Mäletan veel neid aegu, kui suviti sai maal oldud ja suve nädalaid veedetud. Oli suvesid nii päikeselisi kui äikeselisi. Seoses nende äikeselisemate ilmadega meenus mõni aeg tagasi selline teema, et kui äikesepilv Lõve peale müristama tuli, siis ta jäi alati kuidagi pikaks meie kohale ragistama, justkui jääks metsadega ümbritsetud küla kohale ringi tiirlema – nii ma lapsepõlves arvasingi
Kuigi maja seinad olid paksud, kärgatasid välgunooled ikka kõvasti – oli meil ju kõrval mõisa park oma vanade ja kõrgete puudega. Need puud said alatasa hoope. Maja otsa küljes oli kõrge puust antenni mast. No see oli muljetavaldaval kõrgusel – pidi ta ju vaatama televisiooni algusaegadel üle puude latvade, et kanalid leviks. Sel oli ka ülevalt alla maasse piksekaitse. Kui mitu korda äike sinna sisse lüüa võis, ei tea, aga alati kui kodust ära mindi või äike tuli, võeti telekal juhe tagant ära ning kõik seadmed seinast välja.
Pahatihti juhtus äikese ajal see, et alajaamas lõid kaitsmed välja ja kohalik elektrik või mõni muu teadev asjapulk käis asja parandamas / sisse lülitamas. Mõnikord läks selleks mitu tundi...