Olen juba ammu mõelnud, et Siguldas on huvitav seiklusrada ja muud toimetamistki mitut sorti, et kui lapsed ometi kasvaks juba sellisesse ikka et nendega minna saaks, siis oleks äge küll! Kadi juba on selles eas, Miia veel päris mitte, sellepärast laiendasin oma mõtet, et las võtavad mõlemad endaga sõbranna kaasa, siis on mitu vanuse- ja raskusastme gruppi. Kaja meil suur ronija ei ole, eriti kõrgustesse, ja pealegi oli temal puhkus läbi, nii ma siis olingi minemas ainsa täiskasvanuna nelja lapsega.
Miia valis endale kaaslaseks lasteaia kunagise sõbra Mirteli ja Kadi võttis kaasa klassiõe Kristina. Määrasime ära kes mida kaasa peab vedama ja kuidas me oma ürituse püsti paneme. Nimelt oli mõte jääda siis juba ka sinna telkima, et ei peaks kohe õhtul juba tagasi sõitma. Muidugi jätsime otsa selle koha pealt lahti, et kui ikka sajab või mõni telkida ei taha, siis saame ka alati tagasi sõita.
24.07. On kolmapäev. Ajame endid vara üles, teeme endid valmis ja paneme asjad autosse. Liigume Kristina juurde ja edasi juba võtame Mirtel peale. Pagasiruumis on juba omajagu kraami, aga see pole veel kõik! Nimelt teeme peatuse ka Pukas, sealt saavad peale meie matkatarbed. Lapsed teevad kiirkäigu hernestesse ja maasikatesse.
Lubatakse vihmasadusid ja teel Sigulda poole liigub pilvi ohtrasti. Kuna sõit on pikk, otsustame ühe jalakeerutuse teha Valmieras. Sõidame otse kekslinna välja Volmari Püha Siimoni kiriku parklasse. Mõtlesime siis juba ka kirikut külastada, aga parasjagu oli seal laulatus. Parkla lähistel siis veidi jalutame, pisemad saavad mäest alla ja üles joosta. Tualetti otsime kõrvalt kaubanduskeskusest, aga see oli tasuline, kellelgi ei ole sularaha käepärast. Liigume siis auto juurde tagasi ja vaatan suurt hoonet mille ees on väljak. Ma ei tea mis hoone see on, aga sinna me läheme tualetti otsima
Hoones on isegi infolaud ja meie küsimuse peale suunatakse meid koridori. Kõik on siin miljöölt veidi nõukaaegne, iga ruumi juures on mingid nimesildid ja vist ametinimetused. Veidi viskab nagu polikliinikut. Käime tualetis ära ja siis väljudes uurin infolauast, et mis kohaga tegu, selgub, et see siin on Valmiera linnavalitsuse hoone
Nüüd siis sõidame edasi. Jäänud on vähem maad kui tuldud on (Y) Ikka veel vihmapilved piiravad, aga me oleme kõik ise üsna positiivsed ja loodame parimat.
Lõpuks olemegi Siguldas! Sõidame kohe sinna alla orgu kust saab seiklusrajale ja kus on ka jõe ääres kämpingu/telkimisala. Kahelpool teed on palju autosid juba endid ära parkinud, aga saame ka meie omale ühe viimastest kohtadest, seame end valmis ja läheme asja uurima.
Võtab ikka aega enne kui suurtel tahvlitel olevast aru saada. Ei, asi ei olnud keeles, lihtsalt ei saanud kohe aru mis vanuse ja raskusastme paketid siin rajal on ja millise pileti siis soetama peab. Aga lõpuks koitis ja võtsime piletimüügis järjekorda.
Eestlasi on siin omajagu, pidevalt on keelt kuulda Ja inimesi on palju, aga see ronimiste ala on väga suur, seega mahuvad ehk kõik kenasti ära. Saame oma piletid ja turvarakised ning edasi suunatakse meid algõppesse
Eelnevalt hoiatatakse, et ilmateade on tormi välja kuulutanud. Jaa, igasugu äikesepilvi näitab siin ka pilvekaart, aga mis siis, hetkel ju pole, eks kui hakkab tormama, siis evakueerume
Algõpe on siis maa peal. Näidatakse mida kuidas kasutada, mis mida tähendab ja kuidas midagi tegema peab. Kõik saavad aru, kõik on õhinal ja varsti juba läheme ja alustame esimeselt rajalt. See rada on küll väiksematele lastele, aga algatuseks sobib kõigile.
