Ahtmel kliendi juures käimise lõpetan pisikese huviväärsuste uurimisega. Täna on luubi alla võetud, juba teadlikult, Tammiku küla põhjaserva jääv tehismägi. Termosega tee on kaasas, võileivad kaasas, riietus piisavalt sobilik ja jalanõud vastavalt kivistele oludele 
Algatuseks otsin kohta kust mäele kõige lähemale saab, aga selle leidmine nii raske polegi, kuna sinna saab mitmest teeotsast. Läbin vana hoonetekompleksi territooriumi kus nii mõneski hoones ka mingi tegevus käib, enamasti vist mingid autode parandused jms...
Jätan auto mäe poolt nähtavale kohale ja liigun mäe juurde. See on ikka tohutu lahmakas! Ahtme poolelt on ta pisut laugem, seega ronin sealt üles. Vaade on siit põnev. Kõige enam näeb Ahtmet, aga tagapoolelt ka mingil määral Jõhvit. Teen siit mitmed kaadrid ja vaatan eemale jäävaid teisi mägesid. Lõuna poole jääb üks eriliselt suur elukas ja tekib soov ka seda näha
Et ma mäe valisin just lõunasöögiks, siis istusin näoga päikese poole mäe servale maha ja hakkasin võileibu sööma Ilus on siin! Kuigi, teisipidi, all on igal pool ka hunnikuteviisi prügi...
Söön ära ja aega ma suurt ei viida. Liigun alla, piilun natuke hoonetekompleksi ja lähemalt uurin vana veetorni. Torn on ses mõttes huvitav, et ta on seest ilma treppideta ja üldse täiesti tühi (va prügi) kuni tipuni välja. Muuseas, prügi juurde tagasi tulles, kõik hooned, mis siin kompleksis kasutusel ei ole, on prügi täis veetud, enamasti rehve ja autode plastikosi ning klaase... Tammiku pildid SEAL.
Et huvi tekkis lõunasse jääva mäekolaka osas, võtan telefonis Google Mapsi ette ja uurin teemat. Sinna saab Jõhvi-Tartu teelt ära keerates paari kilomeetri pärast. Mõeldud, tehtud.
Pikk sirge viib metsade vahel mäe poole ja lõpeb teede rägastikuga mis sisuliselt kõik ühe ja sama platsi peale välja viivad. Ees on eramaa märk, aga ma täna ignoreerin seda, sest ei mäleta, kas see edasisõitu tegelikult keelab või mitte. Huvi on niipalju suur, et olen nõus pahandada saamisega :P
Keeran lõpuks teederägastikult vasakule ja ilus lai korralik tee viib mäesoppide vahele üles. Ei ole midagi, mõtlen, sõidan ülespoole ja vaatan üle. Tee muudkui läheb ja läheb, ühtki hingelist näha ei ole.
Üleval on siis omataoline platoo kust lõuna poole oli hea vaade, aga siit sai keerakuga veel kõrgemale sõita ja mõtlesin, et kui juba mingit seadust rikun, siis ju pole enam vahet 
Sõitsin kõrgemale.
Lõpuks jõudsin, võiks öelda, et tippu. Siit nägi igasse ilmakaarde ja kõik oli peopeal. Ilm oli päikeseline ja ilus, seega oli nähtavus ülihea. Te ei kujuta ette kui lahe koht see on ja kui vinge tunne seesmiselt valdab kui siin olla! Igatahes, koht on põnev ja lahe, vaated kenad ja ahvatlevad. Julgen kohe soojalt soovitada (enne küll küsige kuskilt luba).
Kuigi tunded on ülevad, vaatan vargsi ikka sinnapoole kust tulin, et ega keegi järele ei tule juba Eramaa märgi all oli ka tahvel, et territoorium on kaamerate valve all, aga seda ma eriti ei usu, kuna mitte kuskil pole sellist kohta kuhu kaamera kinnitada, kui just satelliitidega ei jälgita :P Tegin siin hunniku klõpse ja sõitsin alla tagasi, padavai Tartu poole Viru kaevanduse pildid SEAL.
Hiljem vaatasin arvutist järele, seal on olnud Viru kaevandus! Google 14.09.2013 pildilt näeb 
, et siin on mäe all tohutu hoonetekompleks! (Ja siin on pilt aastast 2006 
). Tänaseks päevaks aga pole seal mitte ühtegi hoonet, pole isegi jälgegi ühestki hoonest! Mul jäi arvuti taga kohe karp lahti :P Ja kui tänavavaatega vaadata, siis on seal valvuriputkad tõkkepuudega ees olnud umbes sealsamas kus nüüd eramaa märk on. Vot nii siis. Ja mis veel huvitav, kaardil on näha, et kui oleksin kaevanduse osast üle sõitnud ja siis keeranud teega kaasa põhja poole, oleks seal mingi väikemajade piirkonda näha saanud (Kahula? Virumarja?). Tekkis kohe küsimus, et kas sealsed majad on veel alles? Aga see on juba järgmise käimise teema