Erinevad isiklikud reisikirjeldused

Miks on pealkirjas R ehk reis? Kuigi Kubija asub Tartust 70 kilomeetri kaugusel, saime me autoga selle puhkusepaketi raames korralikult kilomeetreid maha tallata... Aga eks kõigest juba jutu käigus.
Väljasõit Tartust toimus peale nelja. Vedasime asjad autosse ja läbi kerge pimeduse ja lumesaju liikusime Võru poole. Kiiruseks oli ligi 80 km/h kuna meie kolonni ees oli miski rekka ja ilmaolusid silmas pidades keegi temast mööda minema ei hakanud.
Enne Võrut pani Kaja oma telefoni GPS peale, et me täpse asukoha üles leiaksime. Leidsimegi – kena lumine asupaik.
Registratuuris ajasime paberid korda. Vastärganud laps nägi juba eesruumis miskit pisikeste basseinikeste ja purskkaevuga installatsiooni ning skandeeris: „Vulla-vulla!“ Selge, vesi talle ju hirmsasti meeldib ja just sellepärast me siia ju tulimegi.
Läksime tuppa oma elamist üle vaatama. Kaja alguses ei leidnud meie ruumi üles, kuna võtme peal oli Unetuba 2, aga toauksel oli lihtsalt 2. Igatahes oleme saanud toa mis pole tavatuba, vaid millekski asjalikumaks mõeldud. Elamine on mõnus ja läbi-seina-naabrid meil puuduvad.
Käin auto juures asju toomas ja siis Kaja küsib, et kus suur spordikott on. No ja mis te arvate, kus ta siis oli? Tartus loomulikult. Midagi jääb alati maha, aga et selleks on suur spordikott mis sisaldab kõige vajalikumaid asju – MÕTTEPAUS. Et ilma kohe kuidagi ei saa, siis otsustan pikalt mitte jokutada vaid keeran auto Tartu poole tagasi.
Tee Tartusse ja tagasi on palju paremad kui tulek. Mitte ühtegi autot ei jokuta ees ja saab vaikselt 90...100 vahel sõita. Võru-Tartu tee on nii pikkade sirgetega, et vahepeal võid isegi magada... :P
Kaks tundi hiljem olen Kubijas tagasi (pool kaheksa kuskil). Võtame ujumisasjad ja kaome kohe alla spaasse - sauna ja basseinimõnusid nautima. Teel tulevad vastu Kaido ja Piret, nemad on tänaseks veemõnude nautimise lõpetanud.
Mõningase teadmatuse ja katsetamiste tulemusena saame spaas peale riietusruume kenasti kokku. Laps on eufoorias. Saunad teda ei tõmba, basseinid aga küll. Basseinides saab laps olla sel tasandil kus teised istuvad – siis on vesi talle kurguni. Seega tuleb tal kogu aeg silm peal hoida, et ta valet sammu sügavamale ei tee. Lõpuks ta aga hakkab basseinide vahel lihtsalt jalutama: kord ühte, siis teise ja nii ringiratast. Ja kogu aeg tuleb tal kindluse mõttes käest kinni hoida. Teate kui kiiresti sellisest mõttetust jooksmisest siiber saab?
Ma nüüd ajaliselt ei teagi kaua me vesivanne võtsime, ehk pooleteise tunni ringis. Et kõhud olid tühjad, otsustasime baar-restorani sööma minna. Kaido ja Piret tulid samal ajal teed jooma. Nii me siis saimegi lõpuks ka koos olla. Peale söömist maandusime meie juures. Mul oli kaasas kaks veini, mida siis mõtlesime pisut manustada. Et avajat kellelgi polnud, pidin käima baaris seda toomas, anti. Dreamer kujunes vastikult magusaks joogiks mida me Kaidoga kumbki juua ei saanud... Avasime teise pudeli, palju parem, aga Kaidole ikka mitte päris see. Kaua me hinge tõmmata ei saanud, kõigil kippus uni hirmsasti peale...
