02.07.2024. On suvi, on puhused. Meie Leedu reis algab Tartust. Ilmad tõotavad tulla jahedamad ja Leedu poolel ka vihmasemad, aga me oleme sellega arvestanud. Eile sai kolmeks ööks öömaja kinni pandud - seekord oleme targemad ja püsime ühes majutuses kuna jääme ju ühte linna 
Vahelduv pilvisus, rohetav loodus, tööpäevane liiklustihedus. Esimese peatuse teeme Valmiera külje all asuva tankla bistroos. Kell on alles paar tundi enne lõunat, aga teeme kohe lõunasöögi, et pikemalt vastu pidada Autosõit on üldiselt nüri. Kuni esimese peatuseni sõidan mina, edasi Kaja.
Riiast saame kergelt läbi – GPS juhatab. Vahepeal ajab töö mind taga, aga saan asjad ära teha.
Viimase otsa sõidan mina. Enam ei mäletagi kus me vahetuse tegime 
Aga enne kiirteele jõudmist külastame üht väikelinna, nimega Kelme. See tõmbas maanteele tähelepanu oma suure kirikutorniga 
Kelme on pisike madal linnake, vähemalt niipalju kui meie seda nägime. Tüdrukud läksid kaubandusse tualetti otsima, mina uudistasin ringi. Uudistuste taustal leian turu ja seal on ahvatlevaid vilju. Kui tüdrukud tagasi on, käimegi ja ostame ühe hunniku erinevaid ande, et sellest lõpuks tervislik õhtu-laud kokku panna
Sõidame veidi edasi ja leiame ka selle kiriku üles mis mainisin. Seda saab vaadata nii seest kui väljast, on huvitav.
Ja siis taas teele. Mõne aja pärast liitub maantee kiirteega ja saame 130 km/h edasi tuulutada. Küll hakkab üsna tihedalt sadama, aga see meie kulgu ei muuda. Pikalt on veel sõita...
Tähelepanekud: Õnneks on lapsed niipalju suured, et enam ei jorise ja porise, igav on küll, ja see annab nende tujust tunda, aga vähemalt jauramist enam pole nagu varasemalt
Klaipeda võtab meid vastu tipptunni ummikuga mingis liiklussõlmes, aga jupikaupa saab edasi. Sellest liiklussõlmest on õnneks üsna lühike maa majutuskohta (Y)
Majutuskoha haldaja on saatnud pika juhise kus ja mis ja kuidas. Loeme ja arutleme Kajaga Oleme vanalinnas, siin on tasuline parkimine, ostame parkimispileti ja jätame lapsed autoga tänava äärde, läheme asja uurima. Sajab korralikult, seega autost on suisa ebamugav välja tulla 
Mõningaste kergemate seikluste saatel on meil lõpuks auto maja all parklas ja meie asjad tuppa veetud. Sellest kahetoalisest korterist saab kolmeks ööks meie kodu Oleme väsinud ja näljased, teeme kiirpuhkuse, siis aga otsime lähedusest ühe bistroo kus siis teeme õhtusöögi. Sealsamas läheduses külastame ka toidupoodi ning suundume tagasi korterisse.
Paneme Kelmest ostetud kraami kenasti lauale ja sööme õhtust. Et meil on Elisa internet ja teleteenus, siis saame telekanaleid veebi kaudu vaadata, korteris on ühendus ja telekas, panen läpaka teleka külge ja voila! meil on Eesti kanalid ja seega ka jalgpall olemas 
Vaatame esimest jalkamängu, aga lõpuni vaadata ei viitsi. Kajale teeb selg valu, tema puhkab, aga mina käin lastega väikesel promenaadi-jalutuskäigul. Vihma küll sajab ja oleme üsna märjad, aga väga külm ei ole. Liigume mööda promenaadi mere poole, uudistades madalaid vanaaegseid maju, laevukesi ja pubisid. Liigume kuni vana kindluse varemeteni, vaatame ka seal veidi ringi ja siis juba tuleme läbi vanalinna baasi tagasi. Sadu jääb lõpuks ka üle 
Ja ega muud polegi, vaatame taas jalgpalli ja keerame magama. On olnud väsitav päev.
03.07.2024. Padi oli vale kõrgusega, nagu võõras kohas ikka Õhtul mõtlesin, et ei karga kohe üles teise tuppa teise padja järele ja jäin magama... Hommikul aga kael kohe tunda ja olemine pole kõige parem. Üldse käivitumisega läheb mul palju aega
Hommikul viskab suurema saju maha, just siis kui mõtlesime liikuma minna. Õnneks aga polnud suur pilv, nii et kui liikvele saime, siis veidi tilkus veel.
