Mõni aeg tagasi saime cherry.ee kaudu Lätimaale Lilastesse Porto Resort hotelli kaheöise voucheri, ja nüüd siis käisime seda välja lunastamas. Hommikul, peale Miiaga arstil käimist panime Valga peale ajama.
Miia jäi üsna kohe magama, ja et ta magas, me mingit toidupeatust ei teinud. Valgas hoidsin tõsiselt põit kinni, Kaja samamoodi 
et kui seisma jääme, ärkab Miia üles, seega kannatasime edasi :P Oma 50 km Lätit kui Kadi teavitas, et tal on pissihäda Ei jäänud siis muud üle kui ikka peatus teha ja metsa kasta. Miia loomulikult ärkas üles, aga ei pahandanud, ja saime kenasti sõita.
Maanteed polnud õnneks eriti autosid täis. Kõik kulges üsna hästi. Ühes kohas rekka sõitis ees, mööda ei saa, siis hakkas sel aga kastist kilepakendeid lenduma ja juht oli sunnitud tee äärde jääma :P Kümmekond kilomeetrit eemal, järgmine rekka ja taas mööda raske saada. Sel siis lendas esiosa küljest mingi plastikkate maha ja nii ta end tee äärde parkis. Veel natuke maad eemal, kolmas rekka. Sel oli järelhaagis selliseks banaaniks kaardunud, et ma arvasin tema lasti varsti tee äärde maanduvat ja lootsin temast siis nii mööda saada. Sel korral aga midagi ei juhtunud ja meie teepealne toidukoht enne Siguldat jõudis pärale 
See toidukoht oli tore. Asus tee ääres, aga tee temani käis enne kuskilt ära pöörata. Et me aga sest teeotsast mööda tuiskasime, jätsime auto hoopis tee äärde. Samamoodi tegid kaks teist eesti autot
Söödud-joodud-kammitud, teele! Sõitsime kiirteele ära kui Kaja vaatab kaarti, et me polekski pidanud minu esialgse planeeritud marsruudi järgi kiirteele sõitma Keerutasime siis tagasi ja valisime õige tee. Sõitsime Seja nimelise kolkani.
Sejas on Läti vanim veetorn ja imeline mõisahoone. Veetorn on aiaga piiratud ja lähenemine keelatud. Ka mõisahoonet on kilelindi ja traataiaga piirata üritatud, kuna tema seisukord on tõsiselt masendav. Küll on seal midagi kas hiljuti üritatud ehitada või veel ehitataksegi, aga kas midagi ka päästa suudetakse, seda ei tea. Et teised autos tõredad olid, siis ma siin eriti ringi uidata ja oma uudishimu rahuldada ei saanud, tegin mõned kaadrid kiirelt ja sõitsime edasi, Lilastesse.
Lilaste oma Porto hotelliga tervitasid üsna meeldivalt. Selline üsna kiirtee ääres olev palkhoone õlgkatusega. Üsna uhke näeb teine välja! Kaja jäi magava Miiaga autosse ja mina Kadiga läksin sisse tuba nõutama.
Kadi muudkui sädistas ja seletas, aga keegi eesti keelest aru ei saanud Mina ajasin asjad vene keeles kordaja palusin pisut suuremat standardtuba kui võimalik. Täitsin paberi ja meid juhatati toani. Mu üllatus oli ülisuur, kuna netist nähtud standardtuba tundus ülipisike. Avati uks ja ma pidin rõõmust lakke hüppama! Suur tuba, mullivann, rõdu vaatega järvele, suur voodi ja diivan! Superluks! Tassisime aga asjad sisse ja siis läksime majaga tutvuma. Kadi mängis mõnda aega mänguväljakul ja siis tegime pikema jalutuskäigu üle maantee ja raudtee mere äärde.
Mere ääres oli tuuline ja siinsel supelrannal tasulise parklaga käis kõva lohesurfi nautimine. Korraga oli õhus üle paarikümne purje. Tuul puhus ja keerutas päris toredaid laineid mille kaldale loksumist me Kadiga ka nautimas käisime. Miia samal ajal kräunus kaus ja jäi suure merekohina peale üsna raskelt magama. 
