Erinevad isiklikud reisikirjeldused

Taaskord tegime ringreisi Rakverre, seekord oli see kui sünnipäevakink emale. Et  ilmad pidid soojaks ja päikeseliseks minema, siis oli esmaspäeval (22.07) justkui õige aeg ära käia, kuna lubati pilvi ja kohatist hoovihma.
Sõitma hakkasime Tõrvast. Tartus tegime peatuse ja kümne paiku olime juba Tartust väljas teel Rakvere poole. Paljud on kirunud, et tee on mitmest kohast üles kaevatud ja soovitatakse ringi sõita. Lähtelt võtsimegi igaks juhuks suuna Kukulinna peale, et minna Rakverre üle Mustvee.
Peale Mustveed hakkas pilvisus tihenema ja kohati sadas ka vihma. Aga mida kilomeetreid edasi, seda hullemaks asi läks. Mingist hoovihmast polnud enam juttugi, laussadu, lihtsalt sadas ja sadas ja seda tihedalt.
Rakverre jõudnud, käisime emaga kiiresti surnuaias ära, et vaadata kas midagi osta ka siia vaja on. Käisime jooksujalu, et mitte väga märjaks sadada Kui mind poleks kaasas olnud, poleks ema hauaplatsi üles leidnudki, see oli lihtsalt nii võssa kasvanud! Käime küll iga aasta, aga miski toruja varrega taim laiutab siin ikka väga kõvasti... Tõdesime, et meil on vaja labidat. Jooksime pooled platsid läbi – kuskilt ei leidunud... Ega jäänudki muud üle kui autosse tagasi joosta.
Otsustasime, et asjatame seni linnas kuniks ilm rahuneb. Sõitsime kesklinna sööma. Korraks jäi sadu isegi üle, aga siis hakkas sellist padukat tulema, et anna olla... Kui me söömise lõpetasime, oli kerge uduvihmake. Arvasime juba, et hakkabki paremaks minema. Otsustasime ära käia lossivaremetes.
Miks teel lossivaremete juurde parklasse punane tellis ees on, mina aru ei saa. Igatahes, et ema jalgu säästa, sõitsime ikkagi üles. Keegi ei pahandanud ka õnneks. Ostsime piletid ja läksime varemete vahele tuulevarju. Käisime Kadiga läbi kõik urkad ja nurgatagused kuniks Kaja ja ema õuduste toas olid. Kui õudused läbi, ronisime müüri otsa ja vaatasime kaugusse, kas ilusam ilm juba koidab. Ei miskit, nii kaugele kui näha oli, tundus kõik ikka sünkhall... Võtsime siis nõuks veel viivitada – käisime Põhjakeskuses.
Teel Põhjakeskusesse hakkas taas sadama. Ma isegi ei oska öelda kaua me seal olime, aga sadu sellest kergemaks ei jäänud. Kell hakkas juba tagant suruma. Ema ostis kaks vihmakeepi ja sõitsime surnuaiale, et midagigi ära teha, arvestades, et meil labidat pole.
Vihma kallas, tuul puhus ja meie emaga sikutasime hauaplatsilt toda vastikut põõsastaime välja. Kuniks mina mitu sületäit oksi ära vedasin, käis ema platsi rehaga üle. Ütleme, et meie saavutusega võis rahule jääda. Vaatamata keepidele, olin mina ikkagi üleni märg, lisaks ka liivane.
Tagasiteeks võtsime otsetee, mõtlesime, et olgu mis on, aga ringi enam minna ei viitsi. Kuigi mitme koha pealt viidad suunasid mujale, hoiatamaks ees olevaid võimalikke ummikuid ja kaevamisi, me kuskilt ringi minema ei hakanud. Ja teate, oleks ikka loll olnud, kui oleks ringi läinud! Igal pool on asfalt maas ja olud on paremad kui arvata võiks. Seega tee Tartusse oli kiire ja piiranguteta. Poolel teel jäi ka sadu järele ja Tartus oli põhimõtteliselt terve päeva kuiv ilm olnud... Pildirida SEAL.