Ja nüüd linnatuurile Veidi jahe on, vähemalt minul, aga järjest soojemaks läheb ja venitab 18 kraadi peale ära. Jalutame mööda vanalinna, alustades infopunktist. Sealt edasi juba mööda vanalinna tänavaid, külastades ka üht saiakeste kauplust. Vanalinn on siin huvitav, madalad ja väga omanäolised majakesed. Lõpuks külastame ka skulptuuride parki ja lõpetame raudteejaamas (minu üks lemmikteema). 
Tähelepanekud: Kuigi jalutuse käigus aru ei saanud, siis Kadile meeldis see vanade majade linnatuur nagu ta väitis. Samas skulptuuride park oli küll skulptuure täis, aga miski jäi sellest asjast puudu, et ta ka kuidagi muljet oleks suutnud tekitada – lihtsalt mingid suvalised lihtsakoelised taiesed; nagu koolilõpu tööd ma ütleks
Raudteejaamast on jala korterisse minna pisut üle 30 minuti ja bussiga ~15 minutit Otsustame ühistranspordi kasuks. Google Maps aitab meid bussivalikul ja kohalikud inimesed piletite osas. Nimelt meil ju pileteid enam bussist vist osta ei saa, kõik on elektrooniline, uurime kuidas siin on. Õnneks saab otse bussijuhilt (Y)
Tähelepanekud: kaart, mille infokeskusest võtsin on ikka sada korda parem kasutada kui Google Maps Ma olen alati õiges kohas ja tean kuhu minema peab Ja vene keel on nii roostes, et võtab täiega kokutama, inglise keel tahab üle käia – ju see siis kooli mõjutus on. Tähendab, rohkem on vaja vene keelt praktiseerida.
Ja siis käime tuulutame mõningaid ostukeskusi. Need on südalinnast kõik eemal. Lõpuks saab aga ka sellest kopp ette, käime söömas ja Miia saab batuudil ronida.
Majutuskoha juures tagasi külastame Kajaga mõnda kohta turu kandis, lapsed aga jalutavad maja juurde mänguplatsile. Ja siis saame puhata, enne kui taas liikvele läheme.
Jalutame sadamasse – seal on suur vaateratas. On aga jahe olla ja tuul suur. Lõpuks keegi vaaterattale minna ei soovigi Aga siin on ka praamisadam, homme tuleme siis siia, et Kura säärele liikuda (Nida poolsaar).
Nüüd jalutame mööda promenaadi, majutuskoha vastaskaldal. Ega siin midagi väga pole, lihtsalt laevukesed jõe peal ja inimesed toolidel nautlemas. Pisut kaugemale minnes on ka lõpuks üks putka-baar mille kõrval mänguväljak. Siin on mingi suurem seltskond oma tehnikaga kohal ja rahvas kõik tantsib bachata’t. Jääme siis siia meiegi, mitte küll tantsima, aga lihtsalt nautlema mõneks ajaks enne kui korterisse liigume. 
04.07.2024. Hommikul korteris paneme vajalikud asjad kokku ja hakkame Kura säärde liikuma. Sõidame vanasse sadamasse kus eile käisime, seal aga selgub, et siit autodega enam üle ei saa, vaid ainult jalakäijad. No selge, sõidame siis uude sadamasse
Sadamas kulgevad asjad kenasti. 23 eur edasi-tagasi pilet, saame kohe praamile, üsna pea hakkab kõik liikuma ja ma ütleks, et mõne hetke pärast juba sõidame maha 
Otsustame, et paneme mööda poolsaart Nida’ni välja ja hakkame sealt huviväärtuste tuuriga ülespoole liikuma. Teed on siin kitsad ja kohati küllaltki ära vajunud, nii nagu mõnikümmend aastat tagasigi. Ja siis on teemaksu putka, 30 eur tahavad nende teede eest Aga edasi on tee küllaltki OK, üks fooriga teetööde ala on, aga meil õnnestub kohe peale saada.
Nida on täitsa tore koht. Palju madalaid omanäolisi puitmaju nikerdatud servade ja akendega. Siin on turismiarenduses palju vaeva nähtud: promenaad, müügiputkad, ratta- ja tõuksirendid, rattateed, majutuskohad jms. On täitsa ilus ja õdus. Küll toidukohtade hinnad on siin sama ilusad kui Tartu kesklinnas, ehk siis kallivõitu, mandril on palju odavam, ja lisaks kõik parklad on siin tasulised
Lappame veidi Nida peal ringi, sööme hommikut. Vaatame ka UNESCO mingi taiese üle, aga see on pisike püramiidjas kivijunn, nii et midagi nagu vaadata polnudki Eemal olid liivamäed koos matkarajaga, aga selleks meil seekord aega ei jätku. 
