Erinevad isiklikud reisikirjeldused

Et eelmise puhkuse osast jäi Põhja-Läti külastamata, siis seekord oli plaanis see lünk täita. 9. august enne lõunat saime liikuma ja liikusime Kambjasse Lille järele. Seks korraks oli talle tehtud ID kaart ja ta sai meiega liituda.
Sõitsime üle Otepää otse Valka. Siin me tegime lõunasöögi ja edasi sõitsime üle Valmiera ringteede Cesisesse. Muuseas, meil tehti Läti poolel passikontroll! Tulemus on see et võite lapsi üle piiri viia nii palju kui tahate, peaasi et isikut tõendav dokument on kaasas :P
Peale Valmierat on Cesise peale omamoodi lahe tee. Raudtee lõikub selle teega viis korda. Enne ühte ületuskohta hakkas korralikku padukat sadama, ja see joonistas raudtee miljöö nii lahedaks nagu mingis vanaaegses filmis. Tegin pilti küll aga see ei peegelda seda nii nagu see oli.
Cesises võtsime ette sealse mõis-kindlus-lossi. Olin siin küll varem käinud, aga no kõik on totaalselt muutunud. Varem ei olnud võimalust ronida erinevatesse tornidesse. Nüüd on võimalik ronida suisa kahte. Kaasa antakse isegi küünlaga latern millega ühe torni kitsastel treppidel endale teed valgustada. Kuigi see lossiõu pole eriti suur, on ta tõsiselt omapärane ja huvitav: vallikraavid, paksud müürid, tornid, sillad jms. Olin siin vist kolmas kord aga ikkagi meeldis. Peamaja torni seekord ei lastud, see on remondis ja avatakse taas järgmisel aastal.
Käisime ringi ka väljapoole lossi jääval alal. Siin on erisuguste treppidega, müürilõigukeste ja tiigikestega mõnus lossiväline aed. Kõigil kordadel on siin midagi parasjagu restaureerimisel :P
Peale lossikülastust algas öömaja otsing. Kolm kohta olid välja otsitud. Esimene oli pooleldi ehitamisel, kuigi südalinnale kõige lähemal, teine oli kuskil elurajoonis ja toad jätsid väga koleda mulje, kolmas aga oli linnast liiga väljas ja ümbritsetud tankla ning kiirteedega. Naasime esimesse kohta ja saime endi arvates enam-vähem normaalse toa (hostel Buts).
Kõhud olid tühjad, seega sõitsime vanalinna toidukohta otsima. Leidsime ka. Poole söömise ajal hakkas sadama ja minul hakkas kole külm. Tellitud veini asemel oleks võinud midagi kangemat ja äkilisemat olla Igatahes söönuks me saime.
Külastasime ka kirikut, tol hetkel polnud peale meie seal teisi külastajaid. Aga ega meiegi kauaks jäänud. Aeg oli minna linnast välja jõe äärde, Erglu Klintis't kaema.
Kohale sõiduga küsimusi ei tekkinud. Küll aga kohapeal kui metsatee kaheks läks, valisin parema suuna ja see oli viga. Pea kilomeeter jalutasime maha ja olime ikka päris vales kohas. Tagasiteel üritasime lõigata aga ka need lõikamised luhtusid. Seega kõmpisime tagasi sinna kus tee lahknes ja valisime nüüd õige suuna. Varsti olimegi õiges kohas, ehk siis jõe kaldal kõõõõrgel mäe otsas. Vaade siit on ilus. Siin on tehtud puittrepid ja vaateplatvormid. Aga et kell oli palju siis kauaks ei jäänud.
Hostelis oli meil suur voodi ja narivoodi. Kaja pidi lapsega suurele voodile magama minema. Kõik oleks nagu OK olnud kui see suur voodi kerge liigutamise peale nii ropult kägisenud ei oleks! Öösel, oli veel päris pime, ei saanud magada ei laps, ei Kaja ega mina selle kurjavaimu voodi tõttu. Seega võtsin oma madratsi põrandale, kupatasin Kaja lapsega sinna. Ise aga panin teki kaheks kokku ja saunalina tekiks peale ja nii magasime hommikuni. Ehk siis maksime ööbimise eest aga korralikku ööbimist me selle eest ei saanud (18 latti selle toa peale). Lisaks, hommikul vesi kraanis nirises (olime kolmandal korrusel) ja soojaks läks alles kümne minuti pärast. Ja vesi mis sealt tuli ei pesnud seepi maha.... Ehk siis, kui sinna lähete, kontrollige voodit ja veekraani ning avaldage hinna suhtes survet.