Kui Miia juba kassades ulgus, et tema tahab ikka kõigile radadele kindlasti minna, siis siin rajal oli juba näha, et täiskasvanute rajal ei saaks ta ei julguse ega oma kasvust tingitud väiksuse tõttu kuidagi hakkama. Aga, mis peamine, talle meeldis ja kõik oli hästi. Muidugi meeldis ronimine kõigile
Lõpuks oligi nii, et kui ma alguses pisematega kaasas käisin, siis suuremad läksid omi radu. Tahtsin ka tõsisemaid väljakutseid. Vahepeal tegime pisikestega puhkepausi ja siis leppisime kokku, et mina lähen nüüd mõneks ajaks üksi tegelema ja nemad siis on väikeste radadel – kõigile sobis.
Kadi tuli ka Kristinaga puhkama, aga kuuldes, et lähen rajale, tuli minuga kaasa. Minu välja valitud rajal oli paras järjekord, aga ootasime ära. Kadi uuris atraktsioone mis tulemas olid ja hakkas pisut oma võimetes ja julguses kahtlema. Utsitasin siis teda, aga kui esimese atraktsioonini jõudsime, ta ikkagi loobus ja läksime tagurpidi tagasi. Kohe alguses saab seda veel lubada, hiljem pole rajalt enam mahasaamise võimalust.
Käisin raja läbi, palju ootamisi oli enne igat atraktsiooni teiste tõttu, aga ei olnud hullu. Tõenäoliselt nädalavahetustel on siin hoopis suuremad rahvasummad ja järjekorrad Aga rada ise oli äge, vaja nii jõudu kui osavust, paar julguse lõiku oli ka mida sai ka lihtsamini teha, aga ma võtsin ikka maksimumi, kuigi tõsi, kõhedavõitu oli see rattaga sõit mööda vetruvat silda, seal oleks saanud ka üle sillaserva maha sõita ja rippu jääda... Rada võttis korralikult läbi. Eks meil oli ju palav ilm ka. Üldiselt olid kõik väsinud ja näljased, kellgi oli juba palju ja ega rohkem ei jaksatud ronida ka, andsime rakised ära ja otsustasime minna sööma. Veidi kripeldama jäi see rada kus oleks saanud pikki sõite mööda trossi teha, aga no jäägu see siis teiseks korraks
Söögikohaks valinud ühe bistroo kus kunagi mitu korda käidud on, selgus aga, et seda enam pole Soovitati, et üle raudtee on teine taoline. Läksimegi sinna ja seal oli parajalt suur valik, et kõik saaksid kõhud täis, ainult et teenindaja oli paras udu, õnneks siiski saime kõik mis vaja, aga asjad võtsid tal palju aega...
Seiklusraja juures on muidu teisigi atraktsioone. Üks on torusõit. Lapsed kõik tahavad sinna minna, aga võiks midagi ka homseks jätta, käime siiski igaks juhuks asja uurimas.
Nõlval tuleb aga vihmapilv peale. Läheb päris korralikuks sajuks. Otsustame siis selle aja mõnes suuremas kaubanduskeskuses veeta. GPS juhatab meid ühe juurde, aga suurusest seal kahjuks juttu ei olnud Vaatasime mõned poed läbi, õnneks vihmapilveke taandus ja saime edasi liikuda.
Külastasime raudteejaama ja kolasike selle lähistel. Kell oli aga kiire minema ning oligi aeg sealmaal, et tuli ööbimise ettevalmistusega tegelema hakata.
Sõitsime tagasi alla orgu kus on telkimisala. Kuigi siin mitte ühtegi inimest administratsioonis ei olnud, siis platsil oli telke ja karavane päris mitu. Uurisin teistelt asja ja öeldi, et tuleb platsi võtta ja hiljem saabuvad ka administraatorid. No selge, võtsime siis suure männi alla omale telkimiskohad, jagasime telgid ära ja sai nii, et meil oli kolm telki: suured tüdrukud, väiksed tüdrukud ja mina.