Uus peatus on poolsaare teisel kaldal, Nidast lääne pool. Käime mererannas. 
Mäletan, et siin olid mõnusad suured lained mis keha üles alla hüpitasid – oli mõnus. Sel korral me seda mõnu nautida ei saa, kuna väljas on punane lipp, vist külma vee tõttu me arvasime. Sest jah, vesi oli külm. Jalgupidi me ikka laineid nautisime ja laulvaid liivasid ka, jalutasime mõni aeg ning tunnistasime end ilma tõttu lüüasaanuteks ja liikusime edasi
Tähelepanekud: Nida vajaks rohkem aega ja viitsimist ringi kolada. Tõenäoliselt võiks siin suisa ööbida et kõike näha ja kogeda. Ujumine saare teisel kaldal oleks ka elamus omaette, kuna lained on suured ja sügavuse saavutamiseks ei pea matkasell olema nagu näiteks Pärnu rannas 
Võtame platsi düünide juures. Meil veab, parklas avaneb just üks koht puude vilus ja nii me koha saame. Düünidesse pääs on taas piletiga, 5 eur täiskasvanu pealt. Eks siia võibolla selles elus enam ei jõuagi, seega loomulikult käime ära Algatuseks on laudteed, siis vaatad eemale, et kohe oleme mäe otsas kohal, aga ei Laudtee saab läbi ja edasi saab jala minna. Tulin paljajalu, nii et nüüd on ka minul hea käia. Jõuame taas liivamäe otsa ja avastame, et veel on ühe mäe otsa edasi vaja minna Aga ei, keegi ei hädaldanud, vedasime vapralt lõpuni välja. Muuseas, kahel pool rada on märgid, et teelt kõrvale minna ei tohi. Ka lõpus on ala nööriga piiratud ning üks neiuke on isegi korravalvuri ametis. Aga ega me tahtnudki kolama minna, vaatasime ja nautisime ära mida sai ning liikusime alla tagasi.
Tähelepanekud: düünid on vaatamata piirangutele täitsa põnevad. Enne nende külastust lugege ka infot veebist, see annab asjale teise rakursi. Näiteks on düünid kohati 60 meetri kõrgused ja düünid liiguvad tuule puhudes mandrile aina lähemale, olles paarisaja aasta jooksul enda alla matnud juba mitu küla...
Uus punkt on Juodkrante’s asuv Nõidade mägi. Kulu ja kirjade järgi on see püha paik, 42 meetri kõrguse mäe otsas, õigemini siis rada, kus on palju nõidadega seotud puuskulptuure. Jalutasime seal mõnda aega, mingi hetk panime võssa ja sattusime algusesse tagasi, aga vahet ei olnud, tänaseks on palju liigutud ka juba ja me neid skulptuure nägime ka omajagu
Muuseas, see rada on ka vist ainus tasuta asi siin saarel Kuigi jah, teele ostetud jäätised ja joogivesi võtsid siiski oma :P Aga mulle see rada meeldis, seal oli vaatamata päikesesärale hämar, mõnusalt jahe, salapärane ja huvitav. Kogu rada on päris metsas, seega jah, soovitan iga ilmaga külastada.
Tähelepanekud: Tasub enne veidi netist lugeda, et tegemist on üsna vana rajaga ja siin kummardati paganlikke jumalaid, et ei ole tegemist vaid suvalise turismi-matkarajaga. Ja nende kõrgete puude all jalutades on ka üsna salapärane tunne, mulle väga meeldis.
Nüüd on nii, et plaanis on veel delfinaariumi külastus. Uus etendus algab mingi poole tunni pärast, järgmine oleks paari tunni pärast. Asjad on nii, et nüüd sõltub kõik sellest fooriga kaetud teeehitusest, et kui seal kaua ei lähe, siis peaksime jõudma esimesele etendusele. Küll aga pole väga vahet, lihtsalt läheme, tuleb mis tuleb.
Ja läheb nii, et foor just põleb ja me saame juba minevate autode tuules kohe teele. Mõni aeg blokeerib meid teetööde auto oma aeglase liikumisega, aga delfinaariumi juurde jõuame 15 min enne etenduse algust Paneme auto võimalikult lähedale, tasulisse alasse, aga see-eest hoiame liikumisaega tublisti kokku Lunastame 50 eur perepileti ja juba suunatakse rahvas delfinaariumisse. 