Hommikusöögi tegime vanalinnas ühes pubis. Siin saime mõnusa kohvi ja päris värskeid saiakesi. Üldiselt mulle see kohake meeldis, selline kerge ja hubane jutlemis-pubike. Siin oli seinal maal roosade flamingode ja kolme musta varesega. See maal meeldis väga Kadile, tundus et just need varesed Tegin sellest pildi ja üritan ta Kadi jaoks ka kunagi välja trükkida.
GPS'i abil mööda kiirteed sõitsime Siguldasse. See kurjavaimu GPS keerutas meile ringi ümber Cesise enne kui kiirteele juhatas
Siguldas maandusime raudteejaama juures. Tegin seal mõned ülesvõtted. Edasi käisime ja vaatasime köisraudtee hindu ja aegu. Et kippus sadama, siis käisime keha kinnitamas.
Lille oli vist juba kümme korda küsinud et kuna ujuma saab, seega sõitsime alla jõe äärde randa. Ranna vastas on aga kõrgele mäeseljandikule tehtud mingi toru pidi sõitva kelgu rada ehk rodelitrass. Asi tundus huvitav ja otsustasime selle siis, va Kaja, ära proovida. Mäkke viis meid istukite tõstuk. Siin kippus Kadi pisut pirisema, aga ega aru ei saanud kas kõrgusekartusest või millestki muust.
Esimesena pani mäest alla ajama Lille. Läks ja huilgas. Ja siis meie Kadiga. Vahepeal ta jällegi kippus jorisema, aga ma pidevalt rääkisin temaga, seega erilist nuttu õnneks ei tulnud. Et ma hoogu lapse tõttu suureks ei lasnud, siis kohati jäi atraktsioon minu jaoks nõrgaks ja kurvides vajusime üsna külili. Välja aga kelgult ei kukkunud ja päris seisma ka ei jäänud. Tore vigur tegelikult Üldjoontes kuulub siia ka seikluspark ja mõned teisedki atraktsioonid, kogu pargiala kohta leiate infot SEALT.
Ja siis käisime rannas. Vaadates ilma olime loomulikult ainsad. Lille, kuigi nentis et vesi on külm, pidi ikka vette ronima. Aga ega ta seal ujuda nüüd küll ei saanud, kaks korda sulpsatas seal ja ajas enda juba kaldale
Jõe äärtpidi edasi on kunagine, võibolla ka praegune, kelgurada, noh, selline tõsine spordiala juurde kuuluv mitte miski liumägi. Siin vaatasime natuke aia tagant ülespoole ja ega keegi peale minu aru ei saanudki mis siin tegelikult on Praegu mõtlen et äkki oleks pidanud ka ülevalt poolt sinna lähenema, võibolla oleks meid ka lähemalt asjasse pühendatud...
Teisele poole jõge jäävad siin mõned koopad ja mäekülje peale tehtud trepid-vaateplatvormid-matkarajad. Panime auto tasulisse parklasse ja käisime koobast vaatamas. Kahjuks siinsed pildid ei tulnud eriti välja ja mõned ilusad kompositsioonid inimestega on ajaloo prügikasti suunatud... (Siit siis jälle põhjus üks korralik fotoaparaat soetada).
Loomulikult käisime Sigulda vastaskaldal Turaida lossi vaatamas. Ka siinne parkla on tasuliseks keeratud. Et meil kahte latti polnud, nõustuti ka kahe euroga, õnneks. Ostsime piletid ja sisenesime lossi aladele. Kahjuks aga kippusid meie peale tulema suured vihmapilved. Seega saime külastada ainult kindluse osa, kõik muu maa-ala jääb tulevikku.
Kindluse alal läksid Kaja ja Lille kõigepealt peatorni. Mina jäin Kadiga alla kuna laps magas vankris. Kui nad tagasi tulid, oli minu kord tornistuda. Lille tuli ka teist korda kaasa. Kui üles jõudsime, hakkaski sadama, ja sadas senikaua kui me lõpuks auto juurde jõudsime. Siinkohal tahan mainida et Cesise kindlus oli minu jaoks põnevam.
Et vihma sadas ja pilvedel erilist lõppu ei näinud, siis otsustasime et ka köisraudteega sõitmine lükkub tulevikku. Sõitsime hoopis Valmierasse kaubanduskeskusesse ostutuurile. Aga siinsed kaubanduskeskused on nagu meilgi, siis ega siin midagi eriti teha polnud. Võtsime suuna Valga peale ja sealt juba otseteed Kambjasse kus meid ootas korralik õhtusöök.
Kommenteeritud pildirida SEAL.