Tagasi Portos otsustasime keha kinnitada. Alguses istusime väljas, aga et meist välja ei tahetud teha ja tuuline oli, läksime siseruumidesse. Siin siis meid teenindati ja jäime ootele. Toidud tulid ja saime ka söödud. Siis aga jäime Kaja tellitud kooki ootama. Mina käisin vahepeal lastega jalutamas-mängimas. Tulen tagasi, seis ikka sama. Siis käisin autost asju tuppa viimas ja läksin alla restorani tagasi. Ikka Kaja istub ja ootab, kuigi vahepeal oli isegi nõud ära koristatud Läksin siis teenindajalt küsima ja see siis ärkas Loobusime koogist, maksime arve ja läksime pettunutena tuppa.
Muuseas, toitudest, Kaja arvas, et tema kana oli maitsetu, minu supp aga oli ülihea. Piim Lätis on ka pisut teisema maitsega või oli see miski solk. Ahjaa, üks asi veel restorani teenindusele ette heita: meile ei toodud leiba lauda, pidin ikka ise küsima...
Toas kasutasime suure mullivanni võimalusi. Siin avastasime, et Miial on 38,6 kraadi palavikku, pesime ta ära ja andsime rohtu ning panime ta magama. Jäi nii nagu ise keeras ja otsekohe. Liitusin teistega mullivannis.
Kaua vannis polnud, pesin end lihtsalt ja läksin tuppa, et päeva arvutis kokku kirjutada. Ja siis avastan – Miia istub voodis ja sahmib. Ja ega ta enam magama jääda tahtnudki Rohi mõjus ja seega võtsime ta üles mõneks ajaks.
Öö oli meil nigel. Et Miiat suurde voodisse võtta, otsisin kus ise magada ja maandusin Kadi kõrval teisel voodil. Tol voodil oli aga omadus minu raskus all selliseid hääli teha mida oli mitme toa kaugusele kuulda... Kuna ma aga voodis palju keerlen, siis kobisin põrandale, oma tekk alla ja Miia üks väiketekkidest peale. Et aga Miia emme kõrvale sai, tõi Kaja mulle suure voodikatte peale mis algselt Miia all oli. Kaua ei saanud und, ei Kaja ega mina.
Hommik polnud just kõige kergem, aga ega midagi teha ka polnud. Miial on jätkuvalt palavik ja seega me otsustame minna Riia peale autoga, ja siis ka mitte loomaaeda vaid kaubanduskeskusesse, et hiljem siis Miia tervise järg otsustada mis edasi saab.
Enne tuli aga hommikusöögil käia. Kõik oli nagu üsna OK, ainult et putru ei pakutud. Ühed vene mammid avaldasid isegi sellekohast nördimust häälekalt :P Siis sai ka sai otsa ja keegi juurde ka ei toonud... Ehk siis köögi poolega peaks see hotell veel kõvasti tegelema.
Lilastest polnud just eriline kunsttükk Alfa Centrumisse saada, eriti GPS järgi :P Poole tunniga olime kohal ja asusime kaubandust uurima.
Kaubandus on suuresti sama mis meil. Hinnad vähemalt. Saime vist mitmeid kilomeetreid maha matkatud, Kadi ka mänguväljakul end välja elada. Lõpuks otsustasime, et kui loomaaiani minnes Miial palavik tõusnud ei ole, siis läheme uurime seda loomaaeda kah. Jõuame kohale, katsume last – kuum. Selge, tagasi Lilastesse.
Põhimõtteliselt sai Miia palavikuga kogu meie reisi plaan tuhaks. Et midagigi päästa, otsustasin siiski Kadiga rongiga sõitma minna. Et teeks väikese otsa edasi ja tagasi. Vaatasin netist rongiaegu – 10 minuti pärast pidi tulema rong. Oi kus meil läks kiireks toimetuseks! Lõpuks me Kadiga jooksime nagu meeletud. Kui kohale jõudsime, oli rongi kolinat juba kuulda. Siis aga tekkis küsimus, et millisele perroonile me minema peame. Mingi taat, kes ootas vastupidi liikuvat rongi, arvas üht, märgistuse järgi aga võis oletada teist. Lootsin märgistuse peale ja võtsime taas jooksuga koha sisse. Rong saabus ja peatus taadi arvamuse järgi. Haarasin Kadi sülle ja algas jälle suur jooksmine Rongijuht ootas meid ära ja saime peale
Sõitsime siis kaks peatust edasi Pabaži nimelisse kolkasse. Piletimüüja tuli meie juurde ja puhtalt käsitsi hakkas meile piletit kirjutama. Minul läks 70 senti, aga Kadile, kelle pilet midagi ei maksnud, kirjutati ka pilet?! Aru ma ei saanud milleks, aga nii oli. Ja noh, et rongid on nostalgiahõngulised, siis see on OK, aga selline pileti kirjutamine võiks küll juba vähe tänapäevasem olla.