Mina olen siin esimest korda. Ja tõesti, kuigi ma suhteliselt ükskõikne olin, siis laste ja nende vanemate õhetavate ja õnnelike nägude ning helge ja ilusa muusika taustal tekib endalgi pisut teine tunne, on päris tore etendus 
Nüüd külastame siin kõrval vanas kindlustuses olevat meremuuseumi. Siin on ka akvaariumid, saab vaadata erinevaid mereloomi ja kalu. Kui kalad lastele veel meeldivad, siis kindlusega tutvumine on rohkem minu lõbu Eks meil on pikk päev ka selja taga, seega on teiste huvipuudus põhjendatav, ega ise ka kõiki kohti siin läbi käia ei jaksa Pealegi on kõik leedukeelne :P 
Tähelepanekud: Kui Nidasse satute, eriti lastega, siis delfinaariumi külastus peaks olema MUST-IN - pakub lastele (miks mitte ka täiskasvanutele) palju positiivseid ja uusi muljeid. Meremuuseum, see on valikuline, mitte midagi ei juhtu kui ei lähe Tuurakalad seal basseinis olid ju huvitavad ja ka erinevad käigud kindluses, aga eks see sõltu ka sellest mis kedagi huvitab ja kui väsinud ollakse
Ja siis taas praamile. Esimene lipsab nina alt ära, aga kohe on teine ees ja sinna me ka peale saame, kuigi ette lasti päris palju prioriteetsema suunitlusega masinaid.
Mandril liigume ühte kaubanduskeskusesse kus on Maxima. Ostame sealt süüa. Külastame seal ka Kesko Senukai kauplust (meil K-Rauta). Suur pood ja ohtralt igasugu kraami. Oleks siit võinud koju uued toolid osta, aga nende paigutamisega autosse oleks raskeks läinud.
Kodus siis sööme ja puhkame, jään isegi päris magama Siis aga lapsed tahavad jalutama minna, emme aga ei luba – kell on palju. Ajan siis kargud all aja lähen teen nendega koos lähistel ühe ringi, naudime sooja ilma ja päikeseloojangut. 
05.07.2024. Öösel sadas kõvasti vihma, Kaja pani vahepeal aknagi kinni. Laste rõdule jäetud jalanõud on läbimärjad 
Hommik elamises veidi venib, aga kui jõuame ostukeskusesse, et vanaemale külmkapimagnet ära osta, siis saab see aeg veel venida, kuna alles kümnest kõik avatakse. Ja peale ostukeskust käime ka Depo’s, saan sealt maale ehitamiseks vajalikke riisu ja materjale, nüüd pole vaja õhtul Tartus enam ehituspoodi joosta (ega teagi kuna sinna jõuame).
Ja siis algab tagasitee. Šiauliai on määratud puhkuse ja lõunapunktiks. Kiirtee sõidan mina, teise poole teest Kaja. On igav. Kiirteel vähemalt liiklus liikus, sel kõrvalteel aga oli liikumine takistavate sõidukite tõttu kole vaevaline...
Šiauliaid lapsed enam vaatamisväärsuste koha pealt külastada ei tahtnud. Ju siis hakkas reisiväsimus pead tõstma. Huvitav, et samas Klaipedas oleks nad tahtnud veel ühe öö veeta Aga käisimegi siis ainult lõunat söömas Akropolise nimelises ostukeskuses. Veidi vaatasid teised ka kaubanduses ringi enne kui suuna kodumaa poole võtsime.
Kütus kipub otsakorrale saama, aga maantee ääres tanklates ei pakuta 98 oktaanarvuga bensiini Lõpuks võtamegi veidi 95’t. Riia ümbersõitudel on roolis Kaja, on tipptund ja ristmikud kipuvad siin üsna umbes olema, kuigi asi enam-vähem siiski liigub. Kell liigub kiiremini.
Kütuse tankimise peatuse teeme lõpuks Ragana’s. Oli algselt mõte siin ka pisut süüa osta, aga kõik väitsid veel kõhud täis olema. Lükkasime söömise edasi Valga peale
Pikad teelõigud, kuni Valmierani teiste autode sabas. Valmierast edasi sai juba oma sõidukiirusega sõidetud. Metsad, metsad.
Valgas siis taas peatus, sööme. Päike liigub järjest madalamale. Siit edasi on vaat et tuttavlikud loojanguvaated, sest alati kui me naaberriikidest tuleme, on ilusad loojangud meie teed koduni saatnud Kohale jõuame üheksa ajal.
Kokkuvõte. Reis sujus ja oli tore. Kõige nürim on pikad autosõidud. Õnneks oli korter igati OK, tänapäevane ja mugav. Linn oli ka piisavalt suur ja huvitav, et aega veeta. Muidugi Kura säär on reisi krooniks, selles pole kahtlustki. Lähiaastatel sinna vist tagasi ei kipu, kui, siis Nida’sse