"Pibiip, pibiip," ajab telefon mu rahulikust unest üles. Ringutuste saatel, jalgade järellohisemisega vean ennast trepist alla oma korteri teise tiiba. Ai kui valusad lambid mul siin põlevad. Peegel. Sihituse silmakirjalik irvitus vaatab mulle mu enese elupeeglist otsa: "Lollakas," ütleb ta. "Aitäh!"ei oska ma talle midagi vastu öelda. Uni on veel silmalaugude küljes ja mahlakamad vastused on kuskil ajukäärdude vahel teiste mõtete vahel ummikus kinni. Oo, mõtete ummikud, järelikult on palju mõtteid tulemas kui nad liikuma saavad.
Paistab et taas algab päev. Veeaur mu kohvi pealt tõstab päikese silmapiiril kõrgemale ja aknast on väljas isegi midagi näha. Inimesed, sagivad, tekitavad valget hingeauru ja rühivad kui väikesed auruvedurid edasi. Väljas on silmnähtavalt külm. "Mis passid, söö mind!" hüpleb võileib laual, ta ei jõua ära oodata mu venivat aktiivsust ses osas. Hea et veel kohv pole mölisema hakanud. Igatahes, silmalaud hakkavad ise üleval püsima ja kell torgib mõlema pendliga mind bussi peale. Ja lähengi, tsau!