Hommik on igati mõnus ja päev tõotab soe tulema. Kõigi meeleolud on hiilgavad kui buss Sangari maja juurest välja sõidab. Küll ei saa me otse Läti poole veel leekima panna, kuna linnaservast on vaja korjata peale veel mõned tegelinskid kellel liikumistega pisut nigelad lood on. Aga ega see põige erilist auku me ajaplaani teinud.
Veel Eestimaa avarustes olles on kõik ootusärevust täis 
Ega me täpselt ei teagi millistesse kohtadesse meid täna viiakse. Nii palju on teada, et Valmiera külje all on õlletehase külastus, aga mis edasi, olevat üllatus. On mis on, kõik on seda meelt, et esimese peatuse teeme piirikaubanduses. Panime Ivariga siin juba mõtteid vähe käredama joogi peale, aga ära midagi ei osta :P
Piirikaubandus on enamusele pigem käimla peatuseks ja varustamiseks end millegi mittealkohoolsega. Sama siin, RedBull saab kaasa krabatud (mida pole aastaid joonud).
Lätimaal on pisut rohkem pilvi ja on ka mõnus tuuleke, palavus ei tapa ja külm ka ei ole, just selline mõnus ilm (Y) Kõigil on tujud head.
Valmierasse päris sisse me ei sõida. Vana Valmiera mõisa alad jäävad südalinnast välja, õkva linnaserva. Siin on kunagine mõis üsna suurel maa-alal, aga omanike poolest on kogu kompleks väga killustatud. Ühes vanas talli- või aidahoones on Valmiermuiža õlletehas ja vanas kõrtsis firma pood ning toitlustusasutus. Meie ekskursioon algab just selle viimase juurest.
Meie päralt on kaks ekskursioonijuhti: üks muudkui jutustab venekeeli ja teine käib meil sabas ning on pigem ülevaataja rollis Algatuseks jalutame kunagise mõisakompleksi asukohta millest järel vaid tornike, siis liigume juba tehase juurde. Mina arvasin tehase palju suurema olevat, aga see siin on ikka päris pisike Võibolla on kompaktsuses jõud, sest asi ju toimib. Näidatakse kätte pea kõik kambrid ja muudkui jutustatakse juurde kus on mis ja milleks need on. Sedasi liigume läbi tehase kuniks juhatatakse meid teisel korrusel olevasse degusteerimisruumi.
Kõigile lastakse klaasike heledat õlut, räägitakse kommetest, joogi iseärasustest ja kõigest mis Valmiermuiža õllega seondub. Soovijad saavad proovida ka teisi õllesorte ning lõpuks ka õlle ülejääkidest tehtud napsi mis maitsjate sõnul just eriline igapäevajook ei ole
Kui degusteerimised lõpetatud, on suur osa rahvast ülevas meeleolus, endalgi on paras sakk sees, kuigi ma vaid poolteist klaasikest märjukest tarbisin – kõht on ju tühi 
Aga nii kui degustatsioon läbi, juhatatakse meid tagasi kõrtsi juurde ja nüüd on meil aeg oma ette tellitud söögid lasta lauale tuua ja lõunasöök võib alata!
Lõunasöögiks oli kolme erinevat sorti praadi: sealihaga, kanaga ja kalaga. Mina võtsin esimese ja ei pidanud pettuma. Küll pakkus kala nii mõnelegi pettumuse, sest peale kalatüki oli taldrikul suur kuhi rohelist kraami Magustoiduks võtsin creme brulet mis aga ei olnud üldse oma nime väärt vaid miski muu magustoit Aga, oli mis oli, mina sain kõhu korralikult täis (Y)
Ja nüüd algas sõit järgmisse kohta. See oli nii udupeenes kohas, et sinna tuli suisa ringiga sõita ja jäi tema üsna väljaspoole tsivilisatsiooni. Tee sinna oli pikk ja uinutav, nii et kõvemad said ka pisut magada. Igatahes sõitsime üle Cesise Ligatne peale ja sealt läbi asulasse Skalupes.