Pabažis tuli päris palju inimesi maha. Meie võtsime suuna otse mere poole, ostes poolelt teelt poekesest ka jäätist. Raudteejaamast jäi mereni vast kilomeetrike. Tuul, nagu mere ääres ikka, puhus. Lained olid ilusad ja inimesigi oli. Kes päevitas, kes ujus ja kes võimles. Sulistasime ka natuke varbaid vees ja siis jalutasime raudteejaama tagasi, ootasime rongi mõnda aega, siis see saabus, sõitsime Lilasteni ja jalutasime hotelli. 
Sel korral tulime hotellini mööda teed. See oli vist kaks korda pikem ja enamus sellest kiirtee ääres (ehk vale valik). Mingis teelõigus tundsin koledat roiskumishaisu ja mõni maa hiljem nägin paarikümne sentimeetriste sarvekestega üsna roiskunud kitse laipa teepervel kõrges rohus... :S
Hotellis tagasi sõime, käisime vannis ja majandasime lastega. Vahepeal majandasid lapsed omavahel – Kadi tegi mingeid hüppamise ja veidra häälitsusega liigutusi ja Miia muudkui rõkkas Lahe vaadata.
Ööle läksime siis Kaja Kadi kõrval madratsiga põrandal ja mina suures voodis, Miia oma reisivoodiga kõrval.
Öösel Miia sahmis ja pidasin vajalikuks ta enda juurde tõsta. Ja kuna ta kuum oli, tuli küünal pepusse pista. Ja siis ma jalutasin elamises ringi ja otsisin rohte, ikka pikalt otsisin, vahepeal arvasin juba, et ajan Kaja üles. Õnneks lõpuks leidsin ikka ise. Rohi sisse ja unele tagasi. Et aga endal uni vahepeal kole sügavaks kipub minema, tuli tekitada barrikaade, et laps maha ei liiguks. Noh, ja siis osas lõigus tuleb ise barrikaad olla ning ega siis ikka õiget magamist ei ole. Mingi hetk oli laps rahulikum ja tõstsin ta oma voodisse tagasi...
Mingi seitsme ajal tuli Kaja ise lapse juurde, tal polnud und. Mulle sobis. Pikalt aga enam ei maganud.
Hommikusöök oli sama nagu eile, mitte mingit muutust. Või siiski – kohvimasin ei toiminud Aga nad helistasid kuhugi ja paari minutiga saadi masinale jalad alla tagasi (Y) Putru, mida just söönud oleks, ka täna ei pakutud...
Täna on see päev kus meie külastus siinses hotellis otsa saab - suur kraamimise päev. Neli inimest, kahe päeva varustus, seega asju ikka oli. Et hotellikülastusega käis kaasa ka vesiratta kasutuse võimalus, siis käisin Kadiga ka seda atraktsiooni proovimas. Ilm oli küll jahe ja tuuline, aga sõitsime mingi saarekeseni järve keskel ja tagasi. Lapsele sai ju lubatud ja siis tuli ka käia.
Tagasitee osas oli mul üks tingimus, tuleb vaadata vähemalt ühte mõisat, ja valisin selleks Nabe mõisa. Kuigi Kaja seda just rõõmuga ei pooldanud, siis minu huvi rahuldamiseks tuli tal sellega leppida Nii me siis Statoili peatusega suundusime Nabe poole. Teel aga oli üks mõis veel, Bīriņu pils ehk Birini üliuhke loss. Selle kohta olin ka lugenud ja teadsin, et see on väga suursugune ja kena. Sõitsime kohale, aga seal taheti piletiraha ja siis oleks pidanud selle maaalaga ka lähemalt tutvuma – oleks olnud mida vaadata. Seega keerasime ringi ja suundusime Nabe peale. Nabe mõisakülastuse teema sai eraldi.
Peale Nabet polnud muud kui otse Valmiera peale ja sealt Valka. Ilm keeras vihmaseks ja vihm jälitas meid kuni Tartuni. Valgas tegime lõunapeatuse, kuna lapsed ärkasid üles ja seljasirutus kulus kõigile marjaks ära Igatahes sellega võis reisi lõppenuks lugeda: mõningaste viperustega, aga üldjoontes kordaläinud puhkamine PILDIRIDA.