Lapse jaoks oli meil kaasas reisivoodi. Aga, et abieluvoodi oli hiiglama lai, otsustaime lapse kahevahele võtta. Toas oli elektri-põrandaküte ja tuba oli parajalt palav. Väga raske oli magama jääda, aga jäime. Kaua meil magada ei lastud, laps hakkas nihelema ja läbi une undama. Lõpuks oli kõigil nii kõrini, et tegime lapse reisivoodi lahti ja panime ta sinna. Avasime ka akna toa jahutamiseks, aga ega see midagi suurt kergemaks ei teinud. Mingi veider triangel käis meil hommikuni, siis saime lõpuks kõik ka natuke magada kuniks laps seitsmest üles ärkas ja enam magama ei jäänud. Teisisõnu – öö oli katastroof ja meie Kajaga olime peaaegu magamata...
Õnneks sai juba kaheksast süüa, seega kolisime kõik sööklasse. Söögile ei saa mitte midagi ette heita ja sööjatele ka mitte, välja arvatud ühele plikatirtsule. See istus just meie lauas ja nagu tal kombeid kohe üldse ei oleks, kippus ta kõva häälega lihtsalt niisama karjuma ja erinevaid häälitsusi tegema. Meie rahuliku surve avaldamisest ei olnud mitte midagi kasu. Õnneks olime selleks ajaks ka ise praktiliselt lõpetanud, seega sõime kiiresti lõpuni ja tegime vehkat.
Otsustasime siit edasi, et jätkame basseinide külastamisega. Viskasime asjad selga ja läksime alla. All avastame, et basseinid avatakse kümnest. Meie arutlust kuuleb pealt üks personali liikmetest ja tema soovitab meil ikkagi minna, et seal juba olevat ka mõned. Midagigi ilusat tänases hommikus Kaja ja Kadi naiste poolele ja mina meeste poolele.
Basseiniteegis saame kenasti kokku. Kõige kuumema veega bassein on täna (võrreldes eilsega) kuidagi väga kuum ja mina seal olla ei saa. Aga mullikas ja tava bassein on mõnusad. Nautimist suurt ei ole, lapsel tuleb ju silma peal hoida, aga no nähes lapse lakkamatut rõõmu pole sellega alguses probleeme. Poleks ka hiljem, aga lapsel tekib peale poolt tundi jälle mingi vajadus ringi kalpsata, ühest basseinist teise ja kohe tagasi ronida. Selline järel jooksmine kaotab igasuguse nautimise ära. Tunnikese peame lõpuks vastu ja otsus on kiire tulema: viime lapse Tõrva vanaema juurde.
Vahepeal oli meil ka protseduuride aeg. Paketiga käis kaasa käte ja jalgade mee-hooldus. Ma detailidesse laskuda ei viitsi, aga ühed igavamad 15 minutit minu seal oldud aja jooksul. Jah, tunnistan, et mina selle hoolduse mõnust või tegelikust vajadusest väga aru ei saa. Aga ma tean, et olen selline mõttetuste vastane, ja tean, et on palju neid, kes näevad asjas suurt mõtet. Seega, ärge pahandage selle peale mis mina arvan, lugege parem edasi.
Kõne vanaemale tunnistab, et mõttest saab tegu ja Kaja ema küsib suisa, et miks te juba eile ei toonud. Aga olgem ausad, need kaks tunnist korda mis laps sai basseinides marutada, on seda unetut ööd ja basseinide vahel jooksmist väärt. Siiras rõõm lapse silmades! Teades, et vanaemad pakuvad talle samamoodi siirast rõõmu, ei viinud me teda Tõrva just eriti raske südamega.
Aga okei. Teavitasime ka Kaidot ja Piretit eelolevatest plaanidest. Võtsime nad kaasa, et viia nad Võru linnapeale kauplustesse kolama ja ise võtsime suuna Tõrva. Laps jäi autos peaaegu kohe magama kui Kagukeskuse juurest välja sõitsime. Magamata öö ja veemõnud olid ta ikka korralikult ära väsitanud.
Tee Tõrva on parem, kui eilsed sõidud. Täna pole nii lumine ja rataste jäljed on puhas asfalt. Teel teeme ka lumiseid pilte – väga palju ilusaid, suisa maalilisi vaateid Eestimaa loodusrikkast pinnast.