Skalupeses on Ligatne (üldisem leht) rehabilitatsioonikeskus. Muidu nagu selline vanadekodu välimusega kompleks, me ei olnudki päris kindlad, et kas jõudsime õigesse kohta või mitte. Aga kui sotid selgeks said, selgus, et oleme õiges paigas. Siinse rehabilitatsioonikeskuse all asub nõukogude aegne salajane punker. Ma seda väga punkriks ei nimetakski, kuna siin oli terve hunnik erinevaid ruume kahetuhandel ruutmeetril...
Giid oli meil välimuselt vana kaagebeelane ise Ja juttu jätkus tal nii palju, et mina ei suutnud kõike haaratagi. Tõime bussist soojemaid riideid ja liikusime tädikese kannul treppidest alla varjendisse.
Ma vist ei hakka üles lugama kõiki ruume mis seal olid. Nagu ikka, pealikule olid omad ruumid ja teistele omad, ka nõupidamise ruum oli ja siis palju vana elektroonikat täis kambreid. Üllataval kombel on kõik väga hästi säilinud, kuskil pole kopitamishaisu ja mitmed originaalsüsteemid on siiani töökorras. Samasugused punkrid olid olnud ka teistes Baltiriikides, aga teistel pole nende hiilgusest enam mitte midagi järel.
Aga, milleks need punkrid? Need olid mõeldud kompartei kõrgeimatele juhtidele, et tuumasõja ajal suudetaks kolme kuu jooksul (vist oli kolme) hoida kommunistlikku võimu. Koodnimetuseks kompleksil oli "Pansionaat". Sellesse ligi 2000 m2 ja 9 m sügaval olevasse ehitisse oleks toodud terve ports tähtsaid kommunistliku partei liikmeid, loomulikult kõik mehed ja ilma peredeta. Kõigi punkrite vahel oli side ja välja oli töötatud igasuguse välisohu teavitamise süsteem. Üldiselt aga neid 1982 aastal valminud punkreid kordagi vaja ei läinud – kõik oli tühipaljas ressursikasutus. Vaid ühel korral lendas kopter maskeeritud võrkpalliplatsile ja tehti kolmepäevae testüritus. Siis jäädi kõigega rahule ja asjaosalised valgusid laiali. Ja muud ei miskit, kõike hoiti töövalmis ja köetud, nii kuniks riigikord vahetus, aga mingil põhjusel jäi suurem osa tehnilisest baasist Verne sõjajõudude lahkudes alles. Ka Läti uus riigivõim hoidis kambreid korras ja salajas kuni 2003 aastani, siis ikka lõpuks võeti küte välja, saladuseloor avati ja kohast loodi muuseum.
Peale punkreid tegin ettepaneku uurida tagasiteele jäävat Ligatne asulat, kuna seal paistis orus jõekäärus põnev liivapaljand käikudega olevat. Keegi vastu ei olnud Usun, et nii mõnedki olid neid märganud ja ka neis oli huvi asi üle kaeda
Maanudsime bussiga mingi suure punastest tellistest hoone juurde mis tundus mitmeotstarbeline: maavalitsus, kultuurimaja, söögikoht ja mine tea mis veel Kes veel jaksasid, käisid liivapaljandit vaatamas. Muidu nagu liivapaljand küll, aga veidrate kambritega mis pole omavahel ühenduses. Netis otsides leidsin, et need olla kaevanud kohalikud ise oma aiavilja hoidmiseks. Praeguseks on nad aga haigutavad augud kiviseinas Aga ära sa ütle, põnevad uudistada ja eemalt silmapaistvad
Üldse paistab Ligatne põnev koht olema. Siin oleks vaatamist veel küllaga, aga selleks peaks eraldi päeva võtma. Siinne asula on oma hiilguse saanud juba kahesaja aasta eest kui avati paberitööstus. Üldiselt just paberitööstus selle piirkonna au, uhkus ja rikkus ongi olnud.
Siis sai siin ka pisut jalga puhatud, šampust joodud ja grupipilti tehtud. Päike kippus aga muudkui madalamale ja nii hakkasime hoopis tagasi sõitma, tehes piirikaubanduses peatuse. Mina jõudsin kodu pisut enne üheksat
Kokkuvõtvalt, oli mõnus päev! Avastamist ja uudistamist oli omajagu ja sai ka näha piirkonda kus varem pole olnud. Suur tänu korraldajatele ja osalejatele!