Nüüd kirjutan ühest mammist keda mina oma silmaga näinud ei ole. Vanaema majast (viljaait-maja) mõisa pargi taga tee ääres oli varemalt maja. Maja oli väike, vana ja räämas eesti aegne tare. Tares oli paar ruumikest, keset maja küttekeha. Põrandad olid siin tavalised savipõrandad, maja ise aga oli kividest ja need siis seotud mingi savikördiga. Katust kattis punane katusekivi, nende jäänuseid leiab seal mitme hunnikuna praegugi. Mina mäletan seda maja veel sellises seisus, kus sai majja sisse minna, kuigi ta üsna varisemisohtlik oli.
Praeguseks on majast järel mõni müür ja hunnik laga. Käisin seda ka 05.11.2011 pildistamas. Kui suvel suure rohelusega neid varemeid peaaegu et ei märka, siis praegu on need kenasti uuritavad. Pildistamise käigus üritasin leida ka midagi põnevat ja isegi leidsin: vana ornamendiga ahjuukse mis nägi veel korralik välja. Loomulikult tassisin selle kaasa 
Elanikest ka pisut. Viimane elanik majas oli Laitus Liisa (nimi on kirjutatud häälduse järgi). Ta elas seal juba enne 1960, mil vanaema sinnakanti kolis, ja suri mõningad aastad hiljem. Mammi oli väga rõõmsameelne ja aval. Kasvatas pidevalt kahte-kolme lammast kelle ta hommikul vara juba pargi alla sööma viis. Ise ta oli koos nendega ja passis nende järgi samal ajal lauldes kõva häälega roppe laule
Mammil oli ka poeg. Pojal oli vist midagi viga, „polnud päris aru juures,“ nagu vanaema ütles, aga siiski leidis endale naise ja kolis ema juurest ära. Praeguseks surnud.
Lammaste juurde tagasi tulles läbi vanaema meenutuse: "Lambaid kasvatas ta miskipärast väga vanaks ja nende liha oli nii sitke, et ei ta keenud pehmeks ja hammas tast ka eriti läbi käia ei tahtnud." Ah jaa, et majal endal laudahoonet ei olnud (ega ühtegi kõrvalhoonet), siis maja seina vastas oli madal sara kus lambad ööbisid-talvitusid.
Üks omamoodi seik. Et tare oli väike ja hooldamata, siis elas seal enne mammi surma lisaks lammastele palju rotte. Rotid aga olid päris julged ja agarad ning tahtsid süüa. Seega kiputi öösel tihti mammi varbaid näksima. Siis pidigi mammi õhtul lauale leivapätsi panema, et ta öösel rahulikult magada saaks 