Tunnise sõidu järel oleme Tõrvas. Laps ärkab, nagu alati, nii kui auto seisma jääb Kaja ema juures teeme ka lõunasöögi ja siis juba tagasiteele. Taas tunnikene hiljem oleme Võrus. Võtame Statoilist kohvid ja ootame kuna sõbrad kohvikus söömise lõpetavad ja meiega liituvad.
Enne Kubijasse minekut käime ka kohalikust Rimist läbi. Võtame õhtuks vähe asjalikuma veini ja ostame mingile lastekülale toiduaineid, ehk siis teeme ka mõne suurema heateo.
Lapsevabadena läheme taas spaasse Kõik saame nautida vee- ja saunamõnusid ja see on hiiglama hää! Kella viiest avatakse ka majast väljas olevad saunad ja loomulikult me külastame ka neid. Kuigi seal on miskil segasel põhjusel määratud naiste ja meeste saun, siis mingit vahet sel tegelikult ei ole. Pealegi, naiste saun asub kaugemal ja ühel korral kui sinna läksime, olime üldse ainukesed saunakasutajad, samas kui oli näha, et esimene saun on paksult rahvast täis Ja nii me siis käisime välisaunas, sisesaunas ja kord soojas, kord külmas basseinis. Mõõõõõõnus!
Peale mõnetunnist veekeskust vajusime kõik tubadesse laiali. Hiljem, veidi kosunutena, käisime söömas. Ja siis maandusime Kaido ja Pireti juurde veinitama ja telekat vaatama. Üksinda Kodus 2 aitas aega veeta kuniks vein otsad sai. Kaja aga väsis ära, seega läksime tuppa, Kaja keeras magama ja mina võtsin toast veini ning läksin üles tagasi. Võtsin ka miski ultra-mega juustu kaasa mis haises nii hullusti nagu keegi oleks tuppa si**unud
Ja siis kerge veinitamine Kaidoga jätkus. Piret aga hakkas juustu sööma kuniks avastas, et see pole vist enam korras vaid hapuks läinud. Nii sai si*tahaisule ka põhjus leitud, mitte ei ole lihtsalt hallitusjuust vaid hapuks läinud hallitusjuust Veini aga palju enam polnud ja Piret kippus ka tuttu jääma, seega võtsin oma paar asja ja liikusin oma tuppa tagasi. Teel oli teisigi pisut nokastanud olevusi, paistis, et rahvas chillib ka mujal
Kaja magas rahulist und kui ma saabusin. Aga minu tuleku peale ta ärkas, ja et film ikka veel käis, siis vaatasime koos selle lõppu. Või jah, mina vaatasin, Kaja vajus ikkagi ära :P
Kuigi öiseid häirijaid, õigemini last, ei olnud, ärkasime seitsme paiku (harjumuse jõud on suur). Kaja piilus telet ja mina mõnulesin teki all. Kaheksast jalutasime sööma.
Peale söömist otsustasime teha väikese jalutuskäigu vabas õhus. Jalutasime läbi talvise karguse järve äärde ja tagasi. Oli külm aga mõnus.
Peale kosutavaid värske õhu vanne läksime taas vesivanne võtma. Seltskond sai siin taas kokku ja olime pea üheteistkümneni. Edasi oli aeg asjad kokku visata ja kodu poole liikuma hakata.
Kubijast lahkusime kõik koos. Sõitsime Kagukeskusesse ostutuurile ja siit edasi viisime sõbrad bussijaama ja ise sõitsime Tõrva, lapse järele.
Võib öelda, et oli igati tore nädalavahetus. Võibolla pisut liiga palju kilomeetreid oli vaja maha kärutada, aga see-eest said kõik omad mõnud ja puhkusekese kätte. Teinegi kord tuleb nii teha, et natuke koos lapsega, siis laps kellegi hoole alla ja ise tagasi puhkama
Kubija enda kohta ütlen ka ainult kiidusõnu. Toad olid mugavad ja spaa-osa igati nauditav. Mõnepäevast puhkust oleks seal teinegi kord hea veeta.