, et kõik on surnuaia peal, sest sealpool paistavad olevat matuselindikestega autod. Jalutame siin pisut ringi, läheme ka järve poole kus on puude vilus lehtla, aga järve äärde siit minna tuleks mäest alla laskudes ja puude vahel seigeldes, sest ei leidnud selleks laskumiseks ühtegi viisakat teed (ega me väga ei otsinud ka).
Ja nüüd võtame suuna tagasi kodumaa peale, aga mitte kohe Tõrva linna vaid Valgasse. Lasen Googlel teed valida ja ta suunab meid siit sinka-vonka Strenci peale.
Teel külastame üht mõisasüdant, Ēveles muiža, millest on tehtud küla lõkke- ja lauluplats. Siin on kõrval ka vana meierei. Mõisast on järel sammastega ait ja mitmed suuremad hooned mis paistsid kasutuses olevat. Mõisasüdamest pisut edasi on Evele kirik ja küla ise ka.
Mõisasüdames teen kiiresti paar pilti, teised on autos. Siis jooksen autosse tagasi ja sõidame edasi. Miia on väsinud ja jonni täis, tema nõuab, et ma tagasi sõidaks, kuna tema tahab ka seal jalutada :P 
Strencis me peatust ei tee. Lastel on reisist pisut kopp ees ja neil on kõhud tühjad. Peale Strencit on metsade vahel talu juures suur silt, et seal on kohvik. Ema käib välja mõtte, et käime läbi. Käimegi.
Keset eimittekuskit on paar maja ja siinne rahvas peab kohvikut. Istekohti on nii sees kui väljas, et ilm on kena, istume meie varju all väljas. Mina joon kohvi, lapsed söövad friikartuleid. Puhkame. Vaatame kuidas kaseõied tuules lendavad. Ilus.
Valgas käime mõnes poes – emale on vaja jalanõusid ja ta ka leiab need Nii saab ka Valgaga ühele poole ja liigume ära Tõrva. Sellega saab reisile joone alla tõmmata. Oli tore, oli huvitav, oli ka lastele mitmeid võimalusi ringi tuiskamiseks Emale sünnipäevakingitus TEHTUD! (Y)