Õhtu oli ilus ja soe. Käisime kõrval olevas Daugavas ujumas. Vesi oli külm, aga keegi väga ei kurtnud ja lõpuks ei tahetud ikkagi veest välja tulla Ja peale ujumist käisime jalutamas. Jalutasime sellele suurele sillale mis ühendab Siguldat ja Turaidat. Päike joonistas imeilusaid vaateid ja tooni andis üks benji-hüppaja. Kõik olid rahul, kõigil oli mõnus, keegi ei kurtnud ega vingunud - soovitus (pigem käsk) lastel sõbrannad kaasa võtta oli ainuõige
Ja siis hakkas vaikselt hämarduma. Plikad ei tahtnud magama minna, mina aga küll. Leppisime siis kokku, et kõik on oma telkides või käivad vajadusel ühishoones tualetis, aga kondama keegi ei lähe. Kõik olid nõus. Ja siis kui ma juba olin unne vajumas, tuli üks karavani buss ja ta raisk pidi just meie telkide kõrvale parkima nagu poleks ruumi kuskil enam olnud. Ja neil oli koer kaasas kes kurat pidi klähvima hakkama ja muidugi läks siis Miia äksi täis – talle ju meeldivad koerad. Uued naabrid olid vist poolakad keele järgi, aga Miia lasi nendega inglise keelt nagu musite... Lõpuks siiski rahunesid ka uued naabrid ja siis tuli korra pisematele tüdrukutele märkus lärmi osas teha ning öö saabus.
Uus päev algab suhteliselt vara. Öö oli nii nagu ta oli, ega telgis hästi magada saagi. Need ajad kus ma telkimist fännasin, on ammu läbi Aga laste pärast vahepeal tuleb seda teha, see on nende jaoks põnev ja põnevust ju peabki neile pakkuma. Teised magasid väidetavalt igati hästi.
Öösel oli veidi vihma pudistanud. Suuremate telk oli veidi puu alt eemal ja nende oma on pealt märg, teised kaks telki aga täiesti kuivad Paneme rahulikult asjad korda ja seame end valmis. Üldiselt laagris mujal veel hommik väga alanud ei olnud.
Hommikusööki otsustame teha saiakeste näol. Liigume üles linna ja käime TOP toidupoes. Siin on sajakeste valik megasuur, veidi läheb aega tõlkimistega, et aru saada mis on mis
Raudteejaama lähistelt saan ka kohvi ja seal lähedal parklas me siis ka oma hommikusöögi ära korraldame. Lapsed on eilsest veel veidi väsinud, aga õnnelikud
Meil siis jäi pooleli torusõidu teema. Liigume kümneks sinna, aga kohapeal selgub, et just täna avatakse kompleks kell üksteist Veedame veidi aega nõlva peal, pildistame ja läheme uudistame ringi.
Käime all orus koopaid külastamas. Paneme auto ametlikku parklasse ja jalutame koobaste juurde. Lastele siin meeldib, eks see peakoobas on selline suur ja huvitav, õhkab jahedust kuuma päeva ja tervitab jääkülma allikaveega (Y)
Kui suuremad olid väsinud, siis väiksemad avastasid trepi mis viisid oru nõlvale. Otsustasime minna. Võttis ikka parajalt võhmale küll! Üleval oli üks seenekübaraga istumisala, aga ega siit puude vahelt mingit ilusat vaadet kahjuks polnud, kõmpisime alla tagasi.
Suuremad tüdrukud olid nii väsinud, et sisuliselt magasid pargipingil Üldiselt paistavad kõik veel küllaltki väsinud, kuigi väideti, et magasid hästi. No ma ei tea, ma olin vist ka rohkem puhanud kui teised
Siirdume tagasi toruraja nõlvale. Vahepeal on asjad niipalju muutunud, et torurajale läheme vaid mina ja Kadi. Kadi sõidab ees, mina mõni hetk hiljem tema sabas. Pisikesed hakkasid sõitu ikkagi kartma, mis äkki oli ka mõistlik. Ega see atraktsioon mullegi väga meeldi, aga no kui juba siin sai oldud, siis ikkagi läksin Atraktsiooni hinna sees on eskalaatoriga tagasisõit ka
Kadile torusõit meeldis, minu jaoks oli ta sama mis kunagi ammu – veidi ebamugav, sõitsin üsna aeglaselt. Ei meeldi mulle kiirus kui ise liiga vabalt sõiduseadme otsas istud Aga eskalaatoriga üles sõita oli küll igati tore
Järgmine atraktsioon on köisraudteel gondlisõit oru teisele kaldale. Lootsin, et kõik tüdrukud sellest osa võtavad, aga Miia siiski loobub, kardab miskit. Aga ega ma peale ei käi ka. Kui teistele on piletid ostetud ja nad sõiduootele jäävad, sõidame meie Miiaga autoga teisele kaldale valmis, et nad seal vastu võtta.
