jflash luuletused ja jutulõigud, puhas omalooming läbi aegade.

On 18 detsembri õhtu. Loivan oma koiku juurde, viskan sussid jalast ja vajun põhku. Väljas ulub tuul ja külmetab. Loen pisut raamatut kuniks see rinnale kukub – öö.
Hommik ajab üles. Panen varbad sussi sisse ja mida värki, miskit on pastlas. Vaatan järele – šokolaad. "Pühadeime see nüüd siis," jõuan pomiseda. Kohvi kõrvale närin rahulolevalt šokolaadi ja ikka veel imestan.
Uus hommik pole erand, välja arvatud see et šokolaadi asemel on kolm šokolaadikompveki. Adrenaliin tõuseb ja tekib tunne et ma ei ela siin vist üksi. Otsin kõik kohad tulutult läbi. Otsustan öösel vahti pidada ja otsin sahtlipõhjast välja päris relva taolise veepüstoli.
Taas õhtu, viskan julgustuseks paar pitsi viina ja kössitan voodi ette susside juurde tekk ümber, vaid silmad luuramas välja. Jätan kardinad ette tõmbamata et kuuvalgus tuppa natuke selgust tooks. Pean iseendaga maha tõsise vaimse lahingu millesse on kaasatud hirm selle ees mida ma ootasin ja sõda unega mis silmi vägisi kinni surub.
Ma ei tea mitu korda ma kustusin, igatahes ühel hetkel lõi kõik selgeks sest kuulsin midagi liikumas. Kõhu alt läks õõnsaks ja alalõug kiskus värisema, polnud palju et ma oleks karjatanud. Mingi päkapikkune sellike tuiskas kepikesega käes mu sussi juurde, toksas sellega vastu sussi ja sussi tekkis küpsisepakk. Pikemalt passimata hakkas vennike vehkat tegema.
"Kuule sina!" hõikasin. Edasi käis kui jooksval lindil: tüüp keeras ringi, vibutas keppi ja järgmiseks mäletan laes kõlkuvat laelampi. Hommik. Keerasin üle voodi ääre – sussi sees oli küpsisepakk. Läks tükk aega enne kui meenusid öised tegemised, pisut hirm hakkas. "Hea et ellu jäin," suutsin mõelda.
Järgmisel õhtul jätsin sussid esikusse ja magamistoa ukse keerasin lukku. Jätsin tule põlema ja matsin enda ülepeakaela teki sisse. Läks vist mitu tundi enne kui uni hirmust võitu sai. Järgmisel hommikul oli suss õnneks tühi. "Ju ma hirmutasin vennikese ära," olin endaga rahul.