Koroonaheidukutena otsisime endale veidigi tegevust ja üldse, me pole perega ammu teinud suunitlus- ja kohustusvaba väljasõitu. Ilmad lähevad järjest ilusamaks ja loodud kutsub. Kuigi alguses meil ideed ei olnud, siis kuskilt kerkis esile, et kuskil Peipsi peal olla rüsijää mäed, et äkki külastaks neid. Otsisin välja vastava uudise ja selle kaudu asukoha: Omedu.
Omedu võttis meid vastu tuulise, aga päikeselise ilmaga. Päike joonistas valged jäämäed veelgi valgemaks ja ilusamaks. Eemalt vaadates ei olnudki rüsijää kuhjad just eriti kõrged, aga kui silmasid inimesi nende otsas, siis said aru, et paarikorruselise maja kõrgused on nad küll. Hiigelaegadel on vist suisa neljakorruselise maja kõrgused!
Käisime siis üht muuli pidi sinna ja teis mööda tagasi. Ilusad suured maakivid olid kõigile päris põnev ronida. Ja siis jäätükid ja -kamakad mis üksteise otsa surutuna need mäed tekitavad võtsid meid oma külmusega vastu. Jäätükid vist on saanud suure surve all muljuda nii et need kamakad koosnevad justkui pikkadest peentest klaaspulkadest-jääpurikatest. Lahe. Ronisime mitme kuhja otsas ja siis tegime juba teistele ruumi 
Miia: "...olid pikad kristallipulgad, neid sai lahti teha ja vette visata... ...mäed meeldisid väga... ...tahtsin paar kristalli kaasa võtta... ...vesi on need tõuganud kõik kokku..."
Kadi: "...lahe oli, aga minu ajus ma mõtlesin, et see on minu viimane päev elada, sest ma libisesin kogu aeg ja kartsin, et kukun külma vette... ...ma olin nagu tormi käes, nii tugev tuul oli... ...kahju, et nad kõrgemad ei olnud... ...ma olin nii elevil..."