Üldiselt kui teisele kaldale jõuame, hakkavadki teised tulema. Gondlisõit võtab aega, tuleb teine ju tasa ja targu, rahulikult, täie raha eest Eks ta ju peamiselt turistide jaoks on ja inimesed tahavad nautida vaateid orule, seega mulle meeldib ka, et ta pole mingi kiirsõiduvahend vaid pigem lõbustusatraktsioon (Y)
Meie noored reisijad on taas rahul, et on midagi uut proovitud. Samas Kadi minu meelest on kunagi sellega ka sõitnud ja vist Mirtel ka mainis, et on siin kunagi olnud
Siin nõlval on Krimulda mõis (vist ka loss või kindlus on siin olnud). See kompleks on siin tegelikult parajalt suur, kuigi paljude omanike vahel killustunud, siiski uudistamist väärt. Teised puhkavad kuni mina mingi pooletunnise ringi teen. Selles mõisas oleme me kunagi suisa ööbinud, elus enne lapsi
Nüüd oleks päevakorra viimane punkt täita – Turaida loss. Algatuseks on aga kõht tühi ja läheme kohalolevasse kohvikusse. Sööme kõhud täis ja laste silmist on näha nende apaatsus lossi osas Ausalt olen ise ka veidi kahevahel, seal ju on põnev, aga seal on põnevust palju rohkem kui loss, ehk et kõike läbi käia on vaja aega ja vaimu. Üldiselt meil aega on laialt, aga vaimuga napib Siiski ei otsustanud ma üksi, küsisin tüdrukutelt ja tahtsin ausat vastust. Ainult Miia oli see kes arvas et minna, teised ei tahtnud.
Kuniks viimased oma toitu sõid, käisime Miiaga ikkagi lossiala väravas. Uurisime veidi seal ringi ja jalutasime teiste juurde tagasi. Kisus vihmale kui me siis lõpuks koduteele asusime.
Tagasiteel tervitas meid Lielstraupe. Seal on teelt paistev kirik ja ma viimased aastad mis siit mööda oleme sõitnud olen tahtnud seda ikka ja jälle külastada, aga pole aega olnud. Kunagi igiammu olen seal küll peatuse teinud, aga siis sinna päris ligi ei saanud. Proovime täna uuesti.
Lielstraupes pargime auto tiigi kaldale. Suur äikesega sajuala tuleb peale. Lapsed jäävad autosse, mina lähen hoonekompleksi uurima. Selgub, et hoonesse lastakse sisse ja see ei maksa peaaegu midagi. Helistan tüdrukutele, et äkki on veel huvilisi, ja pisemad tahakski tulla, et äikest ka lööb, siis oleks nad parema meelega minuga majas Ja nii nad siis tulevadki, suuremad jäävad autosse magama.
Lielstraupes ei ole pelgalt mingi kirik vaid seda nimetatakse suisa lossiks. Veidi nukraid aegu ja võõr-ajastuid näinud hoone on igati põnev avastus. Hoonekompleksi juurde kuulub ka kirik, aga sinna tuleb minna väljast eraldi, vähemalt mina ei leidnud, et otse lossist sinna pääseks. Hoone vajaks remonti, ja on näha, et teda ka vaikselt restaureeritakse. Aga põnev on siinseid treppe, ruume ja koridore avastada. Veidi kõhe on ka, eriti Miia kardab. Lossi kellatorn on igavesti võimas ja äge mida ka külastada saab. Ma ei tea, kui aega saate, ma kohe kindlasti soovitan külastada. Omanikud olid ise seal ja olid väga lahked lubamaks külastajtel ringi jalutada. Jah, päris elupaigana seda lossi ei kasutata, aga huvitav on sellegipoolest. Muidugi, uhket interjööri ärge sealt otsige, aga kui panete natuke kujutlusvõimet ise juurde, siis avastate end kohati muinasjutust ja kohati ka haiglast
Lossikülastus võttis omajagu aega. Rajupilv eemaldus ja suuremad tüdrukud polnudki kõuemürina saatel otsi andnud vaid magasid Ega nüüd polnud muud kui et kodumaa poole edasi.
Ja ega midagi põnevat rohkemat polnudki. Külastasime Valmieras DEPO poodi, tegime peatuse Valga tanklas, viisime Pukka matkaasjad ja juba olimegi Tartus tagasi. Oli üks igati tore reis erinevate aktiivsete toimetustega ja kõik jäid väga rahule. Niimoodi võiks teinegi kord minna (Y)