Kaks firmat panid oma töötajad kokku ja tegid sõidu Ida-Virumaa avarustesse. Seda siis meie ja hambaravikabineti MedDent töötajad. Üritust plaaniti pikalt, pidevalt midagi muutus ja lõpuks läksime üsna plaanivabalt, välja arvatud Kohtla-Nõmme Kaevandusmuuseum ja õhtusöök Mäetaguse hotelli restoranis.
Väljasõit Tartust sai alguse pool kümme. Kõik olid kenasti kohal, tujud kõigil head ja ilmgi lubas normaali piiresse jääda. Pikalt midagi ei passinud, kõik leidsid endale kohad ja varsti olid me ninad põhja poole.
Minek oli igati lõbus. Kati tituleeris end kohe seltskonnatolaks ja oli seda viimase silmapilguni. Teised jäid kõik rahulikesse piiridesse, kuigi ei saa öelda, et me tema aktiivsusest vahepeal ei sütitunud. Sisuliselt tähendas see laulmist, kuigi lühiajaliselt ja kesise lauluvalikuga 
„Meri on, meri jääb...” tüütas meid kaks korda tunnis vähemalt :P
Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis ootasime pool tundi enne kui meie grupp maa alla sai. Eelnevalt jalutuskäik eksponaatide vahel, väike loeng ja siis riided selga ning maa alla. Kuigi väideti meid kaheks meetri sügavusel olevat, siis mina seda väga tõe pähe võtta ei julenud – iga tunneli lõpus oli näha nii puid kui taevast. On mis on, igatahes mingi kogemuse saab kätte, tunnelid on toredad, rongike samamoodi, seadmed arhailised, mustad, märjad ja teevad lärmi. Muidugi see mida kaevurid tegelikult läbi elasid pole võimalik edasi anda, keegi ei kannataks seda välja. Tolm, müra, niiskus, kesine valgustus, vibratsioon, füüsiliselt raske töö, ohud igas suunas, kohmakad seadmed ja plaanimajandus võisid isiksusele ikka väga laastavalt mõjuda. Hea, et tänapäeval kõik juba üsna inimlikuks ja tehniliseks on suudetud viia.
Peale tunnelites kolistamist ja seadmepargiga tutvumist saime kaevuri lõuna. Ma nimetaks seda lihtsalt lõunaks, vaevalt kaevuril nii rikkalik teenindatud toidulaud oli. Sõime kõhud täis ja läksime maa peale tagasi. Kõik kohendasid end ja kadusid bussi. Nii kui buss välja sõitis meenus mulle, et me ju tegelikult ülejäänud territooriumi ja seal asetsevaid vaatamist väärt asju ei vaadanudki. Kõigil olid üsna nõutud näod, aga tagasi ei viitsinud ka keegi enam minna :P
Et maa all sai käidud, siis veensin kõiki vähemalt Kukruse mäele minema. Ühel häälel oldi nõus. Keerutasime veidi Kohtla-Järvel (näitasin neile kaevurite mälestusmärki ja kena alleed) ja sõitsime Kukrusele. Siin aga oli tellis ees ja märgid jube eluohtlikust olemisest igal pool ümber mäe. Hea küll, uskusime siis seekord neid märke ja ronima ei hakanud vaid võtsime suuna Kuremäe peale.
Kuremäe klooster võttis meid vastu vähese rahvaga. Jalutasime siin veidi ringi, uudistasime lillepeenraid, tegime pilti, mõtisklesime puuriitade üle ja jalutasime alla püha allika juurde.
Allikas oli samasugune nagu ikka. Vesigi maitses ikka samamoodi. Kõik said oma lonksu ja suundusime parkla juurde kohvi ning kaasa toodud saiakesi sööma.
Järgmiseks punktiks sai Oru park. Sõitsimegi kohe lossipoolsele küljele, Karuväravate taha, ja tegime suurema jalutusringi kunagistel lossialadel külastades nii terrassiala kui grotti.
Ja siit siis sõitsime mere äärtpidi Jägala joani. Ajaleheveerud polegi valetanud, vaateplatvorm on suletud. See on isegi läbi lõigatud, et keerulisem sinna ronida oleks 
Nigel värk ma ütlen.
Edasi viis meid tee Kiviõli tuhamäele. Pakkusin selle välja kuna teadsin, et sinna saab üles mina. See mäejurakas näitas siis välja selle kes on väsinud või valede jalanõudega :P Õigemini mäkke tahtjaid oli koos minuga viis. Kui aga trepid ära lõppesid, oli edasi üsna järsk ja sile lõik. Siit edasi peale minu keegi ei saanudki – valed jalanõud. Mina oma korraliku roomik-kingaga läksin suisa jooksujalu ülespoole. Mnjaa, aga et füüsilist vormi pole, siis jooksujalu läksin pool teed. Siit edasi kolmanda neljandiku ma kõndisin, siis aga tuli pisut hinge tõmmata. Viimase neljandiku ma aga üsna lonkisin, hing oli kinni ja selg valu täis. Mõtlesin, et kahju et kodu juures sellist mäge pole, saaks iga päev paar tõusu trenniks teha...
Mäele ronides tahtsin pilti teha, aga siis selgus, et mu fotokas on lolliks läinud. Nii kui suuminuppu puudutad, nii ta enam teravustada ei suuda. Teravustab justkui sisemise läätse tolmu peale. Normaalne! Tegin siis mõned kaadrid ilma suumimata. Muuseas, siit mäe otsast on kenad vaated nii tööstusele kui loodusele. Mäe merepoolse seljandiku peale on puhke- ja suusakeskus tehtud. Siin peaks või piknikutgi kui vaid rõvedat kirbet haisu poleks.
Taas mäe all, võtsime suuna Mäetagusele. Seal oli meile korraldatud lauake mis siis end ise kattis meie soovide järgi Peale söömist oli näha, et enamus on ära väsinud. Mõisahoonet ei viitsinud kõik vaatama tullagi ja need kes tulid olid ka kuidagi väga ükskõikseks jäänud :P Aga mine tea, äkki pole mõisahooned lihtsalt nende rida 
Ja siis, tagasitee. Päike piilus pilve tagant ja Kati säutsus et vaikset hetke kellelgi ei tekiks :P Ahjaa, mingeid kiililisi uudistasime ka tee peal. Peipsiga külgneval alal lendas neid väga tihedas massis ja nad määrisid lõppeks bussi esiklaasi väga ära :P
Kokkuvõttes tore tegus päevake. Mingeid viperusi ja jamasid ei esinenud, vaat et liigagi sujuvalt läks kõik. Tartusse saabusime kümne paiku. Pilte saab uudistada MINU TEHTUID ja JAANUSE TEHTUID.