Juba mitu aastat ma tean, et Lätimaal on Cesise kandis koht, kus peaks olema maa-alused järved. Kõlab üsna ulmeliselt, mis? Sel aastal aga oli mul kindel plaan perega seda kohta ka avastama minna ja nii me siis selle plaani ka teoks tegime.
Eeltöö internetis annab kiireid tulemusi ja leida võib suisa terve kodulehe sellest kohast: Pazemes ezeri. Vaatasin ka täpsemat asukohakaarti ja salvestasin selle isegi oma arvutisse, et välja trükkida (mille ma küll unustasin).
Kui me Valmieras oma asjadega ühele poole saime, pani Kaja GPS’i minu saadetud andmetega tööle ja sõit võis alata. Sõitsime kuni Straupeni välja ja siis juhatas GPS meid keerama vasakule, mina aga teadsin eeltöö järgi, et kindlasti tuleb keerata paremale. Võtsime tee äärde, harutasin läpaka välja ja vaatasime järele. Mul oli õigus. Kohendasime GPS’i ja sõit võis jätkuda. Sõitsime esialgu õigest teeotsast küll mööda, aga kiiresti parandasime ka selle vea 
Paneme auto vana laudakompleksi taga oleva taluõue parklasse. Sealsamas patseerib ka perenaine ise kes meid kohe rõõmuga vastu võtab, täiskasvanute eest piletiraha sisse kasseerib ja siis väikese sissejuhatusega rajale suunab kus me peaks kohtuma oma giidi Jutaga.
Teel tuleb vastu no nii umbes täisikka jõudnud neiu ja hakkab meiega jutustama. Selge, tema ongi Juta. Juta räägib meiega inglise keeles ja seega oleme vastustega üsna puised Aga aru saame vähemalt kõigest.
Esialgu tutvustatakse meile kraatrit mis on tegelikult kokku kukkunud kunagine koobas. Ja siis paneme kummikud jalga ning soojemad riided peale ja meid juhatatakse mööda redelilaadset treppi kitsasse lõhesse mis viib maa alla. Kadi ütleb resoluutse ei ja tema meiega auku ronima nõus ei ole. Ise teab. Ka Miia pisut kardab, aga koopas olles pole enam probleemi.
Koobas on pime ja jahe. Kaasa toodud taskulampide saatel saame imetleda veesilma mis täidab kogu koopa põhja. See ongi maa-alune järv. Ma nimetaks teda küll tiigiks, aga jäägu ta nii. Ilus ja põnev oli küll. Ideeliselt on seal seisev vesi millel kraade aasta läbi sisuliselt seitse. Kevadeti on vett rohkem, aga ära ei kuivavat ta kunagi.
Koopast välja saamine oli vaat et raskem kui koopasse pääsemine Aga välja me saime. Üldiselt ei tundunud see liivane koopasuu üldse väga kindel olevat, ma pakun, et Eestis oleks sinna sisenemine juba ammu ära keelatud (Piusa näitel) 
Aga see pole siin veel kõik. Sadakond meetrit eemal, madalamal, jõe ääres, on veel üks koopasuu. See oli nüüd päris koobas mille keskel jooksis allikavesi. Koobas oli paarkümmend meetrit pikk ja sinna sisse minnes tuleks arvestada oma paindumisvõimalustega. Meie Kajaga (veel) paindusime, Miia ei pidanud oma pikkusega aga kummardamagi Kadi? Tema ootas meid koopasuu ees
Küürutasime ja kohati ka kükakil liikusime kuni lõppu välja. Õnneks on keskosas ja lõpus pisut kõrgem, et saab selga ka sirutada. Ilus ja põnev vaheldumisi. Teeme mõned pildid ja liigume õuele tagasi.
Väljas on päikeseline ja soe. Kui järgmine grupike jõuab, anname valgustuse tagasi ja siis pakutakse meile tagasiminekuks kaks teed: otse ja ringiga. Valime ringiga mineku, sest siin on ilus, liivaluited, astangud, jõgi; pealegi aega meil on Nii et igasugu uudistamiste ja pildistamistega läks oma pool tundi tagasiteed.
Üldiselt ringi vaadates tundub, et siin on ka mingi majutuse võimalus. Paistis, et jõekäärus on suur muruplats ja peomaja vms + telkimisala. Nii et miks mitte siin kunagi ka pikemalt puhata
PILDIRIDA. Kõigile huvilistele külastamiseks GPS koordinaadid: Latitude: 57.340414 | Longitude: 24.905017